Soome parlamendi välisasjade komisjoni liikmed naasid äsja USA idarannikult. Washingtonis kohtusid komisjoni liikmed muu hulgas USA senaatoritega, kellest tuntumad on demokraat Amy Klobuchar ja vabariiklane Susan Collins.

Räägiti rasketel teemadel, näiteks Putini agressioonisõjast Ukraina vastu. Loomulikult puudutati ka Soome NATO liikmelisust, vahendab Helsingin Sanomat.

Parlamendi välisasjade komisjoni 51-aastane esimees Jussi Halla-aho on Soome välispoliitikas mõjukuselt neljas isik: presidendi, peaministri ja välisministri järel.

Väliskomisjon on parlamendi välispoliitiline tööriist ning parlamendil on välispoliitikas suur roll. Seetõttu on näiteks NATO liikmelisuse jõustamiseks vaja parlamendi otsust.

President otsustab sõja ja rahu üle, kuid see juhtub ainult parlamendi nõusolekul.

Kuivõrd Halla-aho on väliskomisjoni esimees, on ta üks välis- ja julgeolekupoliitikaga paremini kursis olevaid inimesi Soomes. Lisaks valdab ta vabalt ukraina keelt ja tunneb riiki isiklikult.

Halla-aho elas ja töötas Kiievis aastatel 1997–1998. Esimesed kuud õppis ta ukraina keelt ja ülejäänud aja töötas Soome Kiievi saatkonnas viisaametnikuna. Ta on hariduselt keeleteadlane ja filosoofiadoktor. 21. sajandi esimesel kümnendil töötas ta mõnda aega isegi soome-ukraina sõnaraamatu kallal, kuid töö jäi poliitika tõttu katki.

Halla-aho on Venemaa ründesõda üksikasjalikult jälginud. Ukraina kaitsesõjas on toimunud suur pööre. Sõja kolmas etapp on möödas. Sellest pöördepunktist ning Soome ja Euroopa poliitika saatuslikest hetkedest tuleb Halla-ahoga juttu.

Sõja esimene faas oli veebruaris-märtsis: Venemaa üritas kiiresti okupeerida Kiievit ja kogu riiki, kuid see ei õnnestunud. Teine faas oli märtsi lõpust septembrini, mil pandi paika rindejooned.

Sõja kolmas faas algas 2022. aasta septembris, kui Põhja-Harkivi rindel varises kokku Vene invasiooniarmee rivi ja Ukraina võttis tagasi vähemalt 12 000 ruutkilomeetrit oma maad. Pärast seda, oktoobris, varises lõunas Hersoni rindel Venemaa liin kokku ja Ukraina suutis vabastada tähtsa Hersoni linna.

Praegu on sõjas kolm põhirinnet: idapoolne Donbassi rinne, mis jaguneb Luganski oblastiks ja Donetski oblastiks, ning lõunapoolsed Zaporižja ja Hersoni rinne.

Halla-aho hinnangul külmub Hersoni rinne positsioonisõjaks. Kummalgi sõja osapoolel pole soovi proovida Dneprit ületada.

Seevastu võib Ukraina Zaporižja rindel püüda läbi murda Aasovi mereni, ütleb Halla-aho. See katkestab maismaaühenduse Venemaalt Krimmi – ja oleks Venemaa jaoks logistiline katastroof.

Aga Donbassi pikk idarinne?

„Minu meelest ei pea venelased Luganski piirkonda enam kuigi aktuaalseks, välja arvatud ehk poliitiliselt ja sümboolselt. Nende jaoks on kindlasti olulisem püüda säilitada maismaaühendust Krimmiga.”

Krimmi poolsaar, mille Venemaa vallutas 2014. aasta veebruaris-märtsis, on Putini jaoks propaganda keskmes. Krimm on väga erilise ajaloolise tähendusega ja Putini diktatuur ei elaks poolsaare kaotust ilmtingimata üle.

Augustis sõitis Halla-aho Ukrainasse. Soome ja Balti riikide parlamentide väliskomisjonide esimehed sõitsid ringi Kiievit ümbritsevates Irpini, Butša, Borodjanka ja Tšernihivi linnades, kus Venemaa on ÜRO inimõiguste komisjoni raporti kohaselt sooritanud arvukalt sõjakuritegusid.

Kui Halla-aho reisi meenutab, on tunne, et hääl tõrgub. Ühtäkki ei tule vastused enam niisama lihtsalt. „Sõjapiirkonna külastamine on päris šokeeriv kogemus inimesele, kes pole varem sellises piirkonnas käinud,” ütleb Halla-aho. „Seda ei saa tegelikult muudmoodi kogeda kui kohapeal käies. Et milline on sõja hävitustöö, kui vaatate seda fotode asemel meetri kauguselt.”

Butša kalmistul oli pikk rivi nimetuid haudu. Need sisaldasid surnukehi, millest võeti hilisemaks tuvastamiseks DNA proovid. „Igasuguseid inimesi. Lapsed ja täiskasvanud.”

Halla-aho on olnud järjekindlalt Venemaa suhtes kriitiline, kuid tema esindatavas põlissoomlaste erakonnas on paljud prominentsed tegelased ja mõned toetajad aastate jooksul Putini poliitika suhtes mõistvat suhtumist näidanud.

Kaks aastat pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukraina sõja algust ütlesid uuringu põhjal peaaegu pooled põhisoomlaste toetajatest, et nad usaldavad Putinit. Erakonna poliitikutest on Venemaad toetavate avaldustega esinenud näiteks Laura Huhtasaari ja Tom Packalén.

Halla-aho eelkäijat väliskomisjoni esimehena Mika Niikkot survestati ametist tagasi astuma, kui ta nõudis veebruari alguses, enne Venemaa sissetungi, „Prantsusmaa presidenti või midagi muud” teatama avalikult, et Ukraina ei ühine NATOga.

„Kuigi minu enda arusaam tegelikkusest on teistsugune kui Niikko oma, leian, et meedia ja teiste osapoolte reaktsioon oli ebaproportsionaalne ning tulenes pigem antipaatiast Niikko suhtes individuaalselt ja põhisoomlaste suhtes üldiselt,” ütleb Halla-aho.

Halla-aho räägib Ukrainast. Riik pole nii selgepiiriline, kui paljud Soomes ette kujutavad, ütleb ta. Ei ole nii, et sõjaajale eelnes selge jagunemine kaheks: läänemeelseks ukrainakeelseks Ukrainaks ja venemeelseks venekeelseks Ukrainaks. Tegelikkus on alati olnud palju keerulisem.

Sõda on aga muutnud Ukraina mustvalgemaks, seda sõjad teevad. Näiteks Kiiev on pärast 2014. aastat muutunud praktiliselt ukrainakeelseks ja peaaegu eranditult läänele orienteeritud linnaks. Seni oli see kakskeelne ja pluralistlikum.

„Asi pole selles, et inimesed on sinna mujalt tulnud, vaid inimesed on muutnud keelt, mida nad kasutavad. Toimunud on rahvuslik ja keeleline taassünd, mida isegi 20 aastat tagasi oleks olnud väga raske ette kujutada.”

Kas Halla-aho enda suhe Ukrainaga on muutunud?

„Ma ei ütleks, et minu enda suhetes oleks midagi juhtunud, kuid seda arengut on olnud äärmiselt huvitav jälgida.”

Halla-aho jälgib sõda peamiselt ukrainakeelsetest allikatest, sest tema sõnul püüavad Lääne allikad sageli esitada asju väga positiivselt või negatiivselt teise poole vaatevinklist.

Halla-aho kirjutab vihikusse kolm allikat, mida ta peab eriti heaks: Telekanali 24 kanal reporter Andrij Drozda, militaarekspert ja erukolonel Oleh Zdanov ja Fabrika Novõn, kes edastab programmi Youtube’i kaudu.

Halla-aho ütleb, et usaldab ka Ukraina administratsiooni ja kaitsejõudude ametlikku teavet. „Seal ei reklaamita kunagi võite, mida pole võimalik kontrollida muudest allikatest.”

Venemaa teema on ehk jäädavalt muutunud Soome poliitilise eliidi hulgas. Naaberriigi ilustamise kõnede aeg on möödas.

Halla-ahos muutus süveneb. Välispoliitikuna räägib ta Venemaast hoopis teistmoodi, kui oleme harjunud Soomes kuulma. Ukraina asjatundja ja sõjaanalüütikuna on ta ilmselt informeeritum kui paljud tema kolleegid Soomes. Seevastu, eriti sõja esimestel nädalatel oli ta avalikult emotsionaalne ja pidi 2022. aasta märtsis paar korda oma ütlemiste pärast vabandama.

Muu hulgas kutsus ta sotsiaalmeedias inglise keeles NATO-t, ÜRO-d ja EL-i üles Venemaa vägesid peatama „enne, kui meil on veel üks Groznõi ja Aleppo keset Euroopat”.

Paljud arvasid, et Halla-aho õhutab NATO sõda Venemaa vastu. Parlamendi spiiker Matti Vanhanen osutas Halla-ahole ja tuletas meelde, et Soomes tegelevad välispoliitiliste suunistega president ja valitsus.

Nüüd põikleb Halla-aho kõrvale küsimusest, kas NATO riigid peaksid oma väed sõtta saatma, kuid annab mõista, et on endiselt samal arvamusel. „Usun, et surve selles suunas tugevneb.”

Halla-aho võrdleb Vladimir Putini strateegiat Adolf Hitleri omaga. Selline võrdlus ei tundu praegu enam kohatu. Halla-aho sõnul näib Putini sisering Ukrainas töötavat samamoodi nagu Hitleri väike sisering 1944. aastal kogu Euroopas: riik jätkab agressioonisõda, kuigi lõpptulemus – peaaegu vältimatu ja katastroofiline lüüasaamine – on juba silmapiiril.

Halla-aho peab väga võimalikuks, et Venemaa kaotab 2023. aasta jooksul sõja täielikult. Lüüasaamise all peab ta silmas seda, et Vene väed aetakse välja kogu piirkonnast, mida Ukraina valitses aastatel 1991–2013. Ehk siis kuni Krimmini.

See eeldab aga, et lääneliit – sealhulgas Soome – suurendab oma relvastuse toetust Ukrainale. „Selle sõja oleks võinud varem lõpetada, kui lääneriigid oleksid olnud otsustavamad,” ütleb ta.

Tragöödia iva seisneb selles, et enne sõja lõppu võivad Halla-aho hinnangul Putini alluvad olla valmis tapma veel kümneid tuhandeid või isegi sadu tuhandeid inimesi, sealhulgas oma riigi kodanikke. Halla-aho sõnul on see tingitud Venemaa poliitilise eliidi maailmavaatest.

„Venelased ei mõtle võitmisest ja kaotusest samamoodi nagu tavalised inimesed. Nad ei arvesta oma kaotusi, nagu Lääne armee või tegelikult peaaegu iga teine ​​armee,“ ütleb Halla-aho. Tema sõnul ei võta Venemaa juhtkond Venemaa kaotusi arvesse, kui Venemaal õnnestub tappa suurel hulgal Ukraina tsiviilisikuid ja hävitada Ukraina infrastruktuur. „Nad võivad näha seda sellise eduna, et ohvrid on õigustatud.”

Isegi Läänes on juba kõlanud ettepanekud, et Ukraina peaks alustama Venemaaga läbirääkimisi relvarahu tingimuste üle. USA tippkindral, relvajõudude juht Mark Milley tegi ettepaneku läbirääkimisteks novembris, sest Milley sõnul oleks Ukraina praegu läbirääkimiste laua taga tugev.

Isegi USA-s on üha keerulisem poliitiliselt õigustada miljardite dollarite suuruseid abipakette Ukrainale.

Halla-aho on aga seisukohal, et Putiniga läbirääkimisi pidada oleks absurdne. Iga tulemus, mida Venemaa saaks tõlgendada võiduna, oleks autoritaarsuse võit demokraatia üle. See oleks sõnum, mida peetaks julgustavaks kõigis teistes maailma röövliriikides.

„See oleks Venemaale ajendiks uutele sõjalistele operatsioonidele ja selle sõjalise operatsiooni jätkamiseks, kui ta on suutnud end kokku võtta ja jõudu koguda näiteks tänu relvarahule.”

Aeg töötab aga praegu Venemaa kahjuks, isegi kui Kreml vastupidist ette kujutab, usub Halla-aho. Kuigi peagi algavad talvised külmad peaaegu kõikjal Euroopas, ei murra vältimatu energiakriis enam Lääne ühtsust.

Lääs on Ukrainasse materiaalselt ja poliitiliselt juba nii palju investeerinud, et ei saa endale lubada kaotust. „Ukraina lüüasaamist tõlgendataks nii Venemaal kui ka mujal maailmas kui Venemaa võitu kogu kollektiivse Lääne üle,” ütleb Halla-aho.

Mis saab aga Soomest, millel on rohkem kui 1300 kilomeetrit ühist piiri Venemaaga ja NATO liikmelisus ilma Ungari ja Türgi õnnistuseta ummikus?

Soome on sõjas ühemõtteliselt asunud Ukraina poolele Venemaa rünnaku vastu. Halla-aho seda mõistet ei kasuta, kuid pole täiesti välistatud arvata, et Lääne allianss – ja Soome kui üks liitlasi – peab Ukraina kaudu nn proxy-sõda (sõda mõne riigi kaudu) Venemaa vastu.

Halla-aho ütleb, et relvaabi võiks eurodes olla veelgi suurem. Siiski ei pea Soome tema hinnangul häbenema relvaabi suurust, olgugi et see on tunduvalt väiksem kui näiteks väikese Eesti abi.

Halla-aho sõnul annab Soome Ukrainale tegelikult rohkem relvi, kui seda saab järeldada relvaabi saadetiste summadest eurodes. Soome on oma ladudest annetanud palju nõukogude-aegset varustust, mida Ukraina sõjavägi siiani kasutab. Sellisel varustusel pole enam märkimisväärset turuhinda, kuid Halla-aho sõnul on sellel „ukrainlaste jaoks arvestatav kasutusväärtus”.

Novembri lõpuks on Soome andnud Ukrainale relvaabi 160 miljonit eurot. Lisaabile on juba vihjatud.

Lisaks on paarkümmend Soome ohvitseri viibinud Suurbritannias sõjaväebaasis, et Ukraina tsiviilisikuid sõjaks koolitada.

Kas Soome võiks laiendada ukrainlaste väljaõpet Soome? Halla-aho toetab seda ideed. Tema hinnangul on absurdne mõelda, kuidas Venemaa praeguses olukorras sellele reageeriks. „Ma ei tea, mis võiks olla poliitiline põhjendus näiteks väljaõppe andmisest keeldumiseks.”

Põhiküsimus on: mis saab Putini võimust, kui Venemaa agressioonisõda hakkab muutuma järjest alandavamaks lüüasaamiseks?

Võimalikku võimuvõitlust on väljastpoolt peaaegu võimatu näha ja prognoosida. Kreml on avalikkusele suletud sisemine võimuring, kust imbub vaid hoolikalt filtreeritud ja tsenseeritud infot.

Halla-aho tuletab aga meelde, et Venemaal võib juhtuda palju ja kiiresti, „kui sündmused arenema hakkavad”.

Ka 1991. aasta augustis nägid väga vähesed, mis väidetavalt igaveses Nõukogude Liidus toimus.

Sarnane kiire kokkuvarisemine võib Halla-aho hinnangul juhtuda ka Putini siseringiga. See tähendaks, et mõni teine ​​Venemaa relvajõudude toetatud võimueliit kukutab presidendi ametist ja võtab võimu.

Halla-aho ütleb, et temani jõudnud teadete järgi on Putin nii füüsiliselt kui ka vaimselt üksi. Ta käib läbi ainult mõne inimesega.

Putin räägib suurtest teemadest Venemaa välisluure juhi Sergei Narõškini ja Venemaa julgeolekunõukogu esimehe Nikolai Patruševiga, ütleb Halla-aho. Kaitseminister Sergei Šoigu on võib-olla Putini lähim sõber, kellele president rohkem isiklikult välja räägib.

Oktoobris kirjutas Halla-aho inglise keeles sotsiaalmeedias: „Ainus väljapääs sellest nõiaringist on Putini tagandamine. Ma arvan, et see on kõige tõenäolisem variant. Ta saadetakse „puhkusele”, seejärel loob Venemaa Julgeolekunõukogu kollektiivse juhtkonna, mis otsib relvarahu ja mingit kompromissi.”

Venemaa juhtkonna imperialistlikku maailmavaadet ei murra tõenäoliselt ükski paleerevolutsioon. Nii sügav on idee Venemaast kui slaavlaste emamaast. Seetõttu hoiatab Halla-aho kergekäelise optimismi eest.

„Mõte, et Venemaal tuleb võimule mingi rahuopositsioon või intellektuaalne opositsioon, on väga sinisilmne ja naiivne.” Idapiiri taga on olukord vaiksem kui aastakümneid, võib-olla sajandeid.

Peale põhjas asuva Alakurti on Venemaa sõjaväebaasid tühjad – sõdurid ja tehnika on Ukrainas.

Sõda on paljastanud, et Vene armee on halvemini varustatud ja juhitud, vähem motiveerimatum, distsiplineeritum ja professionaalsem kui Läänes kogu 21. sajandi jooksul on hinnatud.

Soomet seevastu kaitseb lähiajal 32 NATO riigi kaitsekilp, mida nõrgeneval Venemaal on võimatu sõjaliselt destabiliseerida. „Selles mõttes ma väga dramaatilistesse negatiivsetesse arengutesse Soomes ei usu,” ütleb Halla-aho. Tema hinnangul jäävad Soome ja Venemaa suhted aga „väga problemaatiliseks ka tulevikus”.

Võibolla pöördume mingisuguse kauplemise juurde tagasi, ütleb Halla-aho. Kuid mitte kunagi enam sellisesse Venemaa nafta, maagaasi ja kivisöe lõksu, millesse Lääne-Euroopa oli end mässinud.