Vene ekspresident ja praegune riigi julgeolekunõukogu aseesimees Dmitri Medvedjev loetles sotsiaalmeedias üles seaduslikud sõjalised sihtmärgid.
Medvedjev kirjutas järgmise sissekande:
Seaduslike sõjaliste sihtmärkide küsimusest
Seaduslike sõjaliste sihtmärkide küsimust on inimkonna ajaloos tõlgendatud erinevalt. Seda tõlgendatakse erinevalt ka praeguses konfliktis Ukraina natsirežiimiga. Näiteks sel teemal meeldib muide ja ebasobivalt arutleda USA senati russofoobsetele seniilsetele inimestele. Siiski on midagi ühist, mis peitub sõjakommetes ja rahvusvahelistes konventsioonides. Need on sõjaaegsed käitumisreeglid (jus in bello), mis pärinevad pühadest allikatest.
Mida peetakse tänapäeval seaduslikeks sõjalisteks sihtmärkideks?
Nimetatud sõjareeglite raames on need järgmised:
- Kõik vaenlase väed (seaduslikud võitlejad ja illegaalsed võitlejad), mida ei ole ametlikult välja arvatud tema relvajõududest.
- Vaenlase igasugune sõjaline ja abivarustus.
- Kõik sõjalise taristuga seotud objektid, samuti tsiviiltaristu, mis aitab kaasa sõjaliste eesmärkide saavutamisele (sillad, transpordisõlmed, teed, energeetikarajatised, tehased ja töökojad, sõjaväetellimuste vähemalt osaline täitmine jne).
- Vaenlase riigi sõjalis-poliitiline juhtkond.
- Teiste ametlikult sõtta astunud riikide relvajõud, mis on vaenlase riigi liitlased, ja nende territooriumil asuvad punktides 1-4 nimetatud objektid.
Täna on aga põhiküsimus: kas NATO poolt meie riigile de facto välja kuulutatud hübriidsõda võib pidada alliansi sisenemiseks sõtta Venemaa vastu? Kas suure hulga relvade tarnimist Ukrainale võib pidada rünnakuks Venemaa vastu? Ja vastavalt sellele, kas on seaduslikud ka Põhja-Atlandi bloki sõjalised sihtmärgid, mis on loetletud käesoleva sissekande lõigetes 1-4?
NATO riikide juhid laulavad ühest suust, et nende riigid ja kogu blokk ei sõdi Venemaaga. Kuid saavad väga hästi aru, et tegelikult on teisiti…
