Meie armee võib tungida Venemaale, et Ukrainat kaitsta, ütles Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu sekretär Oleksi Danilov.
Danilov ütles intervjuus väljaandele Kyiv Post, et selle aasta raskeimad kuud olid veebruar ja märts. Sest siis sõltus Ukraina saatus paljude tegude ja otsuste õigsusest. Ta mäletab hästi esimesi päevi Venemaa täiemahulisest sõjast Ukraina vastu. See ei olnud kerge, kuid ta ei tundnud hirmu. Veidi kergemaks läks aprillis, kui Ukraina armeel õnnestus vabastada okupeeritud osa Kiievi oblastist ja takistada venelaste sisenemine Kiievisse.
Täna ütleb Danilov, et Kreml ei ole kaotanud lootust Kiiev vallutada. Selleks peab Venemaa veenma isehakanud Valgevene presidenti Oleksandr Lukašenkat ühinema Ukraina-vastase sõjaga. Viimane ei ole endiselt nõus, mõistes sellise otsuse tagajärgi. Samamoodi ei julge Iraan Vene Föderatsioonile rakette tarnida, sest on samuti tagajärgedest teadlik.
Oleksi Danilov rääkis intervjuus Kyiv Postile, mis ootab Kremlit sellise sündmuste arengu juures, kas Hiina aitab Venemaad ja kas venelased suutsid relvatootmisel sanktsioonidest mööda hiilida.
Hiljuti teatas Ukraina vägede ülemjuhataja Valeri Zalužnõi, et Venemaa valmistub teiseks rünnakuks Kiievi ja Kiievi oblasti vastu. Mis siis toimub rinde põhjasuunal?
Valmistume igasuguseks arenguks. Meie jaoks on olulised kõik suunad ja ükski neist ei jää ülemjuhataja ja kõigi teiste asjaosaliste tähelepanu ja kontrollita. Me mõistame, mis toimub ajutiselt okupeeritud Krimmi territooriumil, Luhanski ja Donetski oblasti territooriumil ning Valgevene territooriumil.
Kas te jälgite tegevust Valgevene poolelt?
Tegevus algas 24. veebruaril ega ole kuskil peatunud. Täna jätkub Valgevene vägistamise protsess Venemaa poolt.
Kas valgevenelased lähevad meie rahva vastu sõtta? Mul on raske öelda. Sest see sõltub paljudest teguritest, mida me praegu ei mõjuta. Aga me teame kindlalt, et valgevenelastel pole soovi meiega sõdida, me pole neile midagi halba teinud.
Kas Kiievi oblasti elanikud peaksid Valgevenest tuleva võimaliku korduspealetungi tõttu evakueeruma?
Iga inimene otsustab selle iseseisvalt ise. Inimene on mõistusega ja teeb otsuseid iseseisvalt, omades täna kolossaalset infohulka, millest piisab. Avate mis tahes massimeedia, kuulate televisiooni, raadiosaateid. Mille poolest me erineme venelastest? Kogu meie teave on avatud ja avalik. Tänase seisuga ei saa ma võtta vastutust ja öelda inimestele, et nad peaksid evakueeruma või mitte. Iga inimene otsustab iseseisvalt. Kuid reaalse ohu korral annavad võimud vajalikku teavet ja reageerivad asjakohaselt.
Mida teate Lukašenka viimastest kohtumistest Putiniga? Kui sageli nad mainisid Ukrainat ja milline oli Lukašenka vastus Kremli nõudele astuda sõtta?
See pole Putini esimene katse kaasata Lukašenka subjektina sellesse verisesse hakklihamasinasse, mida Venemaa Föderatsioon 24. veebruaril alustas. Rõhutan veel kord, Lukašenka mõistab, et kui ta seda teeb, siis peab ta lähiajal oma elule punkti panema. Keegi maailmas, Ukrainas, Valgevenes ei anna talle seda andeks.
Võin öelda, et Valgevenes on hoopis teistsugune nägemus kui Venemaal. Need on samuti kaks erinevat riiki. Kuid Venemaa ütleb alati, et valgevenelased on vennasrahvas. Millegipärast otsustasid nad nii.
Et siis Lukašenka ei andnud jällegi Putinile selget vastust?
Ma ei tea, mida ta andis ja mida ei andnud. Vaatame tegevust.
Ja mida see näitab?
Tegevus näitab, et praegu puudub lõplik kokkulepe. Kuid see ei tähenda, et Putin ei üritaks tulevikus Lukašenkat survestada.
Mõned kevadel Vene okupatsiooni all olnud Kiievi oblasti kohalikud elanikud räägivad, et on juba 24. veebruarist näinud Ukraina territooriumil Valgevene vägesid koos Venemaa omadega. Lisaks lubab Valgevene Venemaa Föderatsioonil kasutada oma territooriumi raketirünnakuteks Ukrainale, samuti sõjatehnika paigutamiseks. Miks me ikka veel räägime, et Minsk pole veel ametlikult sõtta astunud?
Sest me teame, millest räägime. Kui ütlete, et keegi nägi seal valgevenelasi, võin öelda, et keegi nägi ka tulnukaid. Valgevene sõjaväevormis inimesi seal polnud. Kui see nii oleks, oleks kindlasti pilte.
Alates 24. veebruarist olen pidevalt olnud Kiievi linnas, sain esimese kahe nädalaga tohutul hulgal infot tohutult hulgalt inimestelt, kes meid aitasid. Valgevene sõjaväega vahejuhtumeid ei toimunud.
Valgevene on Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud. Vene sõjaväelased käituvad seal nagu kodus. Kui otsus on tehtud, andku jumal, kui valgevenelased sõjategevust alustavad, siis me reageerime.
Millistes rinde piirkondades on võimalik Vene vägesid aktiveerida, välja arvatud Bahmut?
Kõigis.
Meil on eesliin. Ja igas suunas saab vaenlane teatud toiminguid rakendada. Meil ei ole sellist olukorda, et sõjalised operatsioonid kuskil nõrgenevad, mitte kuskil. Seal on rinne ja me peame hoidma kogu rindejoont.
Mida te teate Vene Föderatsiooni relvastuse olukorrast? Kas jätkatakse relvade ja rakettide valmistamist või on see sanktsioonide tõttu osade puudumise tõttu võimatu?
Nad ei suuda toota suures koguses ülitäpseid relvi. Ja relvad hakkavad neil tasapisi otsa saama. Ainus, mida neil piisavalt palju on, on S-300 raketid. Kuid nad lendavad vaid lühikese vahemaa taha. Seetõttu peab Venemaa Föderatsioon Iraaniga läbirääkimisi rakettide tarnimise üle. Tänaseni pole nende kättesaamise fakti fikseeritud. Aga kui see juhtub, saame sellest kohe teada.
Mis takistab Iraanil rakette tarnimast?
Kui Iraan sellise sammu astub, tuleb mõista, et maailma üldsus peab sellele tingimata reageerima. See riik on olnud sanktsioonide all alates 1979. aastast. Siiski näeme, et sellest saab mööda minna. Pärast seda sõda on vaja välja selgitada, kuidas juhtus, et Iraan suutis sanktsioonide all toota sõjalisi droone, mille saatis Vene Föderatsiooni. Arvan, et lähiajal saame vastused nendele küsimustele: millised firmad tarnisid osi ja miks.
Kas on infot, et venelased on mõne Iraani droonifirma omanikud?
Kust see teave pärineb?
Sellest rääkis intervjuus Kyiv Postile Riikliku Korruptsiooniennetuse Agentuuri juht Oleksandr Novikov.
Meil sellist teavet ei ole.
Kas Venemaa on juba pommitanud Ukrainat 2022. aastal toodetud rakettidega?
Jah, seal olid juba värsked raketid. Kuid nad ei suuda selliseid rakette suurtes kogustes toota. See on tehnoloogiliselt keeruline protsess.
Ehk kas võib öelda, et ka Venemaa on õppinud sanktsioonidest mööda hiilima?
Praegu kasutatakse tootmiseks ladudes olnud osi. Teame, kui palju selliseid rakette saab toota. Kui tekivad täiesti uued, siis ütleme, et sanktsioonid ei tööta. Täna ei saa me seda veel öelda.
Kas olete märganud, et Hiina varustab Venemaad ebaseaduslikult relvade või tehnoloogiaga?
Keegi ei anna täna sellele küsimusele vastust. Võin öelda, et Venemaa Föderatsioonil ei ole praegu Hiinast palju võimsat abi. Vaatame, mis homme saab.
Kas Hiina võib üldse mõjutada Kremlit Ukraina-vastase sõja küsimustes?
Muidugi. Tegelikult allub Venemaa Föderatsioon Hiinale, kui Lääs järeldusi ei tee.
Meil oli selge arusaam, et Vene Föderatsioonist sai 1994. aastal meie julgeoleku tagaja. Pealegi andsime oma partnerite palvel sinna tohutul hulgal tuumarelvi, millega nad nüüd meid ja kogu maailma šantažeerivad.
Lääs tegi 1990ndatel aastatel Ukraina, Kasahstani ja teiste riikide toetamise asemel vale otsuse muuta Venemaa postsovetliku ruumi julgeolekuolukorra monopoliks (va Balti riigid). Ja see oli nende suur viga. Ma arvan, et nad on seda nüüd tunnistanud.
Kui täna ei toimu Venemaa territooriumil tuumarelvade likvideerimist, siis ei saa Ukraina ega kogu maailm rahus elada. Sest hulludelt tuleb ära võtta tikud, relvad ja teravad esemed.
Kas oht, et Aasia regioonis – Hiinas Venemaa abil – tekib uus monopolist, on reaalne?
Teie ja mina räägime erinevatest asjadest. Hiinal on tuumarelvad olnud pikka aega, neil on oma võimas sõjatööstuskompleks.
Teine asi, kas Hiina võtab Venemaa üle? Ja kui jah, siis millistes kogustes? See on suur küsimus. See on ka väljakutse maailmale.
Sel suvel ähvardas Venemaa korduvalt tuumalöögiga Ukrainale. Siis jäi kõik vaikseks. Mis juhtus?
Kõik vaibus pärast seda, kui Hiinas neile märkus tehti ja selgitati, et seda ei saa teha. Venelased on Hiinale kuulekad.
Kas märkate Venemaa totalitaarses režiimis uusi liikumisi, mis võivad esile kutsuda Vene Föderatsiooni lõpu?
Venemaa lõpp on vältimatu. Nad loovad selle lõpu iseseisvalt, see on nende otsus. Nad hävitavad täna oma riiki. Venemaad ei eksisteeri sellisel kujul ja piirides, milles ta on praegu, pärast seda, kui nad otsustasid Ukrainaga sõtta minna.
Kas Ukraina armee võib Ukraina kaitseks siseneda Venemaa territooriumile?
Jah, muidugi. Kui oma riigi kaitsmiseks on vaja olla seal, kus me vajalikuks peame, oleme seal. Ja me ei küsi kelleltki. Ja kogu see lobisemine sellest, et pole vaja kedagi seal pahandada, on jama.
Peastaabi andmeil on Venemaa sõjas Ukrainaga kaotanud juba üle 100 000 sõduri. Kui suured või väikesed on meie kaotused?
Mitu korda väiksemad. Oleme oma kaotustest teadlikud. Me ei saa seda avalikult avaldada. Uskuge mind, need numbrid, millest venelased räägivad, pole ligilähedalgi.
Kas sellised venelaste kaotused on seotud sellega, et nad saadavad sõdima täiesti ettevalmistamata sõdureid?
Venelaste kaotustega on seotud palju tegureid. Meil on juba väga moodsad relvad. Ühe sellise relva kasutamine võib hävitada sadu Vene sõdureid. Venelastel selliseid relvi pole. See on meie eelis.
Ja kõige tähtsam – meie poisid ja tüdrukud, kes võitlevad professionaalselt ja kaitsevad meie iseseisvust.
Miks algas Ukraina Moskva patriarhaadi kiriku esindajate – meie riigis Kremli ühe peamise agendi – uurimine just nüüd?
Ilmusid vastavad dokumendid, et mõned inimesed antakse Ukraina kriminaalkoodeksi artikli 111 alusel kohtu alla riigireetmise eest. Meid ei huvita, kas see inimene on vaimuliku rüüs või ülikonnas. Me ei võitle kiriku vastu. Me võitleme nende inimestega, kes praegu meie riiki kahjustavad, teevad koostööd okupantidega ja toetavad neid. Pole hullu, et andsime riikliku julgeolekunõukogu otsuse tõttu korralduse neid kontrollida. Las nad näitavad, et neil pole Venemaaga sidet.
Ma tõesti soovin, et see oleks alanud palju varem. Nüüd räägivad need inimesed, et neil on palju kogudusi. Aga see on tingitud sellest, et alates 1991. aastast on neile kõikides linnades probleemideta maatükke antud. Sest toona ei tahtnud keegi aru saada, mis asutusega on tegemist, kes seda juhib, kellega seotud on.
Võin julgelt öelda, et kui inimene läheb artikli 111 alla, meid ei huvita, millisesse kogudusse ta kuulub.
