Ukrainas sureb rindel palju andekaid inimesi – miks see nii on?

eestinen

Juba varem on räägitud, et Vene-Ukraina sõjas surevad Ukraina poolel helgeimad pead, aga Venemaa saadab rindele ühiskonna põhjakihi nagu vangid. Nüüd šokeeris Ukraina avalikkust andeka filmimehe Viktor Onysko surm rindel.

Onysko lesk on avaldanud oma avalikul Facebooki kontol liigutava artikli ja pilte perekonnast.

Sarnaselt paljudele teistele ukrainlastele värvati Onysko pärast Venemaa sissetungi sõjaväkke ja on teada, et ta võitles nii Hersoni kui ka Ida-Ukraina rindel, vahendab Ilta-Sanomat.

Surma kohta ega asjaolusid pole ametlikult avaldatud. Ukraina kaitseministeerium teatas surmast esmaspäeval oma sotsiaalmeedia kontol.

Paljud andekad ukrainlased on oma elu ohverdanud sõjas pimeduse jõudude vastu ja kodumaad kaitstes. Nende mälestus särab igavesti, seisab sõnumis.

NII Onysko kui ka tema abikaasa Olha Birzul on olnud tegevad filmitööstuses ja laialt tuntud. Seetõttu on mehe surm liigutanud eelkõige riigi kultuuriringkondi.

Uudised surmast hakkasid levima pärast rindel sõdiva Ukraina filmirežissööri Volodõmõr Demtšenko teadet sotsiaalmeedias. Demtšenko on välismaal tuntud tegelane, kuna uudistekanal CNN on teda korduvalt intervjueerinud.

Demtšenko teatas sotsiaalmeedias, et üksuse juht Onysko palus ühel oma sõbral edastada sõnum oma perele, kui ta eesseisva ohtliku ülesande käigus ellu ei jää.

Kui ma järgmise 3-4 päeva jooksul ellu ei jää, juhendan teid edastama Olhale sõnumi, et see ei olnud asjata ja mitte meie ülemuste viga. Meil on lihtsalt raske ja kangelaslik ülesanne, mis maksab elusid, teatas Onysko.

Olha embuse vastu ei saa midagi. Teen kõik endast oleneva, et nii mina kui ka mu meeskond elusalt välja tuleks, kuid võitlus tuleb eepiline. Peksame venelastest p…. välja, et nad seda ei unustaks.

Lisaks palus Onysko sõnumi edasi anda oma 9-aastasele tütrele Zachariale.

Ütle talle, kuid alles pärast võitu, et ma olen alati temaga, sest tal on mu jalad, küüned ja huumorimeel (ja see on parim).

Filmi monteerijana töötanud Onysko on osalenud mitme tuntud Ukraina filmi tootmises. Tema abikaasa on seevastu töötanud riigi kultuurifondis filmiosakonna juhatajana.

President Volodõmõr Zelenski abi Mõhailo Podoljak avalikustas detsembri alguses, et langenud on kuni 13 000 Ukraina sõdurit. Numbrit on võimatu kinnitada, kuid igal juhul on ukrainlased sõja tõttu juba kohutavalt palju kannatanud.

Olha Birzul jagas pärast abikaasa surma oma Facebooki kontol liigutavat teksti oma mehe – ja paljude teiste Ukraina sõdurite – mälestuseks.

Ukrainakeelset sõnumit on laialdaselt jagatud, ingliskeelne tõlge on avaldatud ka mujal.

Allpool on naise sissekanne tervikuna:

  • Mu süda jäi igaveseks aastasse 2022. Sest sa oled seal. Minu kangelane. Minu armas. Minu Kõik. Ma ei tea, kuidas elada ja hingata ilma sinuta. Ma ei tea, kas ma võin veel kunagi unistada.

  • Ma tahan nüüd ainult seda, et vene kurjust karistataks halastamatult ja et võimalikult vähesed kogeksid minu kirjeldamatut ja põletavat valu.

  • Ma ei kirjutanud sinust avalikult palju, ausalt öeldes, sest kartsin ebausklikult, et see toob halba õnne. Avalikkus pole selleks parim – jagada midagi, mis sulle on nii südamelähedane. Ja sa ütlesid mulle, et sinu teated rindejoonelt olid ainult mulle…

  • Sa pidid monteerima uut filmi, kuid selle asemel „monteerisid” ja lavastasid oma lahingutes kompanii ohvitserina sõjalist reaalsust. Olid otse rindel, olles otseses kontaktis vaenlasega Hersonis ja Ukraina Donbassis. Nii kaua, ilma võimaluseta sind näha, ma tean, kui väsinud sa olid, aga sa ikka hoolitsesid oma relvavendade eest. Võtsite kõiki kaotusi ja vigastusi isiklikult.

  • Ütlesid, et sõjas pole suuremat piina kui halvima võimaliku sõnumi edastamine: peredele rääkimine, et nende lähedased on lahingus langenud. Nüüd tean ise, mis tunne see on.

  • Mäletan ka valu südames, kui üksuse sõdur telefonis nuttis ja vandus, et pole paremat meest ja komandöri kui sina.

  • Nad ütlevad, et kangelased ei sure. Jah, nad surevad kahjuks.

  • Praegu sureb neid tuhandete kaupa – jättes oma sugulastele igaveseks tühjuse ja parandamatud, haigutavad, põhjatud haavad. Ma teeksin kõik, kui saaksin selle muuta millekski vähem murettekitavaks, nagu haavad, vigastused, depressioon, misiganes, et sind taas elusana näha. Aga meil ei vedanud. Ma ei tunne enam kunagi sinu embust, ei kuule sinu häält, ei naera sinu naljade üle ega vaidle tundide kaupa filmide üle.

  • Mul on jäänud 9-aastane tütar, kellel on sinu hallid silmad. Tänu sinult oli tal lühike, kuid imeline lapsepõlv koos jalgrataste, mootorrataste, reisimise, telkide, suusatamise, muusika, mägede ja kontsertidega. Ma puhkesin ikka ja jälle nutma ja kui ma enam nutta ei suutnud, silitas ta mu juukseid ja ütles, et isa suri meie vabaduse eest võideldes ja me ei unusta teda kunagi – sest sa oled alati meie südames. Meie väike tüdruk, kes pidi sinu kaotuse tõttu ootamatult suureks kasvama. Nüüd on ta üks tuhandetest süütutest lastest, kelle vanemad mõrvasid kohutavad venelased.

  • Valus on. Ma isegi ei oska kirjeldada, kui valus see on…

Kommentaarid
(Külastatud 838 korda, 1 külastust täna)