USA rahvuskaart on korraldanud külma ilmaga õppusi keset väljavaadet, et Põhjala võib tulevikus olla Venemaa ja USA vahelise vaenutegevuse kokkupõrkekoht.

10-päevased sõjaväeõppused Northern Strike 23 Michiganis Camp Graylingis toimusid ajal, mil president Vladimir Putini sissetung Ukrainasse on suurendanud võimalust, et pinged Moskva ja Lääne vahel võivad kanduda üle Põhjala piirkonda, vahendab Newsweek.

Õppuste asukohta 20. ja 29. jaanuari vahel külastades teatas väljaanne Military Times, et USA rahvuskaardi ülem kindral Dan Hokanson jälgis harjutusi NATO relvade, haubitsatega M777, mida kasutavad Ukraina väed.

Õppuste keskmes oli välisuurtükivägi ja sellel osalesid väed Lätist – Balti riigist, mida Venemaa ohustab.

Mõttekoja Arctic Institute asutaja ja vanemteadur Malte Humpert ütles, et USA sõjalise reservväe õppused „sümboliseerivad USA-d, mis on Arktika piirkonnaga seoses üha enam aktiivsust suurendamas”.

„See pole valmistumine Kolmandaks maailmasõjaks,” ütles ta Newsweekile, „see on lihtsalt järjekordne samm, mis näitab, et USA mõistab, et Venemaa on vaenulik riik ja et see vaenulikkus võib potentsiaalselt ulatuda Põhjalasse, mida on alati peetud erandlikuks piirkonnaks.”

NATO liitlased nagu Norra ja potentsiaalsed uued alliansi liikmed Rootsi ja Soome loodavad USA toetusele, kui piirkonnas tekib vastasseis. „Me peame suutma minna kõikjale, kus see potentsiaalne sõda võib puhkeda, ja me peame tagama seal kohaloleku,” ütles Hokanson ajalehele Military Times.

Kaks nädalat pärast Putini tungimist Ukrainasse otsustasid Arktika Nõukogu liikmed organis osalemise peatada, katkestades sellega koostöö Venemaa ja piirkonna naabrite vahel.

Isegi keskendudes oma sõjategevusele, on Venemaa jätkanud oma sõjaväebaaside laiendamist Põhjalas viimase aasta jooksul radaribaaside ja maandumisradade täiustamisega piirkonnas, teatas CNN detsembris satelliidipiltidele viidates.

Vahepeal edastas Strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse (CSIS) jaanuaris avaldatud aruanne, et Moskva hübriidtaktikate kasutamine Põhjala piirkonnas „paistab kasvavat nii sageduse kui ka tõsiduse poolest”. See hõlmab väiteid, mille Moskva on ümber lükanud ja mille kohaselt oli ta Nord Streami torujuhtmete ja merealuste kaablite sabotaaži taga Põhjala piirkonnas.

Oktoobris märgiti USA valitsuse Arktika strateegias, et Venemaa sissetung Ukrainasse on „tõstanud Arktikas geopoliitilisi pingeid” ja tekitanud „uusi ootamatute konfliktide ohte”.

Venemaa sõjalised huvid Arktikas on CSIS-i andmetel enamasti kaitseotstarbelised. Nende hulka kuuluvad meritsi teisese tuumalöögi heidutuse kaitsmine Koola poolsaarel, nafta ja gaasi megaprojektid nagu Yamal LNG ja Vostok Oil, ning Põhjamere marsruut, mille rolli tulevase kaubanduse läbipääsuna suurendab tõenäoliselt ülemaailmne kliima soojenemine.

CSIS märkis, et Venemaal on Arktikas ka ründavaid eesmärke, nagu näiteks selle kasutamine võimsuse näitamiseks, võimaliku hübriidtegevuse kohana Põhja-Euroopa riikide hirmutamiseks, rääkimata võimalusest, et seal toimub „ebatõenäoline, kuid mitte mõeldamatu – laiem NATO-Venemaa konflikt.”

„Pärast sõjani eskaleerumist võib ette kujutada, et Moskva riskib piiratud sissetungiga Norrasse või Soome, et kaitsta oma kriitilist tuumaarsenali Koola poolsaarel,” lisas mõttekoda.

Venemaa sõjaväebaasid, lennuväljad ja põhjalaevastiku kohalolek Murmanski oblastis on osa tema märkimisväärsest investeeringust piirkonda, mis ei ole viimastel aastatel olnud USA ega NATO julgeoleku prioriteet.

„Venemaa pressib edasi ja USA mängib teatud määral kaasa,” ütles Humpert, märkides, et kuivõrd kaheksa protsenti maailma veeldatud maagaasist toodetakse praegu polaarjoone kohal, peab Venemaa seda piirkonda oma tulevase majandusliku strateegilise arengu võtmeks.

Rahvusvaheliste lepingute tugevus on pannud Humperti uskuma, et regioonis võitlust selle ressursside pärast ei alga. Pigem ütleb ta, et tõenäolisem stsenaarium on konflikt, mis „süttib väljaspool Arktikat ja imbub Arktikasse – kus Arktikast saab sõjatanner”.

„Me ei saa mõelda ainult suurele sõjalisele konfliktile, kus üksteist tulistavad laevad või lendavad raketid või osalevad maapealsed väed. Seda võib mõelda ka pigem kihiseva konfliktina, kus asju saboteeritakse või laevateed blokeeritakse,” rääkis Humpert.

„Kui Venemaa ei muuda oma käitumist, mis ei näi nii olevat, ei usu ma, et oleks mingit teed tagasi Arktika juurde, mis eksisteeris enne 2022. aastat,” lisas ta.