Soome hoolekandepiirkonnad peavad alates 1. jaanuarist 2023 korraldama vältimatuid tervishoiuteenused ilma dokumentideta ja sarnases olukorras olevatele isikutele.

Seadusemuudatus kaitseb paremini õigust esmaabile ja tervishoiuteenustele, mis on ette nähtud Soome siduvate inimõiguste lepingute ja riigi põhiseadusega. Lähtuvalt ÜRO inimõiguste lepingutest on riikidel kohustus tagada oma territooriumil kõikidele inimestele võrdselt õigus tervishoiule.

Dokumentideta täisealistel isikutel on õigus saada lisaks vältimatule arstiabile ka teatud hädavajalikke mittekiireloomulisi tervishoiuteenuseid. Nende vajaduste ja teenuste vajalikkust hindab alati tervishoiutöötaja, lähtudes patsiendi individuaalsest olukorrast, võttes arvesse tema tervislikku seisundit ja Soomes viibimise kestust.

Vajalikuks raviks võib pidada näiteks raseduse ja sünnitusega seotud teenuseid, teatud pikaajaliste haiguste raviga seotud teenuseid ning teatud tervisekontrolli, vaktsineerimisi ja nakkushaigustest tingitud ravi.

Dokumentideta alaealistel on õigus saada tervishoiuteenuseid samas ulatuses kui neil alaealistel, kelle elukoht on Soomes.

Kõikide raviga seotud kulude eest vastutavad ravi saavad isikud eelkõige ise. Teiseks hüvitab riik klienditasu ületavad kulud hoolekandepiirkondadele.

Dokumentideta isikuteks loetakse väga erinevas olukorras inimesi

Hinnanguliselt on Soomes sarnases olukorras ligikaudu 3000–6000 dokumentideta isikut või dokumentideta isikutega sarnases olukorras olevat inimest.

Seadusemuudatus puudutab isikuid, kes viibivad Soomes elamisloata või viisata, samuti isikuid, kes viibivad Soomes tähtajalise elamisloaga ilma kindla koduomavalitsuseta. Lisaks kehtib see EL-i või Euroopa majanduspiirkonna ja Šveitsi kodanikele, kes ei ole kindlustatud mõnes teises EL-i riigis või kelle alaline elukoht ei ole Soomes, samuti nende pereliikmetele.

Seadus ei kehti Soomes lühiajaliselt viibivatele isikutele ega isikutele, kes reisivad Soome ilmselge kavatsusega tervishoiuteenuseid kasutada.