Kiiev on mitu kuud kutsunud oma lääneliitlasi üles tarnima kaugmaarakette, et saaks tabada kaugel rindejoone taga asuvaid Venemaa sõjaväebaase ja torgata kohtadesse, mida Ukraina sõjaväeülem kindral Valeri Zalužnõi kirjeldas kui „karistamatuse tunnet, mida [Venemaa] füüsiline kaugus annab”.

Sel nädalal näitas Kiiev, et suudab kauglööke korraldada ka ilma Lääne varustuseta pärast seda, kui ta lasi välja kohapeal valmistatud droonid, mis tabasid kolme sõjaväebaasi sügaval Venemaa sees – ühte Moskvast vaid 160 km kaugusel, vahendab Financial Times.

Ukraina kaitseametnikud ja analüütikud ütlesid, et rünnakud, milles Venemaa väitel hukkus kolm inimest ja „veidi kahjustasid” kaht lennukit, on osa uuest taktikast, mille eesmärk on häirida Venemaa sõjalist planeerimist ja kõigutada avalikku arvamust, näidates, et kusagil pole ohutu.

„Rünnakud on korratavad. Meil pole vahemaa suhtes piiranguid ja peagi suudame jõuda kõigi sihtmärkideni Venemaal – sealhulgas Siberis,” ütles anonüümseks jääda soovinud Ukraina valitsuse kaitsenõunik. „Ukrainas teame, kui raske on seda tüüpi õhurünnakute eest kaitsta. Varsti pole ka Venemaal ohutuid tsoone.”

Ukraina valitsus ei ole löökide eest avalikult vastutust võtnud ja paljud üksikasjad jäävad saladuseks, nagu on tüüpiline Kiievi muudele erioperatsioonidele, nagu näiteks oktoobris Sevastoopolis toimunud kombineeritud õhu- ja meredroonirünnak Venemaa mereväebaasi vastu.

Kuid Ukraina viimaseid rünnakuid eristab nende ulatus ja see, et nad tungisid läbi Venemaa õhutõrje, et tabada varem haavamatuks peetud strateegilisi sõjaväebaase.

Üks baasidest, Lõuna-Venemaal Saraatovi lähedal Ukraina piirist umbes 600 km kaugusel asuv Engelsi lennuväli on koduks Venemaa kaugmaa tuumapommijatele. Ukraina ametnike sõnul on see ühtlasi stardipaik tiibrakettide rünnakutele Ukraina infrastruktuuri vastu.

„Need õhuväebaasid juhivad strateegilisi pommitajaid” …  mida Venemaa on kasutanud mitte ainult Ukraina tsiviilsihtmärkide tabamiseks, vaid ka kogu maailma ohustamiseks,” ütles Kiievis asuva Ukraina julgeoleku- ja koostöökeskuse mõttekoja juht Serhi Kuzan. „Kuid Ukraina löögid on hävitanud Vene Föderatsiooni maine … Isegi sellised kohad on nõrgalt kaitstud.”

Kaitseametnikud ja analüütikud ütlesid, et rünnakute üheks püsivaks tulemuseks võib olla Venemaa oma relvajõudude hajutamine riigis, mis aitaks neid kaitsta, kuid muudaks operatsiooni keerulisemaks. Septembris viis Venemaa Musta mere laevastik mõned oma allveelaevad Venemaa annekteeritud Krimmis asuvast kodusadamast enam kui 300 km kaugusele itta Mandri-Venemaal asuvasse Novorossiiskisse, kartuses, et need on haavatavad Ukraina rünnakute suhtes.

„Need rünnakud … muudavad venelased kindlasti vähem enesekindlaks … Nad peavad mõtlema, kuidas nad jaotavad sõjalisi vahendeid ja hoiavad neid turvaliselt,” ütles Lääne kaitseametnik. „Venelased kahtlevad oma võimes kaitsta oma strateegilisi varasid [riigis].”

Samuti loodab Ukraina, et rünnakud, kui neid korratakse piisaval määral, aitavad Venemaa avalikku arvamust konflikti vastu kallutada.

Moskva on korraldanud tuhandeid raketi- ja droonirünnakuid Ukraina tsiviiltaristu vastu, mis on jätnud osa riigist ilma elektri, soojuse ja jooksva veeta. Kõik senised Ukraina rünnakud Venemaal või Venemaa okupeeritud territooriumil toimusid aga sõjaväebaasides piiri lähedal või Krimmis.

„Droonirünnakud ei võida sõda Ukraina jaoks. Parim viis selleks on hävitada Venemaa sõjalised varad Ukrainas. Kuid see aitab kaasa meie mõjutamisoperatsioonidele Venemaal, mida Lääs ei ole soovinud toetada,” ütles Ukraina nõunik.

Löögid on suurendanud ärevust Venemaa piirialadel, kus alates sõja alguskuudest on Ukrainast tulnud suurtükiväe ja droonirünnakuid. Nende regulaarsus ja intensiivsus muutsid Venemaa esialgsed katsed neid „valjude paukudena” seletada asjatuks ja ajendasid lülituma retoorikale, mis kutsus kodanikke üles andma oma osa sõjategevuse heaks.

Ukrainaga piirnevas Belgorodis on ametnikud sotsiaalmeedias propageerinud kampaaniat „Ma armastan õhutõrjet”, kaevanud piiri äärde kaevikuid ja loonud kohalikest tsiviilisikutest „enesekaitsepataljone”.

Kuigi Kiievi taktika on selge, on selle nädala rünnakute tehnilised üksikasjad endiselt hägused.

Kuzan väitis, et droonid võis valmistada riiklik relvatootja Ukroboronprom, kes teatas hiljuti, et katsetab ründedroone, mille ulatus on 1000 km. „See näitab, et Ukraina on isegi sellistes keerulistes tingimustes võimeline välja töötama keerukaid süsteeme,” ütles ta.

Venemaa kaitseministeeriumi teatel olid droonid aga nõukogudeaegse mehitamata luurelennuki Tu-141 uuendatud versioonid, mis pärinevad 1970ndatest aastatest.

Nende spetsifikatsioonide põhjal ütles Ukraina insener, kes ehitab sõjalistele nõuetele vastavaid droone, et viimastes rünnakutes kasutatud droonid võisid lennata helikiiruse lähedasel tasemel. Tu-141 kesta asendamine oleks lubanud ka „üle 50 kg lõhkeainet, võib-olla kuni 100 kg. Sisuliselt oleks see odav tiibrakett,” ütles ta.

Selliste seadmete nullist tootmine ja varude täiendamine võtab aga aega, ütles anonüümseks jääda soovinud insener.

„Kui tegemist on sama tüüpi droonidega, mida kasutati Sevastoopoli [mereväebaasi] rünnakutes, siis oli see kuu aega tagasi. Sõja käigu muutmiseks vajab Ukraina kaugründedroone, mis on odavad ja kiiresti valmistatavad.”

Kaitsenõunik aga ütles, et droonid pole ei Ukroboronpromi mudelid ega modifitseeritud Nõukogude mudelid, vaid pigem valitsuse ja erasektori ühine algatus, mis võib „sageli” toota uusi.

Ta vihjas ka, et nad olid oma sihtmärkide leidmiseks kasutanud inertsiaalseid navigatsioonisüsteeme. Kuigi need on vähem täpsed kui GPS, ei vaja need satelliitühendust, nii et neid ei saa häirida. See muudab nende avastamise raskemaks ja aitab selgitada, kuidas neil õnnestus läbi tungida Venemaa õhutõrjest.

„Tehnoloogia on piisavalt täpne, et saata inimene raketiga Kuule, ja see on palju raskem kui tabada 1000 km kaugusel asuvat suurt Vene õhuväebaasi.”