Soome presidendi uusaastakõne

Järgneb Soome presidendi Sauli Niinistö uusaastakõne täna keskpäeval 1. jaanuaril 2023.

Kodanikud

Elame praegu muredest pungil ajal. Olime juba kümnend kümnendi järel harjunud, et kõik on alati parem. Või et vähemalt kõike on alati rohkem. Meile, soomlastele, oli määratud saada maailma kõige õnnelikumateks inimesteks. Seda endalegi märkamatult.

Lõppenud aasta tõi äkilise tagasipöördumise minevikku. Kuhugi, mis põlvest põlve oli hakanud tunduma üha kaugem, oma absurdsuses peaaegu võimatu. Suure sõja õudused naasid Euroopasse.

Murekoormat suurendavad paljud mured, mis meie igapäevaelu otseselt mõjutavad. Elektri hind on mitmekordistunud. Tõusevad nii elukallidus kui ka intressimäärad. Ja pandeemia pole meist veel lahti lasknud.

Ajaloost tasub aga meenutada ka seda, millest oleme varem üheskoos üle saanud. Oleme üle elanud oma sõjad, suure energiakriisi ja majanduslanguse perioodid. Pärast praegustest veelgi karmimaid katsumusi oleme alati ehitanud parema kui varem. Olen kindel, et me saame ka sellest üle.

Siiski tuletan meelde, et ellujäämist ei mõõdeta keskmiste näitajatega. On hädavajalik, et ka kõige haavatavamad jääksid ellu. See on aeg kaasinimestele abikäe ulatamiseks.


Venemaa sõjategevust Ukrainas on rahvusvahelise poliitika lavadel korduvalt hukka mõistetud. Mõjuval põhjusel. Soome on seda järjekindlalt ja otsustavalt teinud.

Kui Venemaa uskus, et tohutu oht surub Ukraina kiiresti põlvili, tegi ta halva valearvestuse. Paratamatult tuleb meelde sarnasus Talvesõjaga, kui Nõukogude Liit eeldas, et marsib kahe nädalaga Helsingisse. Autoritaarse riigi juhid Stalin ja Putin ei osanud olulist tegurit ära tunda. See, et vabas riigis on inimestel tahe ja veendumus. Ja et koostööd tegev rahvas on tohutu jõud.

Samuti oli viga arvata, et euroopalik või läänelik sümpaatia ukrainlaste vastu on mööduv. Juhtus teisiti. Empaatia asemel on tegemist sügava kaastundega. Ukraina küsimus on omaks võetud. Ja toetus Ukrainale muutub ainult tugevamaks.

Kuid hinnangute ebaõigeks tunnistamine ei anna vastust põhiküsimusele. Kuidas on võimalik, et Euroopat ületav geograafiline piir on tegelikult kahe täiesti erineva maailmavaate piir? Siinpool piiri on võimatu isegi ette kujutada, et mõni rahvas peaks sõda alustama. Vene pool piiri on teisiti.

Erinevus on põhimõtteline, sest lõppkokkuvõttes seisneb see inimkonna ja elu austamises. Viimastel aastatel on kutsutud üles looma Euroopa julgeolekukorda – mõnikord säilitama vana, siis looma uut. Ja julgeolekutagatiste vajadust on väljendanud erinevad osapooled. Kuid seni, kuni valitseb see põhimõtteline maailmavaateline erinevus, on raske neile küsimustele usaldusväärseid ja jätkusuutlikke lahendusi leida.

Ukrainlaste kannatuste lõpetamiseks tuleb siiski julgeda rääkida rahust. Iga päev, mil sõda Ukrainas jätkub, suurendab selle lohutamatut hinda. Inimesi tapetakse, tsiviilisikute kannatused suurenevad. Toimub korvamatu materiaalne ja mittemateriaalne hävimine.

Väljavaade on nukker. Kuid õiglane rahu on eesmärgina nii oluline, et kõik selle nimel tehtavad tõelised pingutused on seda väärt. Nii ka Ukraina püüdlus tuua oma initsiatiiv ÜRO-sse.


Möödunud aasta sunnib meid mõtlema, kuidas see juhtus. Nii et mitte ainult maailma sündmustes, vaid eelkõige meie enda mõtlemises. Kuidas me hakkasime midagi võimatuks pidama, mis ikkagi juhtus?

Sest see on kogu aeg toimunud. Sõdu on peetud Lähis-Idas, Aafrikas, aga ka Euroopas: Balkanil, Gruusias ja Ukrainas juba pea üheksa aastat. Maailmas on julmust olnud piisavalt. Võib-olla me – Soomes, Põhjamaades, Euroopas, läänes laiemalt – tahtsime end lihtsalt uinutada, et julmus siia ei jõua.

Nüüd ähvardab see laieneda. Peame õppima, et mitte kõik ei taha aktsepteerida meie mudelit, käitumist, mida me ise õigeks peame. Peame õppima, kuidas reageerida erinevale mudelile ja käitumisele. Halvimal juhul autoritaarsele ja agressiivsele.

Heast mõtlemine ja selle esiletoomine ei peaks mingil juhul lõppema. Kuid me peame mõistma, et maailmas on ka kurjust. Kurjust ei vaigista ainult hea. Peab olema otsustavus ja sihikindlus kurjuse vastu. Siiski alati nii, et me ise ei langeks kurjusesse ja ei jääks süüdi.

Kui rääkida välisohtudeks valmistumisest, on Soomel ehk vähem, mida parandada ja vabandada kui teistel. Vähemalt meie suuruse suhtes on meie valmisolek ja võimekus Euroopa parimate seas. See töö jätkub.

Viimane aeg on aga pöörata tähelepanu ka sisejulgeolekule. Soome on avatud ja tolerantne, selle mõtteviisiga oleme liikunud Põhjamaade, võib-olla isegi maailma tippu. Selles on palju head.

Kuid kõige sallivamal olemisel on ka omad ohud. Halb leiab oskuslikult kõige nõrgema lüli. Põhjamaades on praegu suund avaliku korra ja inimeste turvalisuse tugevdamise suunas.


Soome välis- ja julgeolekupoliitika seisab silmitsi ajaloolise pöördepunktiga. See, mida veel aasta tagasi vaid aimata oskasime, sai teoks juba kevadel. Taotlesime NATO liikmestaatust pärast kiiret, kuid põhjalikku menetlemist.

Venemaa nõudmised huvisfäärile ja seejärel rünnak Ukrainale puudutasid kindlasti iga soomlast. Sündis vaim ja veendumus – me ei saa enam oma traditsioonilist teed jätkata. Rahva kindel arvamus kajastus nii vabariigi presidendi ja valitsuse ühistegevuses kui ka parlamendi ja erakondade otsustes.

Meie lahendus oli Soome ühiskonnas laialdaselt ankurdatud. See tagas selle kestmise mitte ainult läbi sõja alguse emotsionaalsete murrangute, vaid ka läbi valimisperioodide. Suured muutused peavad ajale vastu pidama.

Nüüd oleme olukorras, kus kahe riigi ratifitseerimine on endiselt puudu. Võimalik, et viivitus jätkub ka pärast meie kevadisi parlamendivalimisi. See võimalus oli kõne all juba mullukevadistes aruteludes. See, kas tahame ühinemisettepaneku enne valimisi lahendada, on loomulikult istuva parlamendi kätes.

Igal juhul on alust arvata, et meie liikmesus realiseerub alanud aasta jooksul. Siis saab meie sõjalise neutraalsuse ajastu otsa.

Ka edaspidi lasub Soomel põhivastutus oma territooriumi kaitsmise eest. Kuid see juhtub kaitseliidu osana. Me saame teistelt julgeoleku, anname julgeolekut teistele. Meie liikmelisusega tugevneb kogu NATO ennetav heidutus. Samal ajal tõuseb künnis Soomet jõu kasutamisega ähvardada veelgi.

Muutus meie julgeoleku tagamisel on suur. Meie välispoliitikas on aga järjepidevus: Soomel on stabiilne ja väljakujunenud poliitika nii EL-i liikmena kui ka Põhjamaana. Soomet teatakse üle maailma kui pädevat, usaldusväärset ja etteaimatavat riiki. Seda mainet tuleks hoida ka edaspidi.


Rahvusvaheline olukord on praegu erakordselt pingeline. Eriti ajal, mil inimkonna ühiste väljakutsete lahendamiseks vajaksime globaalset koostööd. Kliimamuutusi tuleb ohjeldada ja nende mõjudega kohaneda. Metsade hävitamine tuleb peatada.

Õnneks on lootust. Möödunud aasta julgustavaim uudis tuli vahetult enne jõule Montreali looduskohtumiselt, kus lepiti kokku looduse kadumise peatamises 2030. aastaks. Kuigi eesmärk on ülimalt ambitsioonikas, on suund ainuvõimalik. Ka tempo loeb. Aeg saab otsa.

Samuti on julgustav, et Soome äriringkond on võtnud endale rohepöörde eestvedaja rolli. Eestvedajate jaoks avanevad maailmas uued uksed ja võimalused. Praegune energiakriis on võimalus kiirendada üleminekut heitmevabadele energiaallikatele. Samal ajal paraneb ka meie enda julgeolek ja varustuskindlus.


Rahvas

Meie aja suured väljakutsed – sõda, majanduslik kitsikus, kliimamuutused – viivad meie mõtted paratamatult sellele, mis on tõesti vajalik või oluline. Ja see ei puuduta ainult asju.

Nüüd kohtame iga päev ka üksikuid uudiseid, mis näitavad elu ettearvamatust. Toimuvad looduskatastroofid, mis võivad mõjutada kogu inimkonda. Või arusaamatud teod, mis šokeerivad sügavalt lähikonda.

Kõik see paneb mõtlema ja rõhutama elu väärtust. Ja leidma head tuju nii endale kui teistele. Piisata võib ka igapäevastest asjadest: näiteks enda kohustuse täitmisest, teisele abikäe ulatamisest või lihtsalt lugupidavalt kaasinimestega kohtumisest.

Mäletan, et kuulsin kunagi väidet „inimene on suur mõistatus”. Tundub, et sellel on tõsi taga. Igaüks leiab endas teatud olukorras uusi võimeid ja omadusi. See puudutab ka soome sisu.

Usaldagem seda ja usaldagem üksteist. Nii on raskustest varemgi üle saadud. See teebki Soome tugevaks.

Soovin teile kõigile head uut aastat ja Jumala õnnistust.

Kommentaarid
(Külastatud 530 korda, 1 külastust täna)