Ukraina asjatundja: Kolmas ilmasõda on juba alanud ja Venemaa võidab selle oma liitlastega

Kolmas ilmasõda on juba alanud ja nii paradoksaalne kui see ka pole, võidab Venemaa selle koos oma liitlastega, räägib Ukraina asjatundja, itaallane Leonardo Dini.

Järgneb ajakirjanik Alexandre del Valle intervjuu Leonardo Dini’ga, mis ilmus Prantsuse väljaandes Atlantico.

Alexandre del Valle: Arvate, et sõda Ukrainas kannab endas Kolmanda maailmasõja tunnuseid, isegi kui see on juba alanud. Kas oleksime saanud seda vältida ja kas tõesti on liiga hilja põrgulikku käiku peatada?

Leonardo Dini: Kolmas maailmasõda on juba käes… neile, kes ei taha seda ignoreerida. Paavst on sellest rääkinud juba aasta. Geopoliitiline reaalsus on juba selline. Ukraina, nagu me seda ajalooliselt teame, on tahtmatult saamas maailma keskpunktiks: kõik planeedi peamised riigid on praegu praeguses kriisis erinevatel põhjustel kaasatud: relvade saatmine, energia, teravilja, nisu, läbirääkimistega või seisukohtade koosmõjul ÜRO Assamblees.

Nüüd on küsimus selles, kes väljub sellest maailmasõjast võitjana sõjalisest vaatenurgast, otse konventsionaalselt, meritsi, maad mööda. Minu arvates, kui ootamatu ennetava tegevusega vastaspoole rünnakuid ei väldita, võib NATO, Ameerika ja Euroopa paradoksaalselt kaotada või saavutada pigem Pyrrhose võidu (st lühiajalise). Hiina, Venemaa, Korea, Iraan, India ja Türgi võidaksid koos „tagurpidi Jaltaga”.

Sel juhul oleks uus mitmepooluseline maailmakord ikkagi avatud „neljandale kättemaksu maailmasõjale” Lääne vastu ja see oleks diktatuuride poolt juhitud maailm: Vene, Hiina, Korea, Iraani, selline rahvusvaheline korraldus on ebasoovitav ja kõike muud kui konstruktiivne. Teisest küljest oleks hoopis teine ​​asi, kui sellest hübriidsest maailmasõjast kujuneks välja tõeline multilateraalne maailm, mida juhivad tõelised demokraatiad, nagu ka teatud BRICS-i riigid, nagu Brasiilia, Lõuna-Aafrika, India, kõrvuti selliste riikidega nagu Kanada, Austraalia ja Jaapan. Sel juhul võiks G20 asuda praeguse G7 asemele.

ADV: Ja kui Lääne koalitsioon võidab?

LD: Maailmasõja vältimiseks olnuks vaja leida Venemaaga härrasmeeste kokkulepe, mis on sarnane Reagani ja Gorbatšovi vahel sõlmitud lepingutega. Võib-olla suudaks Trump seda teha, kuigi piiratud aja jooksul, kui ta 2024. aastal tagasi valitaks. Vaja oleks olnud tugevdada dialoogi ja lääne-ida liitu, kuid demokraatlikuks juhtimiseks vajalik eeltingimus Venemaal puudub … Kas Putini võimult kõrvaldamise korral on Navalnõi tulevikus Venemaa Nelson Mandela või jätkab Venemaa oma imperialistlikku kurssi, konkureerides hiinlaste ja ameeriklastega?

ADV: Kas Venemaaga läbirääkimiste pidamiseks on juba hilja, teades, et hiljuti, pärast paavst Franciscust, on presidendid Biden ja Macron ise tõstatanud võimaluse kõnelusi jätkata?

LD: Ära kunagi ütle iial. Dialoogihimuliste isiksuste juhtumid, nagu Abramovitš, Erdoğan, Musk, paavst, Macron ja isegi vähemal määral Biden, nagu te mainisite, tõestavad seda, unustamata seejuures eelmist Iisraeli peaministrit Bennett’it ja miks mitte jällegi Benjamin Netanyahut, kes vaevalt naasis võimule Iisraelis.

Realistlikust vaatenurgast oleme libisenud – kõigi suhteliste tagajärgedega – maailma konflikti, nagu Putin ise juba 2007. aastal Davosis kuulutas, ja me teame, et maailmasõjad, me tuleme ikka välja… aga pärast 4 aastat esimese maailmasõja puhul, 6 teise puhul ja kes teab, mitu kolmanda pooleli… Nostradamus kavandas selle „27-aastaseks” sõjaks ja meenub kuulus Kolmekümneaastane sõda, mis lõppes rahuga Vestfaalis. Kindel on see, et Kolmas maailmasõda kujundab Euroopa piirid ümber paljudeks aastateks, võib-olla ka sajanditeks.

ADV: Teie kui prantsuse päritolu itaallane, mida pakuksite majanduse ja rahu päästmiseks, kui oleksite Emmanuel Macroni või Giorgia Meloni nõunik? Paljud Saksamaal nimetavad sanktsioone enesetapuks? Mida arvate?

LD: Ma soovitaksin Macronil ja Melonil algatada katse uute „Euraasia Minsk2-lepete” sõlmimiseks, vahendajaks Euroopa kõige mõõdukamate ja tasakaalukamate valitsuse esindajate vahel selles okkalises küsimuses, nii et mitte ainult Euroopa kolmik, Macron, Scholz ja Meloni, keda toetavad sellised isiksused nagu Merkel, Berlusconi ja Sarkozy, kes saadetakse Moskvasse „rahusaadikuteks”, seega tõhusateks vestluspartneriteks Putiniga silmitsi seistes. Mis puudutab sanktsioone, siis ma muudaksin neid ratsionaalsemaks ja ma võtaksin enese kahjustamise poole ära, keskendudes Moksvaga gaasi ja nafta hinnapiirangutele ning väljapressimise keelule. Ja ma pööraksin rohkem tähelepanu Venemaa juhtide investeeringutele ja kontodele Šveitsis, Dubais ja üldiselt offshore-maksuparadiisi riikides, mis on endiselt väljaspool plokke.

ADV: Kas nõustute Elion Muski ettepanekuga korraldada rahvahääletusi Donbassis ja teistes venemeelsetes piirkondades (peale de facto venemeelse Krimmi) ning seejärel muuta Ukraina riigiks, mis ei liitu kunagi NATO-ga ja on neutraalne?

LD: Üldse mitte! Sest see puudutab juba öeldud asju, mis ei lisa ühtegi uut väidet, eriti kuna see ei ole õige hüpotees.

ADV: Kas Läänel on siis õigus Moskvaga dialoogist keelduda?

LD: Praeguses etapis on neil õigus, sest dialoog on võimatu, ilma et Ukraina saaks tagasi vähemalt Hersoni ja Zaporižja oblastid. Hersoni puhul tundub asi olevat tehtud, kuid poolel teel… Praegu realiseeruks Ukraina status quo sarnases olukorras Põhja-Osseetia, Gruusiaga, või nagu lõputu vaidlus Küprosel, türklaste ja kreeklaste vahel alates 1975. aastast või isegi türklased ja armeenlased või aserbaidžaanlaste ja armeenlaste vahel. On selge, et isegi kui kogu Ukraina annekteeritaks, ei saaks Venemaal kunagi rahu. Ukraina oleks uus Tšetšeenia, rohkem kui „uus Venemaa” („novorossija”, nagu ta nimetab Ukraina venekeelseid lõuna- ja kagupiirkondi). Teisest küljest usun ma prantslaste läbirääkimiskatsetesse, mis on seni ainsad konkreetsed ja tulemuslikud. Merkeli hüpotees võib ÜRO rahusaadikuna läbirääkimistel siiski olla mõttekas. Veelgi enam, Erdoğan etendab – nagu Iisraelgi, pealegi muudel põhjustel – mitmetähenduslikku rolli, et olla tõeline otsustav tasakaalustaja.

ADV: Rääkimata tuumaapokalüpsisest või III maailmasõjast, kuidas vältida majanduskatastroofi? Kas arvate, et lääne süsteemi kokkuvarisemine on võimalik, võttes arvesse Ameerika, Euroopa, ülemaailmse avaliku ja erasektori tohutut võlga, mis on süvenenud nii tervisekriisi kui ka Ukraina sõjaga seotud energiakriisiga?

LD: Nii nagu on liialdatud sanktsioonide mõju Venemaale, nii on liialdatud ka nende mõju Euroopa majandusele poliitilise ekspluateerimise kontekstis, eelkõige gaasi, nafta, elektri ja nisu küsimustes.

Ei vasta tõele, et Euroopa satub katastroofilisse kriisi: elektri ja gaasi normeerimine on võimalik. Oleme seda kogenud juba 1973. aastal, naftakriisi ajal Pärsia lahe riikides, ja oleme suutnud sellele väljakutsele vastu astuda. Juba varem pooldasime naasmist teatud kaine minevikukäitumise juurde: meenutame paavst Paulus VI-d, kes läks Piazza di Spagnale tseremooniale, kasutades auto asemel vankrit… Nii kaugele minemata peab Euroopa mõnestki loobuma, oma luksustest, privileegidest ja mugavustest, kui ta ei taha tulevikus loobuda oma vabadusest ja demokraatiast. Piirangud on vajalikud, kuid see ei tähenda üldist katastroofi.

Pealegi on Euroopas ka neoautoritaarseid liikumisi, nagu Orban Ungaris, mitte ainult Venemaa ekspansionism. Lääne süsteemi ja selle tekitatud globaliseerumise kokkuvarisemine näib olevat kauge ja ebareaalne, nagu seda propageerisid 2001. aastal No Global liikumised, mida siis täna toetab Vladimir Putin, mis kajastab Tito ja mitteliitunud riikide võitlust Lääne kapitalismi vastu. Tuleb tunnistada, et Putin pole sõjaliselt Stalin, aga ideoloogiliselt pole ta ka Karl Marx.

Lääne keskklassi kriis ja hääbumine on ilmne nii Euroopas kui ka Ameerikas, kuid see on juba käimasolev trend, mille kohaselt saavad rikkad rikkamaks – mõelgem relva- või viljakaupmeestele või energiaressurssidele – ja massid järk-järgult proletariseeruvad veelgi enam, kuigi nad olid heaoluga harjunud alates 1900ndatest aastatest. Olgu siis sõjaoht, „teine ​​keskaeg”, mis on põhjustatud religioosse fundamentalismi või millenialismi tõusust, mida sageli kannavad edasi sõjad, või lõpetamata COVID-i tagajärjed, nälg ja massiline vaesumine, tulemus on identne…

Tõeline probleem on selles, et – nagu nägime renessansiajal ja 1800ndatel aastatel – on demokraatia, vabadus ja massiline heaolu omavahel tihedalt seotud… Ja kui üks ebaõnnestub, kukub läbi ka teine… Igal juhul liigume me rikka Euraasia, kriisis ja „vaese” Euroopa poole, rohkem või vähem barbaarsete sissetungidega või ilma… Ajalugu ei peatu Euroopa väravatel.

ADV: Ja kuidas on lood NATO vahendite sõjalise komponendi ja võimuvõitlusega Moskvas?

LD: Seni on USA müünud ​​Ukrainale juba üle kolmandiku oma tankitõrjerakettide Javelin varudest ning nende reservide täiendamiseks kulub kolm kuni neli aastat. Sama kehtib ka Stingeri maa-õhk rakettide kohta, mida tõendavad hiljutised Pentagoni läbirääkimised USA suurte relvatootjatega. Lisaks on USA Kongress aastate jooksul rohkem kui korra nõudnud sõjaliste kulutuste suurendamist. Ja juba 2018. aastast on Kongressi kaitsekomitee raportis välja toodud, et USA riskib otsese vastasseisu stsenaariumi korral Venemaa ja Hiinaga sõja kaotada…

Iraani-Hiina-Venemaa-Põhja-Korea liidu puhul hoiatas 2018. aastal Trumpile esitatud 12 sõjalise eksperdi raport, et USA (seega NATO) võib kaotada ühe või mitu sõda selle bloki vastu… USA saaks lüüa, kui ta peaks võitlema mitmel rindel korraga. Teisest küljest osutus Teise maailmasõja ajal NATO-eelne liit USA, Suurbritannia, Austraalia ja teiste riikide vahel tõhusaks kahel sõjaväljal, Euroopas ja Vaikse ookeani piirkonnas, kuid Jaapan ei olnud tänapäeva Hiina. Saksamaa ei olnud Venemaa… Ja esialgne kolmas element, Itaalia, ei omanud sõjaliselt praeguse Iraani ja Korea tugevust. Tänapäeval ei tea ameeriklased, kes on kolmkümmend aastat harjunud võitlema terrorismiga või pidama väiksemaid neokoloniaalsõdasid või juhtima oma impeeriumi, enam, kuidas võita konventsionaalset maailmasõda ja ainult relvade kasutamisega, tuumataktikaga olid nad esimesed maailmas, kes hakkasid 1945. aastal Jaapanis kasutama aatomirelvi.

Sama on ka NATO puhul, ilmselge strateegilise kriisi korral, kui osaleb konfliktides rohkem kui ühe stsenaariumi alusel. Euroopa ei ole pikka aega olnud piisavalt kaitstud: vaadake vaid tagasihoidlikku kaitset Baltikumis ja alliansi idaosas, hoolimata hiljutistest tugevdustest. Rääkimata lõunaosast, mis on avatud venelastele Süüria ja Liibüa kaudu Vahemeres, millest on saanud Vene meri ja mitte enam Mare Nostrum. Seda kõike hoolimata eurooplaste heast tahtest, kellel on vaid Euroopa armee, mida ikka veel ei eksisteeri. Seda vaatamata tehnoloogilisele eelisele – NATO ja Ameerika jaoks – Stealth-meetodiga lennukid, mille esimene versioon, parim, on nüüdseks kasutusest väljas, välja arvatud väljaõppe jaoks. Tänapäeval on Stealth tehnoloogiaga kasutusel järgmised:

  • The Northorp Grumman B2 Spirit ja B21 Raider.
  • Lockheed Boeing F22 Raptor.
  • Lockheed Martin F35 Lightning.

Kuid nüüd kasutavad venelased ja hiinlased samuti Stealthi sarnast tehnoloogiat, eriti Suhoi PAK FA ja PAK FA T50 lennukite jaoks, mis on tänapäeval klassifitseeritud kui Suhoi SU57, mida kasutati Ukraina sõjas ja mis on parem kui Ameerika esimese põlvkonna stealth.

Vene lennukitel on ka liitlastele eksporditud versioon SSU57E. Seejärel on Vene lennukitel stealth-tüüpi tehnoloogia olemas:

  • Suhoi HAL FGFA,
  • Mikojan PAK DP ja Tupolev PAK DA projektid
  • Hiina lennukid Shenyang J-XX.

Olgu lisatud, et kõige värskemad Ameerika sõjalennukid, erinevalt Euroopa ja Prantsusmaa lennukitest, mille kohati halvasti öeldi, osutusid sageli keskpärasteks ja ilmsete tehniliste vigadega: F35 ja F22 vead on teada.

Tõepoolest, Eurofighterid ja Prantsuse lennukid, isegi kui need on vanad rohkem kui kolmkümmend aastat, on otseses vastasseisus venelastega alati tõhusamad: see juhtus hiljuti NATO Itaalia hävitajatega Poola ja Venemaa piiril.

Lääne strateegilise paremusega lennukite kuues põlvkond, välja arvatud Suurbritannia ja Euroopa lennukid, on seetõttu ebapiisav.

Seetõttu peame minema varg- ja ülehelikiirusega lennukitest kaugemale, minema seitsmenda põlvkonna poole.

Teisest küljest avaldas Joint Strike Flyeri võistluse võitnud Lockheedi lennuki F35 tootmine „Ameerika valitsusele survet viimase sendini”, kaebasid mõned Ameerika kõrgemad ohvitserid, sealhulgas USAF kindralleitnant Christoph Bogdan (2013. aastal). Kasum kaalub sageli üles kvaliteedi: meenutame 1970ndate aastate Itaalias toimunud Lockheedi korruptsiooniskandaali juhtumit ja viimasel kümnendil Itaalias aastaid kestnud debatti uue F35 ostmise üle. Fiasko-lennukeid F35 on nimetatud varajaste Ameerika stealthide keskpärasteks järglasteks.

USA kaitseväega koostööd tegeva korporatsiooni Rand sõnul on F35 väike hävitaja, see tähendab, et see ei suuda lahingus konkureerida Venemaa Suhoi SU35-ga, rääkimata SU57-st: kiirenduses jääb ta alla, tõusudel ja pööretel ning instrumentaalse elektroonilise juhtimise defektidega. Näiteks F35 saavutab 6G kiirenduse, Eurofighter ja Rafale aga 8G. Lisaks on F35-l ainult kaks õhuülekaaluga relva ja lennuvastupidavus on halb. Ühesõnaga, lennukid, mis on mõeldud mitte sõda pidama… Igatahes on objektiivseid andmeid, mis teevad vahet isegi mere- ja maismaakonfliktis.

ADV: Kuidas on lood Ameerika või NATO „löögiga” Venemaa laevastikule, et maksta kätte tuumarelva kasutamisele Ukraina pinnal, nagu on maininud Ameerika ja Lääne ametnikud?

LD: Võimalik tavapärane ennetav löök Venemaa laevadele Mustal merel või Läänemerel Venemaa taktikalise tuumarünnaku korral Ukraina vastu oleks 21. sajandi Pearl Harbor, aga Venemaa poolel… Ja selles olukorras „väljakutsutud” Venemaa tuumaallveelaevad täidavad täna selles NATO ja Venemaa vahelises nullsummamängus mängujuhi rolli… Vene armee Ukraina vägede kindrali Surovikini uus relv K329 Belgorod võib olla Vene „Armaggedon”, millele Biden on viimastel kuudel vihjanud: see on Oscari-klassi allveelaev, mida on projekteeritud alates 24. juulist 1992, lasti vette 23. aprillil 2019 ja on aktiivne alates 28. aprillist 2022, mille pardal on kaheksa Poseidonit, on võimeline tekitama radioaktiivse tsunami…

Relv, mida NATO-l ja USA-l ei ole, tegelikult kõige ohtlikum Venemaa relv, millel on mitmepealised ballistilised raketid Zirkon ja ultrahelikiirusega Kinžal. Belgorodi projekteeris Peterburi Rubin Center Design, Moskva kontsernist JSC United Shipbuilding Corporation. Huvitav on see, et juba 2012. aastal oli Vene mereväe juhtiv allveelaev (esimene Nõukogude-järgne tuumaallveelaev Volgograd jäi 1993. aastal lõpetamata) mõeldud „erioperatsiooniks” („eriülesanneteks”), võib-olla seoses Ukraina okupatsiooniga ja sõjaline vastasseis Lääne ja NATO-ga olid kavandatud juba toona, enne 2014. aastat ja neli aastat pärast otsustavat NATO Ukraina-teemalist tippkohtumist 2008. aastal…

Lõpetuseks, mis puudutab armeede sõjalisi operatsioone, siis märkimisväärne näitaja: Ameerika sõdureid on Euroopas praegu kohapeal vaid 75 000, võrreldes 400 000 ja enamaga kuni aastani 1989/91. USA liitlasrühma saja tuhandeni suurendatud NATO-l on kiirreageerimisjõudude koosseisus vaid 40 000 meest, võrreldes peaaegu miljoni venelasega (420 000 ametlikult ajateenijaid), kes on registreeritud ja väljaõpetatud, ning 25 miljoni venelase potentsiaali, keda saaks värvata üldmobilisatsiooni korral…

Hiinlased ja korealased omakorda panevad välja tohutu armee: hiinlastel on kolm miljonit võitlejat, kaks miljonit aktiivset, pluss reservväelased ja poolsõjaväelased, ning nende mobilisatsioonivõimekus on nende rahvaarvu arvestades peaaegu piiramatu. Koreas võib olla 1 200 000 aktiivset ja 600 000 reservväelast.

Lõpuks on Iraanis 575 000 tegevväelast ja 350 000 reservväelast. Siis on veel SRÜ Sõltumatute Riikide Ühenduse ja venelastega liidus olevate Kesk-Aasia riikide väed, seejärel teised venelastega liidus olevad riigid maailmas: Venetsueela, Somaalia, Kuuba… ning Aasia ja Aafrika omad, venelased ja hiinlased on liikumapanev jõud.

Ja isegi kui USA-l on maailmas tegevteenistuses kaks miljonit sõdurit, siis alles hiljuti otsustas NATO koos Stoltenbergiga juunis (ja mis aja jooksul?) suurendada lähetatud sõdurite arvu 300 000-ni ja seejärel lahingugrupid ümber kujundada lahingbrigaadideks, brigaadidest diviiside ja armeedeni. Teine taktikaline ja strateegiline probleem, NATO soovib samuti muuta tänased „NATO reageerimisjõud” tõeliseks armeeks, mis on võib-olla lennukam ja paindlikum kui idahiiglased, teades samas, et venelastel on oma variliitlane nagu India, aga ka mängukaart, milleks on ambivalentne Türgi…

Sõjaliselt on Lääne retoorika puhul selge, et praktikas on Euroopa tugevdamiseks seni tehtud liiga vähe ja liiga hilja: liiga palju on panustatud Ukraina võitjarollile, kuid unustame, et isegi tõelised kasakad otsustasid 1600ndatel mitte vabaneda tärkavast Vene impeeriumist… Seega, isegi kui Ameerika sõjavägi ja NATO, Lääne koalitsioon, jäävad uute Venemaa superrelvade ees tehnoloogiliselt alla, paradoksaalsel kombel raketitõrjekilp (või Ronald Reagani endised „tähesõjad”), mis on täna uuesti eksperimentaalsesse kasutusse võetud, on taas uudistes koos satelliitide ja planeedi orbitaalruumi relvade ja laserkiirtega.

Ja pole juhus, et Venemaa lennundust nimetatakse juba lennundus- ja kosmosekaitseks… Nii et reaalse ja otsese sõja korral NATO ja Venemaa juhitava „idaliidu” vahel oleks juba kiireloomuline mobiliseerida Euroopas reservväelased ja koolitada neid osalise mobilisatsiooniga, enne kui võimalik Euroopa konflikt muutub laviiniks…

Mis puudutab võimalikke Kremli võimumänge, siis see lahendatakse täna 4 osapoolega mängus, kus kohtuvad määratud mantlipärija Patrušev (ja üldiselt Venemaal mantlipärija võidab); Surovikin, Medvedjev, Mišustin, kes juba põhiseaduslikult vastutab Putini väljavahetamise eest võimuvaakumi korral.

Peterburi uuel tsaaril Putinil täitus äsja 70. sünnipäev, kuid see on allakäigu või juhtide väljavahetamise aeg Venemaal enne nõukogude-aega. Patrušev ilmub uue Andropovina, kuid lõpuks on selleks vaid tugevad jõud, samad, kes Putinit ikka veel ümbritsevad, nagu patriarh Kirill, armeejuht Gerassimov, Gazpromi oligarhid/silovikid ja teatud Vene miljardärid Šveitsis, kes teda sageli külastavad Davosist ja kellele Putin ise võlgneb võimu, kes otsustavad viimase postsovetliku tsaari järglase üle.

Kui palju aega ja ajalugu on aga möödas sellest aastast 1952, mil valitses Stalin ja sündis Putin, viimane püüdleb veelgi pikema võimuperioodi poole kui Stalin, ületades võib-olla 29 aastat kestnud võimu nõukogude ajal.

ADV: Lõpetuseks, mis juhtub Taiwani ja Hiina vahel?

LD: On oht liikuda kahelt vastandlikult Hiinalt ühele tsentraliseeritud Hiinale, mõelge Hongkongi ülevõtmisele. Seekord võib Xi teha üllatusliku käigu, mitte mereblokaadi, mis omakorda oleks ümbritsetud USA laevadega, vaid 2014. aasta Venemaa eeskujul Krimmis, kus osalevad langevarjurid, väed ja laevad ilma Hiina liputa, nii et formaalselt mitte otseses vastasseisus Ameerika ja NATO-ga ning Lääne-Aasia regionaalse alliansiga Quad, kasutades nii tüüpilist ida võtet, et minimeerida Taipei sissetungi tagajärgi.

On selge, et Hiina juhil on võimalus Taiwanis sõjaliselt tegutseda pärast seda, kui ta kinnitas Rahvuskongressis oma uue presidendi staatuse. Mõnetunnine ootamatult läbi viidud riigipööre ja mitte pikk sõda nagu Ukrainas näib olevat võimalik. Ja Hiinal on Taiwani välksõja sõjaline potentsiaal. [Enamik lääne sõjaväeeksperte arvab, et mereväe operatsioon on keeruline ja seda on palju raskem juhtida kui sissetungi maismaale, toimetaja märkus]

ADV: Mis puudutab Poola territooriumil alla kukkunud „Vene” raketi juhtumit, mis Zelenski sõnul on Venemaa, mitte Ukraina raketitõrje S 300, nagu poolakad ise ja NATO tunnistavad, mida te arvate?

LD: Ameerika versiooni vastuolu tundub ilmne: Kiievis viibis CIA juht ja ameeriklased ütlesid, et Kiievist pärit rakett tabas Poolat. Samal päeval väitis USA luure, et tegemist oli Venemaa raketiga, ja koos nendega CNN, et pärast väikest vahet oma versiooni salapäraselt ümber pöörata, et „teha kohapeal kontrolli”, et Poola ja NATO liitlastega kokku leppida, kuidas vastata.

Mis juhtuks siis, kui Vene rakett kukuks Poola kohal alla mitte kogemata, vaid Venemaa strateegiliselt lennukilt või Valgevene baasist? Mõne minutiga tehtavad otsused, sealhulgas Prantsusmaa poolt, ei ole täna NATO artiklite 4 ja 5 bürokraatlike protseduuridega seoses võimalikud. See on probleem ja see puudutab nii kogu Euroopat kui ka USA-d…

Kommentaarid
(Külastatud 5,629 korda, 1 külastust täna)