Vene kaitseministeerium väidetavalt „kurnab tahtlikult Wagneri eliitvõitlejate ja vangide vägesid Bahmutis”. Probleemist on teiste seas teatanud USA luure andmetele tuginev mõttekoda Institute for the Study of War.
Vene välis- ja julgeolekupoliitika ekspert Mark Galeotti leiab, et Wagneri palgasõdurite armee juht Jevgeni Prigožin on saanud Kremli külma tegutsemispõhimõtet omal nahal valusalt tunda, vahendab Iltalehti.
Pole tähtis, kui kasulik keegi eile oli. Tähtis on vaid see, kui kasulik ta homme olla võib, nendib Briti analüütik ajakirjas Spectator ilmunud artiklis.
Galeotti sõnul on Prigožin nüüdseks sattunud olukorda, kus ta võitleb oma elu eest. Seega tundub, et tema positsioon Kremlis on pea peale pööratud.
Galeotti sõnul paljastab Wagneri juhi hetkeolukorra kohta palju Kremli pressiesindaja Dmitri Peskovi jaanuaris tehtud avaldus.
Venemaa presidendi Vladimir Putini hääletoru teatas, et „mõnikord käituvad meie sõbrad nii, et meil vaenlasi polegi vaja”.
Seega võitleb Prigožin oma poliitilise (ja isegi sõna otseses mõttes) elu eest, kuid ühtäkki on ta märganud, et ta on omaenda võttest selili lennanud, kirjutab Galeotti.
Prigožin hindas lihtsalt oma positsiooni üle. Galeotti sõnul tunneb Putini kokana tuntud Prigožin Venemaa presidenti juba ammu, kuid sõbrad nad pole.
Prigožin ei ole Putini isiklik sõber ega lähedane liitlane, seega on ta asendatav, osutab analüütik.
Kui Putini õukonna poliitilised tegijad annavad tulemusi, annab president neile vabadused ja tegevusruumi. Kui nad ei suuda oma lubadusi täita, kukutab Putin nad halastamatult maha.
Veel eelmisel aastal oli Prigožinit vaja.
Vene relvajõud olid toona hädas sõdurite vähesuse tõttu. Galeotti järgi kehtivad sõjas samad pakkumise ja nõudluse seadused, mis majanduses. Prigožinil olid sõdurid, nii et ta võis kõrget hinda küsida.
Muidugi ei ole Venemaal tegelik valuuta rubla, vaid mõjuvõim ja karistamatus, kirjutab analüütik.
Prigožin kasutas seda täielikult ära, püüdes oma impeeriumi laiendada ja langedes oma kuulsate väljaütlemiste lõksu.
Siinkohal tundub, et Wagneri boss on oma kaardid valesti mänginud. Galeotti loetleb, kuidas Prigožin nõudis oma ärile Aafrikas rohkem mänguruumi ja ründas Peterburi kuberneri Aleksandr Beglovi, kellega ta on pikka aega tülitsenud.
Siis tegi Prigožin ehk otsustava vea. Ta käivitas erakordse avaliku kriitikatulva, mille sihikule langesid kaitseväe juhataja Valeri Gerassimov ja kaitseminister Sergei Šoigu.
Prigožin süüdistas duot korduvalt ebakompetentsuses, seejärel reetmises.
Ka lahinguväljal soovis Prigožin teistsuguseid vabadusi ja Wagner pole olnud Vene sõjaväe juhtimise all ega rindel lahingujuhtimise all. See on paljudes kohtades nõrgendanud Venemaa sõjalisi saavutusi.
See võib olla tingitud sellest, et Prigožinil oli lootus, et temast endast saab kaitseminister, kirjutab Galeotti.
Pärast Putini sügisest teadet said Venemaa relvajõud juurde väidetavalt kuni 300 000 sõdurit. Pärast seda hakkas Galeotti sõnul Wagneri väärtus langema.
Prigožin värbas Wagneri ridadesse kuni 40 000 vangi. Vangidele lubati amnestiat, kuid tegelikkuses on neid kasutatud kui „inimlaskemoona”, nagu Galeotti ütleb.
Vangide värbamine võimaldas Prigožinil oma rolli säilitada, kui ta püüdis saavutada Putinile hädasti vajalikku võitu Bahmuti üle. Galeotti sõnul on Prigožin aga alahinnanud nii Ukrainat kui Šoigut.
Prigožin prognoosis, et Bahmut langeb varem, mis oleks võimaldanud tal selle eest au endale saada. Ukrainlased on aga visalt vastu pidanud, kirjutab ta.
Samuti ei arvestanud ta eriti sellega, et enne Putinit oma poliitilist karjääri alustanud Šoigu on peen, kuid halastamatu poliitiline mängur, kes töötab kõige paremini kulisside taga.
Septembris vallandas Šoigu logistika eest vastutava kindral Dmitri Bulgakovi, keda peeti Prigožini meheks. Nii võttis kaitseminister Wagnerilt otsese juurdepääsu Venemaa relva- ja laskemoonaladudele.
Seejärel veenis Šoigu Kremlit Prigožinile töölaagrites värbamist keelama. Lõpuks tõrjus ta Venemaa vägede juhataja kohalt Ukrainas Prigožini liitlaseks peetud Sergei Surovikini ja asendas ta Gerassimoviga.
Galeotti juhib tähelepanu, et Prigožin muutus sellega kaitseministrist sõltuvaks. Wagneri bossi hiljutised kaebused, et tema väed ei saa laskemoona, on märk tema nõrgenenud positsioonist.
Prigožini allakäik pole pelgalt poliitika juhtumiuuring, kirjutab analüütik. See viitab asjaolule, et mis tahes probleemid ka Venemaa relvajõude kimbutavad [–], ei peeta isikkoosseisu eriti tähtsaks asjaks.
