Aruannetes ja avalikus arutelus rõhutati afgaanide abistamist, kuid tegelikult oli peamiseks eesmärgiks suhete hoidmine NATO ja USA-ga.

Soome osalemine Afganistani sõjas aastatel 2001–2021 oli ajendatud varjatud eesmärkidest, mis olid osaliselt vastuolus avalikult välja kuulutatud eesmärkidega, vahendab Yle.

Soome Välispoliitika instituudi täna avaldatud uurimisaruande kohaselt juhtis Soome tegevust Afganistani operatsioonidel eelkõige soov säilitada ja tugevdada rahvusvahelisi partnerlussuhteid. Sarnased tulemused on saadud sarnastes uuringutes Norras ja Rootsis.

Uurimistöö põhimaterjal koosneb 64 intervjuust, milles kuulati ära otsustamise, planeerimise ja elluviimisega seotud või neid tähelepanelikult jälginud inimesed.

Raporti autorid Katariina Mustasilta, Tyyne Karjalainen, Timo R. Stewart ja Mathilda Salo kirjutavad, et Afganistani rahvusvahelises sekkumises osalemise otsustamisel lähtus Soome soovist säilitada suhteid, eelkõige USA ja NATO-ga.

Teema on varemgi avalikkuse tähelepanu all olnud, kuid uuringuinfot selle kohta pole olnud. Välispoliitika instituudi uurimuses kerkis operatsioonil osalemise kõige olulisema põhjusena selgelt esile „partnerluse eesmärk”.

Paljud intervjueeritavad leidsid, et Soomel õnnestus oma varjatud eesmärk, kuigi operatsioon Afganistanis ebaõnnestus. Idee võtab kokku tsitaat ühelt intervjueeritult:

„Olime 20 aastat seotud poliitiliselt väga ebapopulaarse operatsiooniga ja sel kevadel on see mõjutanud seda, kuidas Soome NATO-taotlus läbi läheb. USA ütles pärast 11. septembrit: te olete meiega või meie vastu.”

Raporti kohaselt on probleem selles, et Soome osalemise otsuste tegemisel ei toodud selgelt välja nn partnerluse eesmärki.

Soome osalemist toetasid kõik parlamendierakonnad. Pärast 11. septembri terrorirünnakuid peeti seda üldiselt ilmselgeks.

Ametlikes aruannetes rõhutati Afganistani stabiliseerimist ja Afganistani rahva abistamist ning eriti naiste, tüdrukute ja teiste haavatavate rühmade toetamist.

Selline „Soome kui heategija” eesmärgipüstitus oli vägagi kooskõlas Soome välis- ja julgeolekupoliitika väärtusbaasi ja põhimõtetega. Raporti kohaselt andis see poliitilise konsensuse jaoks vajaliku põhjenduse.

Raportis tuuakse näiteks parlamendi debatt Soome tugiüksuse üle, mis saadeti Afganistani aastal 2009. Opositsioonisaadik Erkki Tuomioja märkis toona, et „osalemise õigustuseks ei saa olla solidaarsus NATO-ga ega kolmandate osapoolte soovid, aga konkreetselt meie endi põhjendus ja kaalutlus selle kohta, mis toetab Afganistani stabiilsust”.

USA jaoks oli operatsioon eelkõige terrorismi likvideerimine.

Uurijate hinnangul peaksid edaspidi sarnase osalemise alused olema läbipaistvad, et need oleksid selgelt välja toodud ja hinnatavad.

Kuigi Afganistani inimeste abistamine ei olnud tegelik peamine eesmärk, nimetas üle 80 protsendi vastanutest selle ettevõtmise üheks põhjuseks.

Julgeolekuolukorra halvenedes ja lahingutegevuse intensiivistudes Afganistanis muutus ka soomlaste tegevuse iseloom. Kogu operatsiooni käigus hukkus kaks ja sai haavata 15 soomlast.

Avalikkuses on olnud juttu, et soomlased olid mitu korda lahingukontaktis. Oma vägede kaitseks andsid soomlased vastutuld ja said õhutoetust. Nendes olukordades hukkusid vastaspoole võitlejad.

Individuaalsel tasandil motiveerib afgaanide abistamine ja näiteks tüdrukute hariduse parandamine ka sõjalises kriisireguleerimises osalejaid.

Mõned intervjueeritavad pidas naiste ja tüdrukute teema rõhutamist siiski peamiselt Soome sõjategevuses osalemise retooriliseks põhjenduseks. Uuringu kohaselt esitles Soome aga süstemaatiliselt inimõiguste perspektiivi rahvusvahelisel tasandil.

Raporti kohaselt on märkimisväärne, et Soome ei näi olevat süstemaatiliselt õppinud Afganistani mõistma ega isegi pingutanud selle nimel. Ameerika Ühendriikidelt saadi rohkem õppetunde.

Raporti kohaselt on üks olulisemaid õppetunde, et tuleks püüda mõista riigi olusid ja konflikti, mis on sekkumise sihtmärgiks. Mis puudutab Afganistani, siis sellega ei arvestatud kaugeltki piisavalt, kuid mitme intervjueeritava sõnul mindi „sõtta lauluga”.

Operatsioonist saadi ka õppetunde, mis on riigikaitsele kasulikud. Selline oli näiteks sõjalaadsete olude juhtimiskogemus ja Soome reservväelastele osaks saanud tunnustus.

Miinuspoolena tõusid mitmes intervjuus esile mõnede soomlaste probleemid alkoholi tarvitamisega. Probleemina nähti ka seda, et kuna oluline oli teatada õnnestumistest, oli tulemuseks kodumaale edastatud olukorrapildi „läbiv ebaausus”.