Ukraina poolel võitlevad sõdurid mitmetest endistest nõukogude vabariikidest – kes nad on?

Ukraina pealinna Kiievi lähedal toimusid õppused uutele võitlejatele. Kuid see oli ebatavaline. Samal ajal, kui Ukraina armee ohvitser käske jagas, olid õppustel osalejad vabatahtliku tšetšeeni pataljoni liikmed, kuhu oli liidetud ka krimmitatarlasi ja ukrainlasi.

Ukraina sõjaväekomandörid on juba ammu öelnud, et neil pole sõduritest puudust, kuid nad on siiski oma ridadesse võtnud vastu tuhandeid vabatahtlikke, sealhulgas välisriikide kodanikke. Paljud neist nagu tšetšeenid on pagulased Venemaalt. Teised on pärit ümberkaudsetest riikidest nagu Gruusiast, kes on varem Moskvale ja president Vladimir Putini juhtimisele vastu seisnud, vahendab New York Times.

„Me nägime, mis toimus,” ütles Tšetšeenia pataljoni ülema asetäitja, halli habemega Moslem Madijev, kes kandis õppusi jälgides kuulmiskaitsmeid, et summutada tulistamist. „Ukrainal pole meestest puudust, kuid me peame selle sõjaga ühinema ja selles osalema.”

Paljud vabatahtlikud elasid juba Ukrainas, kas töö pärast või otsisid varjupaika poliitilise rõhumise eest kodumaal. Mõned vabatahtlikud on hädas viisade ja elamislubadega, samas kui nende innukus võitlusega ühineda on äratanud kahtlusi mõnedes Ukraina ametnikes ja komandörides, kes on diversantide suhtes ettevaatlikud.

Aga vabatahtlikud näivad olevat rahul. Madijev, kahe Moskva-vastase Tšetšeenia sõja veteran, oli endise nõukogude kindrali Džohhar Dudajevi kaaslane, kes juhtis 1990ndatel aastatel Tšetšeenia püüdlust Venemaast iseseisvumisel. Tšetšeeniast pagendatud Madijev asus 2016. aastal elama Ukrainasse.

Madijevi pataljon, mis on saanud nime surnud Tšetšeenia liidri järgi, on üks mitmest tšetšeeni üksustest, mis on viimastel aastatel liitunud Ukrainaga võitluses Venemaa vastu pärast 2014. aasta Venemaa toetatud separatistide ülestõusu Ukraina idaosas ja Krimmi annekteerimist. Madijev keeldus avaldamast, kui palju aktiivseid võitlejaid tal on, öeldes lihtsalt: „Meil on piisavalt.”

Madijev rääkis Venemaa sissetungist nii, nagu teevad paljud ukrainlased, öeldes, et kui Moskvat Ukrainas ei peatata, ähvardab see palju enamaid Euroopa riike.

Kuid tema pataljoni nooremad võitlejad viivad asja veelgi edasi. „Meie eesmärk on vabastada Itškeeria Tšetšeeni Vabariik,” ütles üks tšetšeeni võitleja endise vabariigi nime kasutades, „ja aidata kõigil rahvastel, kes seda soovivad, saavutada vabadus.” Sõjalise protokolli kohaselt kasutas ta ainult oma koodnime Maga.

Tšetšeenid on vaid üks näide arvukatest rahvuslikul alustel pataljonidest ja polkudest, mis on moodustatud Ukrainas pärast Venemaa sissetungi mullu veebruaris.

Valgevene võitlejad on moodustanud tuhandepealise polgu. Teised vabatahtlikud on pärit Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast, aga ka Venemaa suure rahvaarvuga rahvuslikest vähemustest: tšetšeenid, tatarlased ja türgi keelt kõnelevad grupid.

Enamikku neist motiveerib ajalooline vimm Moskva võimu ja allasurumise pärast. Tšetšeenid ja tatarlased olid ühed paljudest rahvusgruppidest, keda 1940ndatel aastatel Stalini ajal sundküüditamine hävitas.

On ka väike osa vene pagulasi, nende hulgas vene rahvuslased ja neonatsid, kes on Putini vastased. Tuhandepealises valgevenelaste polgus on palju riigi presidendi Aleksandr Lukašenka vastaseid.

Nende osalemine sõjas võib olla kasulik Ukrainale, kuid see on ka potentsiaalselt plahvatusohtlik küsimus Kiievi valitsuse jaoks, sest enamikul neist on pikaajalised poliitilised ambitsioonid koju naasta ning Venemaa ja Valgevene valitsused kukutada. Ukraina sõjaväelased keeldusid kommenteerimast vabatahtlike gruppide kasutamist, samas kui Ukraina julgeolekuteenistuse SBU pressiesindaja ütles, et ei vastuta nende võitlejate eest.

Kuid vabatahtlikud ise ütlevad, et tegutsevad täie teadmisega ning Ukraina armee ja luureteenistuste käsul. Paljud nende operatsioonid on varjatud, sealhulgas ohtlikud luure- või sabotaažimissioonid Venemaa tagalas.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski üleskutse peale saabus sõja alguses Ukrainasse tuhandeid vabatahtlikke lääneriikidest, sealhulgas USA-st ja Suurbritanniast. Enamik liitus Rahvusvahelise Leegioniga, mida on tunnustanud Ukraina valitsus ja mis on mingil määral integreeritud Ukraina armeesse.

Ukraina kaitseminister Oleksi Reznikov ütles eelmisel kuul toimunud pressibriifingul, et euroopalike väärtuste kaitseks ukrainlastega koos sõdivatest välissõduritest on ideoloogiline ja poliitiline kasu.

Reznikov lisas, et väärtuslikke kogemusi saavad ka välissõdurid: „Kogemus kaasaegsest sõjast, tehnoloogiasõjast, droonisõjast ja elektroonilisest sõjast. Nii et ma arvan, et see on kõigile kasulik.”

Kuid endistest liiduvabariikidest pärit vabatahtlikud on paljuski veelgi kasulikumad.

Neil on keeleline eelis, kuna enamik räägib vene keelt, mida Ukrainas laialt räägitakse, ja mõnikord ka ukraina keelt, mis teeb koordineerimise Ukraina sõjaväega lihtsamaks. Ja mõnedel, nagu Gruusia grupil Kavkazi leegionis on lahinguvälja kogemus, olles teeninud NATO juhitud vägedes Afganistanis.

Nende teadmised Venemaast ja venelastest ning vihkamine Moskva vastu on muutnud vabatahtlikest Kiievi heaks tegutsevad salaoperaatorid. Mõned Ukraina ametnikud ja seadusandjad on nende eesmärkidele isegi toetust avaldanud. Näiteks oktoobris võttis Ukraina parlament vastu otsuse tunnistada Tšetšeenia Itškeeria vabariik Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks.

Kuid nende tegevuse iseloomu arvestades vaenlase tagalas seisavad nad silmitsi ka suurte riskidega. Karmilt koheldaks mitte ainult Venemaa kodanikke, vaid peaaegu kõiki Vene vägede kätte langenud salasõdureid.

Üks hiljuti moodustatud vabatahtlike pataljonidest Turan koosneb Kaukaasiast, Kesk-Aasiast ja Venemaalt pärit türgi keelt kõnelevatest rahvusgruppidest. Seda juhib Kõrgõzstanist pärit põgenik Almaz Kudabek, kes oli töötanud juuksurina Ameerika baasides oma kodumaal ja Afganistani linnas Kandaharis.

Ta ütleb, et on värvanud oma gruppi aserbaidžaanlasi, tatarlasi ja Hiina uigure ning räägib kirglikult türgi keelt kõnelevate vähemuste marginaliseerimisest ja rõhumisest Venemaal. Ta ütles, et Moskva tõmbas ebaõiglaselt sõtta ajateenijaid peamiselt Venemaa kaugematest ja vaesematest piirkondadest, sealhulgas türgi keelt kõnelevate rahvusvähemuste elanikest, keda on tapetud palju rohkem kui venelasi.

Kudabek ütles, et tema üksuse liikmed võivad selle ebaõigluse enda kasuks pöörata, imbudes sabotaažimissioonidel Venemaa territooriumile ja esinedes isegi Vene sõduritena.

„Me tahame lihtsalt venelastega võidelda,” ütles ta. „Me teame, kes nad on.”

Hoolimata nende ilmsest väärtusest Ukraina sõjaväe jaoks, kaebasid rahvuslike pataljonide ülemad Kiievi toetuse puudumise üle. Tšetšeeni pataljoni juht Madijev ütles, et peale relvade ja laskemoona peavad üksused ise muretsema toidu, kütuse ja varustuse eest.

Vene polgu juht, paremäärmuslik natsionalist, kes kasutab koodnime White Rex, ütles, et sattus varsti pärast venelaste sissetungi üksuse moodustamisel mitmele takistusele.

Kuigi tema ja ta vabatahtlikud olid elanud Ukrainas mitu aastat, olid ukrainlased alguses kahtlevad Vene sabotööride suhtes. „Meid ähvardati relvaga,” ütles ta. „Meil oli palju naljakaid ja mitte nii naljakaid kohtumisi, kuid ma olin otsustanud selle polgu kasuks.”

Kuid nad on leidnud ukrainlaste seas ka toetust.

Ukraina vabatahtlike grupp Bratstvo aitas lõpuks Vene polgul leida oma rolli, mis ei erine teistest rahvuspataljonidest, tegutsedes Vene tagalas ning viies läbi luure- ja sabotaažimissioone Ukraina armee kasuks.

Mõni minut enne hiljutisele öömissioonile asumist ütles White Rex, et tema eesmärk oli alati olnud leida viis koju Venemaale naasmiseks. Kuid ta ütles, et sõda õpetas talle, et viis Venemaale naasmiseks on Putini ja tema valitsuse kukutamine.

„Vene vabatahtlike korpus marsib sisse ja hävitab praeguse valitsuse – see on ainus viis,” ütles ta. „Te ei saa veenda türanni lahkuma ja mis tahes muud jõudu peetakse sissetungiks.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,286 korda, 1 külastust täna)