Ukraina võitlejatega koostööd tegev rindereporter Juri Butusov toob sotsiaalmeedias välja sõja varjuküljed, mis võivad pöörduda Ukraina kahjuks.
Butusov edastas järgmise info:
Miks Ukraina võidab hoolimata Venemaa mitmekordsest üleolekust relvastuses ja meie juhtimise segadusest? Ja miks võivad meie võidud muutuda kaotusteks?
Rindel on hästi näha, mis on Ukraina võitude saladus „maailma teise armee” üle. Kohtusin Bahmutis 205. Kiievi territoriaalkaitse pataljoni sõduritega, kes pidasid kaks kuud järjest kontaktlahinguid 10-20 meetri kaugusel asuvate Venemaa ründegruppidega ja hoidsid oma positsioone ning hoolimata olulistest kaotustest säilitasid nad oma positsiooni ja lahinguvõime, rääkisin nende sõduritega, kes jäid ja jätkasid ustavalt kõigi lahinguülesannete täitmist väga rasketes tingimustes.
Niisiis olid kuulipildujate ja granaatidega varustatuna kaevikus kaks kõrgelt kvalifitseeritud programmeerijat, üks neist ettevõttest EPAM, paljude aastate kõrge kvalifikatsiooniga elektroonikainsener, kolmekümneaastase kogemusega autoteeninduse omanik, ja kahekümneaastase kogemusega elektrik ehitusfirmas. Need on kõik äärmiselt väärtuslikud ja tänapäeva sõjapidamise jaoks olulised erialad, kuid siin sõdivad nad kaevikutes 20. sajandi 40ndate aastate relvade ja taktikaga.
Rühmaülem on Poola Michelini reitinguga restoranide kokk, kelle kogu pere elab juba pikemat aega Euroopas ja kes naasis 25. veebruaril Ukrainat kaitsma. Transpordifirma omanik, kellel olid oma veoautod, tagab neile transpordi. Kompaniiülem on poliitikas tuntud pressisekretär, sügavalt intellektuaalne inimene. Panin need intervjuud Youtube’i üles.
Esimene mõte – milline võitmatu riik me oleme, kus tõeline rahva eliit, kellel on kõrgepalgalised töökohad ja võimalus välismaale elama asuda, võtab tavalise Kalašnikovi ja võitleb viimaseni Putini poolt sõtta saadetud vene marginaalse rämpsuga. See on meie võitude peamine saladus, nii kvaliteetset inimressurssi pole vaenlasel ligilähedaseltki.
Teine mõte, me oleme ilmselt maailma rikkaim riik, sest meil on täiskasvanud, kes lähevad lahingusse tavaliste jalaväelastena, kelle väljaõppele ja arendamisele on kulunud kümneid aastaid rasket tööd ning kelle kvalifikatsioon on väärt turul sadu tuhandeid dollareid.
Kolmas mõte on see, et tänapäeva sõda peetakse tehnika abil ja igaüks neist jalaväelastest, kui neid rindel vastavalt oma erialale kasutada, võiks vaenlast palju rohkem tappa ja palju vähem riske võtta – sest hädasti on vaja arendada andureid, droone, juhtimissüsteeme, sihtimist, remondivarustust vaenlase tapmiseks pikemate vahemaade tagant kaugmaa täppisrelvadega.
Ja neljas mõte. Võidame kindlasti sõja riigi eest. Aga see, et me jätkame inimeste kasutamist valel eesmärgil, ei kasuta ära oma eelist oma inimeste intelligentsuses, kultuuris, kvalifikatsioonis, motivatsioonis, see, et me püüame pidada 21. sajandi sõda nõukogude aja järgi. Teise maailmasõja mustrid on Ukraina rahva lüüasaamine. Jah, see on lüüasaamine, sest need on kaotused, mida ei saa kunagi hüvitada.
Mida peaks tegema?
Ei, ma ei räägi sellest, et laseme teistel nende asemel kaevikus surra – ma räägin sellest, et kui kasutad inimesi sõjas vastavalt nende kvalifikatsioonile, võid tekitada vaenlasele kordades suuremaid kaotusi ja palju kordi vähendada ukrainlaste kaotusi. Kunagi saadavad nad meile relvi, ühel päeval õpime neid ise valmistama – aga meid ei saadeta kunagi sõtta programmeerijate, autotehnikute, elektrikute, juhiomaduste ja uskumatu patriotismiga inseneridena.
Sõda on muutunud! Ja seda peaksid mõistma kindralid ja poliitikud, kes juhivad sõjaväge. Aga sellist teadlikkust pole olemas.
Peame kasutama sõjarahvast tehnoloogilise eelise loomiseks, tagamaks, et iga jalaväelane rindel on varustatud drooninägemise, termosihiku, püsiva sidega, taktikalise keskkonnaga tahvelarvutiga, mida toetab täppistuli kõikidest saadaolevatest süsteemidest maksimaalsete vahemaadega. Et me ei püüaks otsida eelist Kalašnikovide, tankide ja relvadega sõdurite arvust, nagu 20. sajandi 40ndatel, vaid et meie eelis seisneb sensorite arvus ja kvaliteedis, raadioelektroonilises luures, automatiseeritud juhtimissüsteemides, lahinguvarustuses, insenerimasinates, logistikas, täpsuses. Võita ei saa mitte kangelaslikkus, vaid professionaalsus ja oskus kasutada lahingus inimeste asemel tänapäevaste masinate armeed.
Ukraina võit tähendab elude päästmist. Selleks on vaja kohe luua kaasaegne sõjapidamise doktriin, kaasaegne kaitseplaneerimine, mis põhineb tehnoloogial, põhineb luurel, et kaitsta elusid ja võita mitte sõnades, vaid tegudes.
Butusovi sissekande peale on kirjutatud järgmine kommentaar:
Pange NATO kindralid juhtima. Ja meie kindralid kaevikutesse rühmajuhtidena, et nad saaksid tõesti lahingus olla ja näha, kuidas jalavägi võitleb.
Butusov vastas selle peale:
Olen korduvalt kirjutanud, et kindralid peavad minema päevaks labidaga välja ja hoidma kaitset, nagu nad ise teisi kamandavad, droonide ja suurtükitule all. See oleks kasulik kogemus ja nad õpiksid kaasaegses sõjas palju.
Butusov jätkab kommentaatoritele vastates:
- Kõikides üksustes tuleks juurutada droonioperaatorite täiskohaga ametikohad, kaitsepositsioonid tuleks kaevata varustusega, positsioonid katta mürskude eest. 2. Populism? Kaasaegse sõjapidamise kogemus neil (juhtkonnal) tõesti puudub, sest kõik muutub kiiresti, on ilmunud uued tehnoloogiad, kas väärtuslike kogemuste saamine on populism? Üheks päevaks – see ei ole nii hirmus kui näiteks kuu, see on vaid paar tundi, mida minu arvates vajavad iga taseme komandörid.
