Analüüs: USA eesmärk on hoida Ukrainat parasjagu trimmis, aga mitte nii palju, et see ohustaks USA enda huvisid

USA presidendi Joe Bideni eesmärk on vältida igasugust liikumist tuumakonflikti suunas Venemaaga. Viimased nädalad on olnud näide selle kohta, kuidas toetada Ukrainas sõda ja samal ajal ära hoida suuremat sõda, kirjutab väljaandes Washington Post analüütik David Ignatius.

Viimastel nädalatel on iga mõtlev inimene olnud mures, et Ukraina konflikt võib eskaleeruda tuumasõjaks. Samas on olnud näha USA olulisi jõupingutusi riskidest teavitamisel ja katastroofi ärahoidmisel.

President Bideni lähteseisukoht on see, et üldine rahukokkulepe Venemaa ja Ukraina vahel ei tundu praegu võimalik. Mõlemad pooled on teineteisest lihtsalt liiga kaugel ja USA ei saaks Kiievile tingimusi dikteerida isegi siis, kui arvab, et on aeg konflikt lõpetada. Selle asemel on administratsioon keskendunud oma diplomaatiale Venemaaga ja vältides mis tahes eskaleerumist tuumasõjaks.

Heitkem pilk hiljutistele USA kriisiohjamise jõupingutustele, et saada aimu, kuidas Bideni administratsioon seda mõõdetud vastasseisu mängu mängib. Üheaegselt toimub Ukraina abistamine ja samal ajal konflikti ohjeldamine.

Vaatame esmalt üle USA luureagentuuri CIA direktori William J. Burnsi nädala reisid. Esmaspäeval kohtus ta Türgis Ankaras oma Vene kolleegi, Venemaa välisluureteenistuse SVR juhi Sergei Narõškiniga. Burns „edastas sõnumi Venemaa poolt tuumarelvade kasutamise tagajärgede ja strateegilise stabiilsuse eskaleerumise riskide kohta”, ütles riikliku julgeolekunõukogu NSC pressiesindaja. USA ametnikud usuvad, et Venemaa võttis Burnsi sõnumit üsna tõsiselt.

Seejärel sõitis Burns kolmapäeval Kiievisse kohtumisele Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga. „Kohal viibides arutas ta USA hoiatust, mille ta edastas Venemaa SVR-i juhile tuumarelvi mitte kasutada, ja kinnitas USA kohustust toetada Ukrainat võitluses Venemaa agressiooni vastu,” ütles USA ametnik. See kohtumine näis osaliselt püüdlusena veenda Zelenskit, et USA ei aja asju Moskvaga tema selja taga.

Burnsi reiside kirjeldamisel on ametnikud rõhutanud, et ta ei olnud rahukõneluste alustamiseks salajasel missioonil. „Ta ei pea mingeid läbirääkimisi. Ta ei aruta sõja lahendamist Ukrainas,” rõhutas NSC pressiesindaja. Selle asemel, ütles pressiesindaja, „on meil kanalid suhtlemiseks Venemaaga riskide, eriti tuumariski ja strateegilist stabiilsust ähvardavate riskide maandamise teemal.”

Burns on mänginud otsustavat rolli alates kriisi algusest, reisides enne sõda Moskvasse ja pärast seda korduvalt Kiievisse. Ta on tegelane, kelle Hollywoodi režissöör sellesse rolli paneks: kinnine, tagasihoidlik, valdab vabalt vene keelt, on sügavalt kogenud kulisside-taguse saadikuna. Tema käitumine muudab fraasi „hall mees” komplimendiks.

Teiseks, vaatame USA vastust teisipäeval Poolat Ukraina piiri lähedal tabanud raketile. See oli selline stsenaarium, mille puhul USA komandörid on kartnud, et see võib viia tuumasõjani: NATO liitlast rünnatakse; analüütikud oletavad, et rünnak tuli Venemaalt; NATO alustab oma kaitselepingu alusel vasturünnakut; ja nii edasi, mööda redelit katastroofini.

Selle asemel tegi Bideni administratsioon seda, mida kriisihaldurid on soovitanud. Kuumal hetkel jahutust. Vaatamata survele tegutseda, mõistis administratsioon, et tal puudub usaldusväärne teave. See ootas faktide kogumist. Ka Poola seisis vastu soovile süüdistada kohe oma ajaloolist vastast Venemaad.

Ja selguski, et esialgsed oletused, et raketi tulistas välja Venemaa, olid tõenäoliselt valed. „Ukraina kaitseväelased lasid oma rakette erinevatesse suundadesse ja on väga tõenäoline, et üks neist rakettidest kukkus kahjuks Poola territooriumile,” ütles Poola president Andrzej Duda kolmapäeval. „Miski, absoluutselt mitte miski ei viita sellele, et tegemist oli tahtliku rünnakuga Poola vastu.”

Kolmandaks, mõelgem Washingtoni ja Kiievi õrnale suhtele. Zelenskil on vapra ja karismaatilise juhi jõud survestada oma ülivõimsat patrooni tegudele, mis ei pruugi olla Ameerika Ühendriikide huvides. Bideni administratsioon on püüdnud leida tasakaalu, toetades sõjaliselt Ukrainat ja vältides kõike, mis võiks vallandada otsese Vene-Ameerika konflikti.

USA on tõmmanud tagasi, kui on leidnud, et Ukraina tegevus on liiga riskantne või liiga jäik. 5. oktoobril New York Timesis ilmunud loo kohaselt otsustas USA luure, et augustis toimunud autopommirünnakus, milles hukkus Vene rahvuslase tütar, on vastutavad Ukraina operatiivtöötajad, ning Kiievit hoiatati, et sellistele rünnakutele ollakse tugevalt vastu. 5. novembri Washington Posti artiklis kirjutati, et riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan sõitis Kiievisse osaliselt selleks, et sundida Zelenskit läbirääkimistele Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Vahetult pärast seda muutis Zelenski oma meelt.

Samas on USA administratsioon on olnud ettevaatlik, et mitte päris peatada Zelenskit ja tema kindraleid, isegi kui on püütud konflikti ohjeldada. Viimane näide oli staabiülemate ühendkomitee esimehe kindral Mark A. Milley eelmisel nädalal tehtud avaldus, et Venemaa lahkumine sel kuul Hersonist võib anda võimaluse diplomaatiale. „Kui on võimalus läbirääkimisteks, kui on võimalik saavutada rahu, haarake sellest kinni,” ütles ta. Milley, kes väitis, et lahenduse leidmiseks on vaja rohkem diplomaatiat, ei taganenud oma sõnadest. Kuid teised administratsiooni ametnikud kordasid oma varasemat mantrat: „Ei midagi Kiievist ilma Kiievita.”

Kokkuvõttes on president Bideni ülim kohustus kaitsta USA-d ja see tähendab vältida igasugust triivimist tuumakonflikti suunas Venemaaga. Viimased nädalad on olnud õpikunäide selle kohta, kuidas sõda toetada ja samal ajal ära hoida.

Kommentaarid
(Külastatud 265 korda, 1 külastust täna)