Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskist ja sõjast filmi teinud USA näitleja ja režissöör Sean Penn ütles filmi esitlusel, et USA peab leppima „suure häbiga”, et ta ei aidanud Ukrainat relvatarnetega kiiremini.

Rääkides pärast reedeõhtust linastust Berliinis, ütles Hollywoodi staar, et ta usub, et Ukraina sõda on sõda, kus Lääs ei saa endale lubada kaotust, mis on ka uue filmi Superpower läbivaks ideeks, vahendab Guardian.

„Kui kujutate ette, mis see on, kui Venemaa võidab, oleme kõik per_es. Lihtsalt täiesti per_es,” ütles Penn. „Võin öelda, et me oleme seda juba ameeriklastena, peame leppima teatud häbitundega, et me pole relvasid varem saatnud.”

„Ma arvan, et on väga selge, et mida iganes USA vägede sealt [Ukrainast] eemal hoidmiseks tehakse, me lõpuks ikkagi läheme. Ja miks siis mitte kohe?” rääkis Penn.

Penni film kujutab endast tõsist katset jutustada lugu Ukrainast ja selle karismaatilisest liidrist, sealhulgas erakordset intervjuud selgelt kurnatud Zelenskiga väikeses kõrvalruumis mingil hetkel Venemaa sissetungi esimesel päeval.

„Ta tahab, et me oleksime surnud,” ütles Zelenski, viidates Venemaa juhile Vladimir Putinile, ning pole selge, kas Ukraina liider peab silmas iseennast ja oma meeskonda või kogu riiki. „Sanktsioonidest ei piisa,” lisas juht, esitades esimese paljudest palvetest Lääne abi saamiseks, et päästa oma hädas olevat riiki.

Päev hiljem põgenevad Penn ja tema meeskond ootamatult inimtühjast pealinnast, sõites läbi riigi meeleheitlikus põgenemispüüdluses, mille tulemusena nad lõpuks Poola piiri lähedal auto maha jätavad, mõeldes, kas nad näevad Zelenskit taas elusana.

Selleks hetkeks oli Penn riigis mitu nädalat filminud projekti, mis muutus dramaatiliselt katsest jutustada lugu presidendiks saanud koomiksinäitlejast laiemaks käsitluseks Ukrainast, kujutades selle inimesi nende vabaduste kaitsjatena, mida Lääs peab enesestmõistetavaks.

„Armusime maasse, armusime inimestesse. Armusime ka sellesse idealismi,” ütles kaasprodutsent Aaron Kaufman. „Pärast viimast nelja või viit aastat Ameerika poliitikas olime kaotanud kontakti millegagi, millega suhtestuda.”

Penn mängib stuudio Vice Studios filmis suures osas uudishimuliku ajakirjaniku rolli, intervjueerides Ukraina valitsuse ja kodanikuühiskonna tegelasi, aga ka eksperte, sõdureid, tavakodanikke ja sõjaohvreid, luues pildi riiklikust mobilisatsioonist verise sissetungi ajal.

Näitleja külastab Kiievis pommitatud kortermaja, mille omanik ütleb talle irooniliselt: „Tere tulemast minu korterisse, ma ei paku teile teed,” ja Ukraina sõdureid Donbassi idarinde lähedal kaevikus, kuhu suurtükivägi tulistab kaugusest.

Kuid Penn tegutseb ka Ukraina esindajana, otsustades riigi toetuseks vaielda parempoolses Fox Newsi kanalis, ega tee saladust, et fännab Zelenskit, intervjueerides presidenti kolmel korral. Penn kirjeldab teda kui meest, kellel on „käegakatsutav tunne inimlikust vabaduse vajadusest”.

See on suhtumise muutus võrreldes dokumentaalfilmi varase, sõjaeelse osaga, milles Penn leiab, et vähesed tavalised ukrainlased on valmis Zelenski suhtes suurt entusiasmi väljendama, samas kui üks sõjaveteran kurdab presidendi väidetava munade puudumise üle. Filmi lõpuks on aga endine sõdur oma vaateid täielikult muutnud.

Kuigi film tehti Zelenskiga koostöös, ütles Penn, et president polnud muidu filmiga seotud. „Peale aja, mille veetsime koos presidendi ja tema inimestega, ei näinud nad midagi kuni viis päeva tagasi,” mil Kiievis toimus esilinastus.

Viimane intervjuu Zelenskiga toimub eraldatud aias, kus president ütleb, et isegi tema üheksa-aastane poeg on olnud sunnitud rasketes oludes suureks kasvama. „Meie lapsed ei räägi nagu lapsed,” kirjeldab juht riiki, mis on sunnitud end maailmaareenil uuesti määratlema.

Kuid see sisaldab ka viimast torget Lääne abi suhtes. „Ärge andke mulle ühtegi tiiba,” ütleb Zelenski keset väidet, et kui Ukraina praegu sõda ei võida, võivad USA ja Lääs sattuda pikka ja kallisse sõtta.