Tippstrateeg: Venemaa võib kasutada veel hullemat terrorit – miks see nii on?

Kodanikurahutuste kasv nii Ukrainas kui Venemaal on sõja lahendamise võtmetegurid, kirjutab geopoliitika ja strateegia asjatundja George Friedman.

Venemaa sõjaline tegevus Ukrainas ei näita lõppemise märke, nendib George Friedman oma artiklis. Näib, et kumbki pool ei suuda teist sõjaliselt lüüa ega esitada selget teed rahulepinguni. Samuti ei saada võidu saavutamiseks vajalikku abi liitlastelt.

Ajapikku hakkab võidu võimatuse tunne toetama rahuläbirääkimisi, kuid mitte enne, kui reaalsus sellele survet avaldab, prognoosib strateeg.

Friedman toob välja neli stsenaariumi, mis on minevikus viinud sõdade lõpuni olukordades, kus sõdivate poolte juhid pole ise rätikut välja visanud.

Sõda lõpeb, kui ühel osapoolel saab otsa materjal selle jätkamiseks. Nii juhtus Teises maailmasõjas Saksamaaga, kes lõpuks ei suutnud toota ja kasutusele võtta piisavalt sõjavarustust, et jätkata oma vallutusi ega neid kaitsta.

Teine tee sõja lõppemiseks on moraali kaudumine. Isegi kui võit on võimalik, lõpeb sõda, kui sõdurid ja tsiviilisikud ei ole enam nõus sõjakoormat kandma. Friedmani sõnul juhtus nii USA-ga Vietnami sõjas, mida peeti aastatel 1955–1975.

Lahenduse võimalus tekib ka siis, kui ühel osapoolel pole enam lootust sõjalise jõu radikaalseks suurendamiseks ja kui välisriikide sekkumine asjasse ei tundu võimalik. Vastupidine näide tuletab meelde, et Suurbritannia elas Teise maailmasõja üle teadmisega, et ei suuda Saksamaad võita, kuid samal ajal usaldas USA tulevast sekkumist.

Neljas tee sõja lõpetamiseks avaneb siis, kui tsiviilelanikkond hakkab kaotuse tagajärgi talutavaks pidama. Näiteks Teises maailmasõjas alistusid itaallased liitlaste okupatsioonile, mainib Friedman. Samamoodi jätkavad riigid võitlust, kui lüüasaamise tagajärjed on kohutavad.

Friedmani sõnul tuleb Ukraina sõja lõppu analüüsides võtta arvesse kõiki neid tegureid – ja eriti tsiviilisikute tahet sõja jätkamise osas.

Praegu näib, et sõda Ukrainas jätkub pidevalt verisena, ilma lõpu märkideta. Tulejõudu voolab Venemaale tema enda tootmishoonetest ja liitlasriikidest, näiteks Iraanist. Ukraina saab seevastu lääneriikidest märkimisväärseid relvasaadetisi. Kumbki abi ei ole teise võitmiseks piisav. Selle tõttu võib sõja venimisel mõlema poole tsiviilmoraal halveneda.

Friedmani sõnul püüab kumbki pool minimeerida teise poole tsiviilhirmu lüüasaamise tagajärgede ees. Friedman seda täpsemalt ei kirjelda. Samas märkis ta, et seni, kuni ukrainlased kardavad Venemaale kaotada, on kaitsesõja lõpetamine nende jaoks võimatu. Ründava Venemaa elanikkonnas on olukord teistsugune.

Seetõttu on kõige tõenäolisem tulemus rahuläbirääkimised, mida survestavad sisemised rahutused mõlemas riigis. Venemaal on juba rahutusi, Ukrainas aga vähe. Venelastel pole õnnestunud seda õhutada, seega peavad nad võimalusel appi võtma veelgi karmima terrori, kirjutab Friedman.

Ilma mõlemapoolsete tsiviilrahutusteta pole mõtet rahuläbirääkimisi oodata, näeb strateeg. Seal peab olema sunnielement.

Niisiis on peamised vahendid välismaise tsiviilelanikkonnaga manipuleerimine, kodumaise elanikkonna kaitsmine ja uute relvade kasutuselevõtt, mis tekitavad valu, kuid ei käivita välist sekkumist.

Kommentaarid
(Külastatud 993 korda, 1 külastust täna)