Kui Kiievit tabab tuumapomm, kardab kohalik mees Serhi Dmõtruk kõige rohkem, et ta elab plahvatuse üle, kuid sureb nälja, janu või külma kätte. Nii on ta kokku pannud oma „tuumaseljakoti”, mis on täis piisavalt toitu ja ellujäämisvarustust, et nädal aega vastu pidada.
Sarnase koti kokku pannud Pavlo Huk sisustab keldrid oma kodus ja töökohas ning on üürinud maale maja, plaanides varustada selle generaatori, toidu ja kütusega. Ta muretseb, et sõbrad ja sugulased, kes ähvardustest ei hooli, surevad, kuna nad pole sarnaseid ettevaatusabinõusid rakendanud, vahendab Washington Post.
Natalia Sulima kardab ainult seda, et ta lahutatakse oma 5-aastasest pojast Mišast, ja on talle südamele pannud, kui tähtis on sireenide kõlades täiskasvanutele varjupaika järgneda. Ta ei lase teda välja ilma oma „tuumaseljakotita”, mis sisaldab mänguasja Transformers, suupisteid ja lemmikraamatut: „Poiss, kes elab draakontega”.
„Ma ei suuda uskuda, et me peame seda tegema. 21. sajandil,” rääkis Sulima.
Kiievi elanikud valmistuvad eri moel kunagi mõeldamatuks võimaluseks, et nende linn võib olla tuumarünnaku sihtmärgiks. Vene presidendi Vladimir Putini kurjakuulutavad viited, et ta on valmis Ukrainas võidu nimel kasutama „kõiki vajalikke vahendeid”, ja sagedane teema Venemaa telesaadetes, mis propageerib tuumarelvade kasutamist, on andnud põhjust muretsemiseks.
Sõjalised asjatundjad hindavad tuumasõja ohtu väikeseks ja USA kaitseministeeriumi Pentagoni ametnikud on öelnud, et nad ei näe mingeid tõendeid, et Venemaa teeks ettevalmistusi tuumarelva kasutamiseks. Oht vähenes veelgi pärast seda, kui Putin ütles kolmapäeval Venemaa ajakirjanikele, et Venemaa pole tuumarelvade küsimuses hulluks läinud ja on teadlik nende kasutamise tõsistest tagajärgedest.
„Meil on need vahendid olemas, need on arenenumad ja moodsamad kui ühelgi teisel tuumariigil, see on ilmselge,” ütles Putin, samas välistamata, et Venemaa kasutab tuumarelva. „Kuid me ei hakka nende relvade nagu habemenaoaga vehkima, joostes ümber maailma.”
Ent paljude Venemaa sihtmärgiks oleva Kiievi elanike jaoks on oht piisav, et õigustada vähemalt mõningate plaanide tegemist. Nii nagu polnud enamus ukrainlasi vaatamata hoiatustele veendunud, et Venemaa võib riiki sisse tungida, ütles Dmõtruk, ja olid sõja puhkedes hämmingus.
„Praegu arvavad kõik, et tuumasõda ei tule,” ütles ta. „Aga kui Venemaa tahab seda teha, siis teeb Venemaa seda.” Ta lisas: „On hea olla valmis.”
Kiievis on võimaliku tuumarünnaku puhuks olemas metroosüsteemi võrgustik, mille ehitas Nõukogude võim külma sõja ajal tuumapunkrina kasutamiseks, sealhulgas maailma sügavaim jaam Arsenalna, mis asub enam kui 100 meetri sügavusel maa all.
Kiievi oblasti kuberner Oleksi Kuleba ütles, et oblastis on ette valmistatud 425 täiendavat varjendit, et teenindada väljaspool linna elavaid inimesi, varustades neid toidu, vee ja raadioseadmetega.
Kuid varjendites ei ole kõigile ruumi, tunnistas Kuleba ja nad sulgevad oma uksed viis minutit enne eeldatavat tuumaplahvatust, et kaitsta varjendis viibijaid kiirguse eest.
Kõigile teistele on valitsus jaganud üksikasjalikud nõuandeid ellujäämiseks vajalike sammude kohta:
kui tänaval ollakse, ei tohi „mitte mingil juhul” vaadata plahvatust, mis võib põhjustada pimedaks jäämist. Tuleb lamada maas, nägu allpool, jalad plahvatuse suunas. Tuleb kinni katta kõik kehaosad; oodata, kuni lööklaine möödub; panna tähele, kummalt poolt tuul puhub. Seejärel liikuda tuule suunale vastu, et leida mõni varjend, eelistatavalt siseruum.
Enne ruumi sisenemist tuleb eemaldada üleriided ja panna need kilekotti. Siseruumides tuleb sulgeda uksed ja aknad kleeplindiga. Kaasa tuleb võtta raadio ja kuulata juhiseid, millal on ohutu välja tulla, sest mobiilsidevõrgud tõenäoliselt ei tööta.
Need nõuanded on keerulised ja isegi kui neid järgitakse, pole ellujäämise tõenäosus suur, ütles Kiievis asuva riikliku teadus- ja tehnikakeskuse hädaolukorraks valmisoleku ja kiirgusseire osakonna juhataja Julija Balaševka.
Ja teadmata kasutatava tuumaseadme suurust või kohta, kus see võib tabada, on raske öelda, milliseid ettevalmistusi teha, ütles Balaševka.
Kiievi kesklinna visatud Venemaa väikseim taktikaline tuumaseade jätaks suurema osa linnast puutumata. Suuremal seadmel oleks palju laastavam mõju.
Igal juhul on lootust, ütles Balaševka. Isegi suurema pommi korral jääks esmase lööklaine ja radioaktiivse pilve vahele 5–15-minutiline vahe, mis võimaldab esialgse plahvatuse üle elanutel varjuda. „Olukord pole lootusetu. Teid ei ähvarda kohene surm,” ütles ta.
Just selle peale loodab Dmõtruk oma ettevalmistustega. Ta eeldab, et tal jääb kuni tund aega, et koju jõuda, seljakott haarata ja lähima metroojaama poole spurtida.
Tal on kaasa pakitud piisavalt kuivatatud toitu ja vett, millest jätkub nädalaks, lisaks termopesu, gaasipliit, magamiskott, jooditabletid, keerukas seade, mis sisaldab taskulampi, FM-raadiot ja laadijat. Samuti on olemas kompass, mis aitab välja selgitada tuule suuna, ja raadiosaatja, et hoida ühendust sarnase ettevalmistusega sõpradega.
Kaugeltki mitte kõik Kiievi elanikud ei võta seda ohtu nii tõsiselt. Telegrami kanal, mis kutsus elanikke tuumarünnaku korral Kiievi mäetipule orgiale, kogus 15 000 huvilist, enne kui see sotsiaalmeedia platvormilt eemaldati. Mõned kehitavad ähvarduse peale õlgu, öeldes, et kui plahvatus tuleb, surevad kõik niikuinii, rääkis Huk, kes muretseb oma sõprade pärast. Ta loodab, et suudab maja keldris majutada kogu enda juhitava baari töötajad ja kliendid ning on lisanud oma seljakotti korgitseri, et pääseda ligi seal hoitavale veinile.
Sulima ja tema abikaasa loodavad, et neil on aega põgeneda maal asuvasse majja, mille nad hiljuti üürisid. Nad hoiavad oma auto pagasiruumis ellujäämisvarustust ja kavatsevad selle oma korterisse tuua, kui pole aega põgeneda. „Tunnen, et olen teinud kõik endast oleneva, et olla valmis,” ütles ta.
