Venemaa sissetungile eelnenud nädalatel olid Ukraina kõrged opositsioonipoliitikud ja endised ministrid pettunud. Nad olid palunud president Volodõmõr Zelenskil nendega kohtuda – midagi, mida ta ei olnud teinud pärast peaaegu kaks aastat varem toimunud valimisi.

Samuti kutsusid nad teda mitme kuu jooksul üles suurendama riigi relvajõudude rahastamist, nõudes Ukraina reservväelaste ettevalmistamist, kuna Ameerika hoiatused sissetungi kohta tugevnesid – Zelenski pidas sissetungi aga jätkuvalt ebatõenäoliseks. Opositsioon soovis intensiivset sõja planeerimist, sealhulgas tsiviilkaitse korralduste koostamist ja avaldamist, et inimesed teaksid, mida teha, kui relvad mürisevad, vahendab Politico.

„Ukraina on lõksus riigijuhiga, kes ei mõtle strateegiliselt,” ütles liberaalse ja Euroopa-meelse Holose partei liige Lesia Vasõlenko viis päeva enne sissetungi.

„Ma arvan, et see on asi, milles teda hiljem süüdistatakse. See ei tähenda kõigeteadmist. See seisneb selliste asjatundjate tõrjumises, kes teaksid, milliseid küsimusi esitada, ja suutmatuses värvata nõustajaid, kes suudavad vastu vaielda ja vaidlustada, ning me võime selle eest lõivu maksta,” märkis ta.

Loomulikult on Zelenski eksimused – nagu Vasõlenko ja paljud teised opositsioonisaadikud neid näevad – nüüdseks andeks antud, kuid neid pole unustatud. Ja need väärsammud on sõjajärgse Ukraina murede aluseks. Nad näevad mustrit, mis muutub veelgi murettekitavamaks, kui relvad vaikivad, väites, et presidendi kui lõvisüdamega sõjaaegse juhi tugevused ei sobi rahuajale.

Sõda ei ole aidanud kuidagi leevendada Zelenski kannatamatust valitsemise keerukuse või institutsioonide suhtes, mis ei liigu nii kiiresti kui ta sooviks või ei joondu piisavalt kiiresti tema järgi. Ta eelistab suurt pilti, eirab üksikasju ja talle meeldib toetuda kitsale sõprade ringile.

Kuid kuigi praegu kiidetakse koomikuks saanud presidenti – teda peetakse suisa kangelaseks – tema inspireeriva sõjaaegse retoorika, lummava oraatorivõime ja oskuse eest vallutada publiku südamed Washingtonist Londonini ja Brüsselist Varssavini, oli Zelenski toetus hääbumas enne Venemaa sissetungi. Vähesed pidasid võimalikuks, et ta 2024. aastal uuesti tagasi valitakse, kuna tema toetus langes kivina – 2021. aasta lõpuks oli tema reiting vaid 31 protsenti.

Ta oli lubanud palju – ilmselt liiga palju –, kuid saavutanud vähe.

„Ukrainal on kaks peamist probleemi: sõda Donbassis ja hirm investeeringute tegemise ees,” ütles Zelenski vahetult pärast valimisvõitu. Kuid tema korruptsioonivastased jõupingutused takerdusid ja jäid venima, samas kui lubadus lahendada Donbassi probleem ei jõudnud kuhugi. Ja tema varajases innukuses sõlmida rahukokkulepe Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes keeldus maha istumast, kritiseerisid mõned Zelenskit, et ta lootis liiga palju oma veenmisvõimele ja karismale.

„Ta arvas, et rahu on lihtne luua, sest peate vaid Putinile silma vaatama ja temaga siiralt rääkima,” ütles rahvasaadik Mõkola Kniažitski.

„Ta sai presidendiks ilma poliitilise kogemuse ja riigistruktuuride juhtimise kogemuseta. Ta arvas, et riigi juhtimine on tegelikult lihtne. Sina teed otsuseid ja need tuleb ellu viia,” ütles Kniažitski. Ja kui asjad läksid valesti, oli tema reaktsioon alati „süüdi on eelkäijad, kes tuleb vangi panna”, ütles Kniažitski.

Ometi on Zelenski muutumine pettumust valmistavast rahuaja juhist – prantsuse avaliku intellektuaali Bernard-Henri Lévy hüperboolsete sõnadega – vaba maailma „uueks, nooreks ja suurepäraseks eestvedajaks” – see on olnud jahmatav.

Isegi kodumaised kriitikud võtavad tema kui suurepärase suhtleja tugevate külgede ees mütsi maha: tema igapäevased pöördumised ukrainlaste poole on neid rahustanud, andnud suuna ja tõstnud moraali isegi siis, kui meelsus arusaadavalt kõigub. Nad tunnistavad, et tõenäoliselt päästis ta riigi, lükates tagasi USA välisministri Antony Blinkeni pakkumise Kiievist välja sõita.

„Temast on saanud veenev juht,” ütles Atlandi Nõukogu vanemteadur ja peagi ilmuva raamatu „Battleground Ukraine: From Independence to the Russian War” (tõlkes: Lahinguväli Ukraina: iseseisvusest kuni Vene sõjani) autor Adrian Karatnõtski. Tema sõnul käivad Zelenski tugevad küljed suhtlejana ajaga kaasas. „Ta oskab hästi avalikku arvamust suunata, kuid nüüd on ta tõhusam, sest riik on palju ühtsem ja kindlam oma identiteedi, huvide ja eesmärkide poolest. Ta on ikka sama mees, kes ta oli – näitleja ja esineja –, kuid see teeb temast ideaalse sõjajuhi, sest ta suudab kehastada avalikku impulssi,” lisas ta.

Kuid kui taastub tavaline poliitika ja avalikkus pole enam ühtne, on Zelenski ebakindel juht, kes muudab stsenaariumi ja sõnastab lugu uuesti, et järgida avaliku arvamuse kapriise. „Kui avalik eesmärk on selge, on tal suur jõud ja sõja ajal on tal selja taga riigi absoluutne võim. Aga kui vanker muutub taas kõrvitsaks, peab ta hakkama saama hoopis teistsuguse maailmaga,” lõpetas Karatnõtski.

Ja see maailm pole tegelikult kuhugi kadunud.

Sisepoliitiline kriitika kasvab – kuigi rahvusvaheline meedia on seda vähe märganud, olles endiselt vaimustatud Zelenski karismaatilisest veetlusest ja vaimustuses tema lihtsast loost Taaveti ja Koljati kohta.

Samal ajal kasvab ülemraada – riigi parlamendi – ​​frustratsioon ning seadusandjad kurdavad, et valitsus, mis oli juba enne sõda järelevalve suhtes kannatamatu, väldib seda peaaegu täielikult, jättes nad tähelepanuta. Zelenski on opositsiooni tippjuhtidega kohtunud vaid korra pärast Venemaa sissetungi – ja seegi oli peaaegu aasta tagasi.

„Raada poolt ministrite küsitlemise tavast on loobutud,” ütles opositsioonisaadik Ivanna Klõmpuš-Tsintsadze, kes on partei Euroopa solidaarsus liige ja endine peaministri asetäitja endise presidendi Petro Porošenko eelmises valitsuses.

„Sõjaaeg nõuab kiireloomuliste otsuste kiiret vastuvõtmist ja lühendatud menetlusi. Ja see on omamoodi arusaadav,” ütles ta. „Kuid me näeme, et otsused tsentraliseeritakse ja koonduvad üha vähemate isikute kätte ning see mõjutab poliitiliste jõudude tasakaalu ja [see] kahjustab valitsemissüsteemi, mida me püüame arendada, ja meie demokraatlike institutsioonide tugevdamist kooskõlas ELi lähenemiskriteeriumidega.

Klõmpuš-Tsintsadze on mures, et hiljutine korruptsioonivastaste vahistamiste laine oli pigem suitsukate veebruaris toimuva EL-Ukraina tippkohtumise eel – ja seda võidakse kasutada võimalusena võimu veelgi tsentraliseerida. „Kui keegi arvab, et võimu tsentraliseerimine on vastus meie väljakutsetele, siis ta eksib,” lisas ta. „Ma arvan, et on oluline väga tähelepanelikult jälgida, kuidas korruptsioonivastased juhtumid arenevad, kas toimub läbipaistev uurimine ja kas järgitakse täpselt õigusriigi põhimõtet.”

Kniažitski sõnul ei tohiks me unustada tõsiasja, et Zelenski on populistlik poliitik ja tal on sellega seoses isiksusekesksed puudused. Opositsioonilist rahvasaadikut rõõmustab aga see, kuidas Ukraina kodanikuühiskond on sõja ajal õitsele puhkenud, kuidas kohalikud omavalitsused on sõjaaegse vabatahtliku tegevuse ja vastastikuse abistamise tõttu tugevnenud ning kuidas on hakkama saanud mõned riigiorganid – eelkõige raudtee ja energiasektor.

Just see – koos konflikti tekitatud tugeva rahvusliku ühtekuuluvustundega – moodustab tugeva sõjajärgse Ukraina aluse, ütles ta.