Mingit sõjategevuse külmutamist ei tule ning talvel alles saab Ukraina sõda õige hoo sisse, leiavad Lääne analüütikud.

Venemaa pealinn Moskva oli II maailmasõja suuremate lahingute keskmes, mis oli tulemuse seisukohalt otsustavam kui Nõukogude võit Stalingradis. 1941. aastal võitlesid sakslased Venemaa pealinna eest; neil lasti edeneda ja lõpuks löödi tagasi – see oli strateegiline käik, millest Hitleri sõjamasin ei taastunudki, kirjutab analüütik Max Hastinga väljaandes Bloomberg.

Suur osa neist lahingutest toimus novembris ja detsembris, Venemaa talve sügavuses keset lund ja jääd, mis külmutasid sakslaste relvad, tankitornid ja lennukimootorid, inimestest rääkimata. Ometi läks sõda edasi ja venelased muutsid selle käiku osaliselt seetõttu, et nad olid neis tingimustes tunduvalt paremini varustatud kui nende vaenlased.

See seik ajaloost tundub praegu asjakohane, kui mõelda Venemaa presidendi Vladimir Putini agressioonile Ukrainas. Mõned kommentaatorid, sealhulgas USA riikliku luure direktor Avril Haines, väidavad, et võitlus on nüüdseks jõudnud talveunne; et peale raketirünnakute ei juhtu palju, enne kui maapind pärast kevadist sula uuesti kõveneb ja lehed puudel pakuvad kaitset sõjalisele liikumisele.

Ometi tundub selline pikaleveninud vaikus kahtlane.

Venelased jätkavad survet Bahmuti linnale ja väidetavalt kavandavad edasisi peatseid samme. Samuti tervitaksid nad kindlasti viivitust oma kaitse tugevdamisel, enne kui ukrainlased jätkavad pealetungi Donbassi idaosas.

Kuid president Volodõmõr Zelenski ukraina rahval on kiire, põhjustel, mis on välja toodud allpool. Ukrainlased on teinud pausi, et varustada ja tugevdada logistikavõrkusid. Kui nad on seda teinud, võib-olla varsti pärast jõule, alustavad nad tõenäoliselt järjekordset ägedat maapealset rünnakut, mille eesmärk on lüüa kiil Venemaa varustusliinidesse ja okupeeritud Donbassi.

Kolumbia ülikooli professor Stephen Biddle kirjutas veebisaidil War On The Rocks essee, väites, et senine konflikt näitab, et ründav manööver – mida mõned inimesed pidasid 21. sajandi „mitmedomeenilistel” lahinguväljadel aegunuks – võib siiski saavutada suuri edusamme haavatava või tasakaalustamata vaenlase vastu. Mõelgem vaid ukrainlaste sügisestele edusammudele.

Kuid – ja see on kriitiline, aga – on ründajatel raske saavutada läbimurret kindlustatud kaitse vastu, nagu see oli kahes maailmasõjas.

Venelased püüavad luua selliseid kindlustusi Donbassi ja Krimmis, osaliselt selleks, et kompenseerida oma väljaõppinud isikkoosseisu nappust. Luureandmed näitavad, et kõrgemad Vene välikomandörid, sealhulgas nende jõhker pealik kindral Sergei Surovikin, pole kindlad oma võimes hoida eemale palju motiveeritumad ukrainlased.

Võitluse õppetund on see, kui hirmuäratavaks muutub võitlev rahvas, kui ta saab kasutada kogu oma inimressursi ja leidlikkuse, nagu tegid Suurbritannia ja USA Teises maailmasõjas, selle asemel, et toetuda elukutselistele sõdalastele ja värvatud jalaväelastele nagu see on Vene sõjaväelaste puhul.

Lääne ohvitseridele avaldab ukrainlaste tehnoloogiline leidlikkus muljet. Nad saavutavad oma nõukogudeaegsete relvasüsteemidega parema jõudluse kui venelased ja improviseerivad suurepäraselt. Näiteks: õhukaitseradarite aktiveerimise tagajärg on see, et paigaldised muutuvad koheselt Venemaa sihtmärkideks. Nii on ukrainlased loonud mobiiltelefonidel põhineva akustilise hoiatussüsteemi.

Arusaadavalt on Kiievi valitsuse kinnisideeks julgeolek. Isegi sellistele veendunud liitlastele nagu ameeriklased ja britid ei räägita kavatsustest peaaegu midagi. Üks Lääne ohvitser ütles kahetsevalt, aga ka lugupidavalt: „Me teame rohkem sellest, mida venelased teevad kui sellest, mida ukrainlased teevad.”

Pentagon toetub ohvrite puhul oletustele. Alates veebruari sissetungist on venelased arvatavasti kaotanud 100 000 meest, neist võib-olla 30 000 hukkunut, samas kui ukrainlaste kaotused on tõenäoliselt kaks kolmandikku nende koguarvust.

Selle verise aasta lõppedes jäävad enamiku Euroopa Liidu riikide relvatarned palju maha varasematest lubadustest, mis ei olnud kunagi helded. On nördimust tekitav, et Euroopa tugevaim riik Saksamaa pole teinud peaaegu midagi, et täita kevadel antud sõjalise abi lubadusi.

Ukraina ihkab eriti suurepärast Saksa Leopardi tanki, millel on erakordne külma ilma võimekus. Siiski on ebatõenäoline, et Berliin nõustub selliseid vahendeid tarnima, sest sõjavastasus on Saksamaa poliitikas nii sügaval.

Hea uudis Ukraina jaoks on see, et kuigi USA Kongressis ja Euroopas on mõningaid kõhklejad, pole midagi sellist, nagu Putin soovib Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni killustatusest, ja paljud asjatundjad kartsid. Lääne toetus sõjategevusele on märkimisväärselt kindel, isegi kui talvine ilm ja energiapuudus närivad.

Käesoleva kuu alguses hääletas Euroopa Ülemkogu 2023. aastaks Ukrainale 18 miljardi euro suuruse rahalise abi andmise. Suurbritannia võib astuda radikaalse sammu, pakkudes uue põlvkonna Challengeri tanke oma niigi napi varustusega soomusrügementidest, kuigi ukrainlastel võib olla kahtlusi Challengeride vastuvõtmises, kuna neid on raske hooldada.

Lisaks Ukraina vägede taktikalisele ja tehnilisele väljaõppele viivad USA ja Briti staabiohvitserid läbi intensiivkursusi relvastatud operatsioonide planeerimise ja läbiviimise tehnikas. NATO instruktoritele avaldab muljet külastavate Ukraina komandöride kvaliteet, kuigi viimastel puudub kümnetest tuhandetest sõduritest koosnevate koosseisude, korpuste ja diviiside manööverdamiskogemus. Seda nad praegu Suurbritannias ja USA-s õpivad.

Zelenski rahval on mõni märkimisväärne haavatavus. Esiteks, kuigi Washington ja London on endiselt vankumatult pühendunud, jätkub relvapuudus. Suurbritannia on oma laskemoona varud peaaegu ammendanud ja on nüüd kohustatud kasutama oma sõjareservi.

Briti valitsus ei ole eelarvelistel põhjustel seni astunud samme kogu Ukrainasse saadetud relvastuse asendamiseks. Ja isegi kui homme otsustatakse seda teha, kulub relvade ja laskemoona tootmiseks kaks-kolm aastat. Mõned Briti poliitikud ütlevad: kuni venelased näitavad üles hämmastavat ebakompetentsust võideldes teise klassi vaenlasega nagu Ukraina, pole NATO riikidel Putini armee ees kindlasti midagi karta.

Palju rohkem on närvilisust Venemaa merelise võimekuse pärast – allveelaevade potentsiaal rünnata läänepoolseid gaasitorusid ja sidekaableid, nagu nad näivad juba Läänemerel teinud olevat.

Briti delegatsioonid Washingtonis kutsuvad USA-d üles kasutama oma sõjareserve Ukraina varustamiseks. Nendele ettepanekutele on vastu tulnud Ameerika meeldetuletustega, et see pole ainus sõda või tulevane sõda, milleks USA peab säilitama võitlusvalmidust: Hiina ja Taiwani tont on kõikjal kohal.

Reaalsus, mis on kõige olulisem, on aga see, et USA säilitab tõenäoliselt oma rolli Ukraina domineeriva relvade ja laskemoona tarnijana. Tõepoolest, Washington näib olevat vastuseks Putini õelatele eskaleerivatele rünnakutele Ukraina energiataristu vastu kaotamas mõningaid piiranguid nüüdisaegsete raskerelvade, peamiselt Patrioti rakettide, aga tõenäoliselt ka tankide saatmisel.

Kuivõrd Venemaa kannatab üha suurema varustuse puuduse käes ja seisab silmitsi samade tootmisprobleemidega nagu Lääs, võib selline Ameerika abi võimaldada ukrainlastel võidurelvastuse tehnoloogia võidujooksus edasi liikuda. Vene suurtükiväe hiljutist aegunud mürskude rohkust peetakse Moskva raskuste näitajaks. Sama näitab ka Iraani droonide kasutamine rünnakute läbiviimisel: need ei rõhuta mitte ainult Iraani pahatahtlikkust, vaid ka Putini süvenevat puudujääki kodus valmistatud tehnoloogias.

Mõned USA Kongressi liikmed, toetades küll abi Ukrainale, nõuavad tarnete üle suuremat kontrolli. Need nõudmised on osaliselt ajendatud vabariiklaste murest, et kauge välisriik saab liiga palju – Bideni administratsiooni viimaste taotluste kogutoetus võib ulatuda 100 miljardi dollarini – kui ameeriklaste jaoks on kodus rasked ajad.

Teine murekoht on korruptsioon. Enne sõda oli Ukraina kurikuulsalt üks korrumpeerunumaid riike maailmas. Selle oligarhid ja kelmid pole kuhugi kadunud. Kiievis levivad kuulujutud välismaise sularaha suunamisest poliitikute, sealhulgas mõne Zelenski lähedase pangakontodele, ja osade NATO-st tarnitud relvade suunamisest mujale sularaha saamiseks.

Ukraina juhil on Läänes peaaegu pühaku staatus. Kodus on tal lojaalne jälgijaskond, kuid tema suhted sõjaväega on kurikuulsalt pingelised. Isegi nii julge ja tõepoolest edukas sõjajuht seisab silmitsi suure finantsskandaaliga, mis võib kahjustada tema valitsuse prestiiži välismaal.

Ukraina kangelaslik kuvand Läänes on täielikult õigustatud selle vastupanuga Venemaa agressioonile. Kuid selle ühiskonna ja valitsemise kohta on mõningaid ebamugavaid asjaolusid, millest iga Lääne valitsus ja luureagentuur on teadlikud ja mille pärast väga närvis.

Ukraina seisab silmitsi ka raskustega, sest isegi kui tema väed lahinguväljal näitavad venelastest üleolekut, puuduvad tal vahendid, mis suudaksid vastata vaenlase rünnakutele tsiviilenergia taristu vastu – see on asümmeetriline sõjapidamine –, mille eesmärk on kahjustada mitte ainult moraali, vaid ka Ukraina riigi elujõudu. Moskva võib rünnata peamist haavatavust, veevarustust. Siiani on Ukraina vastuseks Venemaale korraldanud vaid piiratud arvu droonirünnakuid sõjaliste objektide vastu.

Washington hoiab tagasi ja tõenäoliselt teeb seda ka edaspidi Kiievile pikamaa juhitavate relvadega varustamise osas. Poliitikakujundajad kardavad, et selline tegevus provotseerib Putinit drastilisele kättemaksule ja eskalatsioonile, võib-olla Ukrainast kaugemale jäävate riikide vastu.

Lääne pealinnades jätkuvad ägedad vaidlused Ukraina strateegiliste ambitsioonide mõistlike piiride üle, eriti mis puudutab Krimmi. Kiievi NATO liitlased ei ole sõnaselgelt sõnastanud sõjalisi eesmärke peale Venemaa agressiooni peatamise kohustuse. See on osaliselt tingitud sellest, et välisriikide valitsused ei suuda omavahel kokku leppida.

Üks mõttekäik, mis peegeldab ukrainlaste tänast ülekaalukat seisukohta, on see, et võitlus peab jätkuma seni, kuni venelased on igalt poolt Ukraina pinnalt välja aetud; tagamaks, et Putin ei saa endale mingit tasu jätta, ega midagi, mida ta võiks võiduks nimetada.

Washingtonis domineeriv alternatiivne seisukoht on, et kumbki pool ei ole võimeline saavutama absoluutset edu lahinguväljal, olenemata sellest, kui kaua nad võitlevad; et Krimm on Putini punane joon, mille säilitamiseks ta riskib kõigega; ja et niikuinii on Venemaal ajalooline nõue poolsaarele rohkem kehtiv kui ühelegi teisele Ukraina osale.

Endiselt valitseb ebakindlus selles, kui kindel on Putini haare Kremlis. Teda nõrgestavad vaieldamatult lahinguväljal toimunud kaotused ja tema sissetungi kohutav majanduslik hind. Kokkuvõttes näib ta siiski tõenäolisemalt peale jäävat kui mitte. Hirmuäratav hulk venelasi, keda toetab õigeusu kirik, on valmis leppima segase narratiiviga, et nende riik seisab silmitsi eksistentsiaalse võitlusega NATO-ga, mis kasutab Ukrainat mänguväljana, et jätkata nende suure riigi alistamist.

Püsib oht, et isegi kui Putin kukub, on tema järeltulija sama kole ja järeleandmatu. Põhiküsimus on, et ükski usutav Kremli režiim ei eksisteeri rahumeelselt koos suure naabriga nagu Ukraina, mis tundub temast edukam ja vabam.

Ainus peaaegu kindel asi on see, et see kohutav võitlus kestab mitu kuud, võib-olla isegi aastaid. Sõjad lõpevad läbirääkimistega, kuid läbirääkimisi ei saa toimuda enne, kui mõlemad pooled mõistavad, et neil pole lahingutegevusest enam midagi võita. Praegused võitlejad näivad olevat kaugel sellisest olukorrast,

Professor Christopher Blattman Chicago ülikooli globaalsete konfliktide uuringute instituudist kirjutab väljaandes Foreign Affairs: „Sündmused Ukrainas ei ole jõudnud punkti, kus ukrainlased saaksid kompromissiga leppida.”

Väike Eesti on andnud Ukrainale ühe elaniku kohta rohkem abi kui ükski teine ​​riik. Olles aastasadu kannatanud Venemaa agressiooni ja okupatsiooni all, suhtuvad nad sellesse konflikti erakordse kire ja pühendumisega. Eesti peaminister Kaja Kallas kutsus hiljuti üles: „Vaba maailm … ei tohi püüda konflikti külmutada, et jätkata rahuläbirääkimistega… Lõpuks oleks meil nii alandus kui sõda.”

Ukrainlasi sunnib tagant tungiv soov oma maapealsed rünnakud taastada. Esiteks seetõttu, et nad kardavad, et viivitus annab venelastele võimaluse oma kaitset tugevdada. Raketilöögid Ukraina taristule tekitavad miljonitele inimestele ränki raskusi, mis võivad talve edenedes ainult süveneda.

Veelgi olulisem on see, et Kiiev kardab, et mida kauem võitlus jätkub, seda suurem on oht, et sõjaväsimus saab lääneriikide pealinnadest, sealhulgas Washingtonist jagu, soodustades kannatamatust kompromisslahenduse osas, mis jätab Putini kätte olulise osa Ukraina territooriumist.

Washington on mures, et uus Venemaa-Iraani sõjaline partnerlus võib osutuda võitluse üheks kõige halvemaks kõrvalnähtuseks. Arvatakse, et Putini inimesed pakuvad Teheranile tuumatehnilist abi osana nende tehingust Iraani droonidega varustamisel. See kujutab endast laiema Lääne ja Venemaa vastasseisu süvenemist, mis pole sugugi veel kulmineerunud.

Zelenski komandörid näevad täna venelasi tagajalgadel, rohkem haavatavatena kui kunagi varem uue pealetungi suhtes. Võib vaielda selle üle, kas Ukraina saab kunagi Krimmi tagasi kas lahinguvälja edu või läbirääkimiste teel. Kõik muu aga näib olevat saavutatav.

Ukrainlastele on raske soovida õnne praegusel ajal, mil Venemaa koletu agressioon heidab musta varju sellele, mis peaks olema ülemaailmne rõõmustamise aeg.