Kiiresti läheneva talvega kasvab ärevus selle pärast, kas Venemaa hakkab täitma oma ähvardusi gaas välja lülitada ja Euroopa ära külmutada.

See, koos Venemaa sõjalise taganemisega Hersonist ja fookuse nihkumisega Donbassi piirkonnale võib lõpuks sundida USA presidenti Joe Bidenit tooma järeleandmatu Volodõmõr Zelenski läbirääkimiste laua taha Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kirjutab kaitsepoliitika analüütik Sameed Basha väljaandes South China Morning Post.

Vaatamata USA vankumatule toetusele Ukrainale, võib Kiievi edu vallutatud territooriumi vabastamisel võimaldada tal olla läbirääkimistel jõupositsioonil, et takistada Venemaa edasisi katseid riiki tungida.

Esmapilgul võib tunduda, et Putin ei soovi kõnelustel osaleda. Dialoogi avamiseks ja sõja lõpetamiseks võivad takistuseks saada Ukraina presidendi Zelenski seatud eeldused – Venemaa taganemine kõikidelt okupeeritud aladelt Ukrainas, Putini tagandamine Kremlist, Venemaa reparatsioonid Ukrainale.

Zelenski nõudmistel on kindlasti oma iva, kuid need pole realistlikud. Neist ühegagi ei nõustu Putin, kes on võidukalt annekteerinud neli territooriumi, millest kaks, Donestk ja Lugansk, on venekeelsed ja Moskva toetatud separatistide kontrolli all juba alates 2014. aastast.

Ukraina huvides oleks kestva rahu nimel oma nõuded nendele aladele tagasi võtta. Selle asemel tooks Venemaa alistamine ja Putini alandamine kaasa suurema kahju; USA endine välisminister Henry Kissinger ütles, et „see võib halvendada Euroopa pikaajalist stabiilsust”.

Ühes sellega on Ukraina toetajatelt Läänes esile kerkimas märke, et sõjal ei saa olla sõjalist lahendust, vaid igavene ummikseis. Kui rahuläbirääkimised algaksid, oleks USA-s ja ELis toetustest väsimise oht väiksem.

Washington on toetanud Lääne kollektiivset panust ja Ukraina suveräänsuse kaitsmist. Siiski seisab see silmitsi ka logistilise probleemiga, kuna mõned laskemoonavarud on ammendunud ohtlikult madalale tasemele. Ajavahemikus märtsist oktoobrini varustas USA Ukrainat umbes 900 000 suurtükimürsuga, kuid tootmisvõimsus on püsinud rahuajal 14 400 mürsu peal kuus.

Isegi kui toimuks toodangu suurenemine 36 000 mürsuni, kulub puudujäägi taastamiseks aastaid ja see võib põhjustada USA enda tegevuses tagasilööke, kui riik peaks sattuma otsesesse konflikti.

Kui USA keskenduks ainult Ukraina sõjale Venemaaga, oleks laskemoona taseme pärast vähem muret. Kuid Taiwani potentsiaalne tulipunkt (sõltub sarnastest relvasüsteemidest) vähendab praegust tootmisvõimsust. Augustis pidi Taiwan otsima alternatiive, kui 2023. aastal saabuma pidanud iseliikuvate haubitsade tellimus lükati tarneprobleemide tõttu 2026. aastasse.

Võib küll taotleda lahingumoona rahuaja tootmise suurendamist, kuid see jätab tähelepanuta kaitsetööstuse baasi tegeliku võimsuse. Näiteks Esimeses maailmasõjas mobiliseeris USA oma tootmise konflikti alguses, kuid saavutas suutlikkuse alles sõja lõpus, tuginedes suuresti brittidele ja prantslastele oma sõdurite relvastamisel.

Ja vastupidi, Teises maailmasõjas suutis USA oma liitlaste varustamiseks oma laskemoona eksportida, kuna selle tootmist oli alustatud aastaid varem.

Rahuaja tingimustes kulub märkimisväärsete varude taastamiseks aastaid, kuna ületootmist peetakse raiskavaks ja ülalpidamiskulud võivad eelarvet õõnestada, tõmmates avalikkuse tähelepanu sõjalistele kulutustele. Kuna Venemaa on pöördunud sõjalise varustuse saamiseks Iraani poole, on USA lootnud Lõuna-Koreast tarnida 100 000 suurtükimürsku, et aidata tarneprobleeme leevendada.

Ukraina tahe jätkata võitlust ja territooriumi vabastamine on imetlusväärne. Kahjuks on see kangelaslikkus eesliinil halvasti kooskõlas arukuse puudumisega Kiievi poliitikakujundajate hulgas, kes ei suuda vaadata füüsilise territooriumi taastamisest kaugemale.

Üldine toetus väheneb seoses maailmamajanduse languse, karmi talve alguse ja USA muredega järgmiseks suureks konfliktiks valmistumisega. Kiiev peab arvestama kõigi sidusrühmadega, kuna see sõda ei puuduta enam ainult Ukrainat, vaid ülemaailmse korralduse säilitamist, milles ta on nüüd kasusaaja.