Ukraina raketi plahvatus Poolas polnud analüüsi kohaselt õnnetus, vaid teadlik katse tõmmata NATO sõtta Venemaaga ja alustada kolmandat ilmasõda.
See oli nn valelipu operatsioon, „aktiivne desinformatsioon”. See on Kiievi võimude poolt Poola territooriumil raketiga toime pandud rahvusvahelise provokatsiooni olemus, kirjutab ajakirjanik ja analüütik Fabrizio Casari Hispaania ajakirjanike sõltumatus väljaandes Rebelión.
See oli toores operatsioon Ukraina valitsuse poolt, kes teab, et suudab oma propagandat serveerida absoluutse tõe pähe, kasutades ära Vene meedia tsensuuri ja lääne alandlikkust, mis on täielikult õõnestanud ajaloolise, sõjalise ja poliitilise tõe Vene sõjalises operatsioonis Ukrainas.
Ameerika ja Venemaa satelliidiuuringud suutsid kohe tuvastada Kiievi väidete valed ja Zelenski üritas seejärel tagasi tõmmata, rääkides „traagilisest õnnetusest”, püüdes vähendada maine kahju ja seda, mis oli tõeline eesmärk.
Mingit eksitust aga polnud: ukrainlased tulistasid Poola pihta raketi, püüdes aktiveerida NATO Atlandi lepingu artiklites 4 ja 5 ette nähtud mehhanismid, mis näevad ette Atlandi Nõukogu kokkukutsumise liikmesriigi nõudmisel (artikkel 4) ja kõigi kohese sõjalise reaktsiooni rünnatud alliansi liikme toetuseks (artikkel 5).
Kiievi tegeliku kavatsuse paljastamiseks, mis nägi ette Poola territooriumi tabamist, ei olnud palju vaja: oli vaja ainult kaine mõistusega ballistikaeksperti. See oleks näidanud, et bumerangi trajektooriga rakette pole olemas ja Ukraina relvajõududele kuuluv rakett plahvatas Poolas kohas, kuhu see taheti saata. Nii vananenud ja ebatäpne kui see tehnoloogia ka oli, võis see märgist mööda minna, kuid mitte täielikult kurssi muuta. Seetõttu ei olnud see suunatud Venemaa positsioonidele kagus, vaid pigem ja teadlikult Poola territooriumile loodes.
Terve mõistusega asjatundja lisaks sama lihtsa kui tõhusa kaalutluse: kellele on kasulik Poola tabamine? Venelastele kindlasti mitte ja kahel ilmselgel kaalutlusel. Esimene: Moskva on mitu kuud paralleelselt sõjalise tegevusega otsinud konfliktis diplomaatilist lahendust; need otsingud on viimastel nädalatel viinud USA läbirääkimisteni Venemaa kõrgemate sõjaväekomandöridega ning samal ajal avaldades Zelenskile survet näitamaks, et nad on valmis läbi rääkima ilma vastuvõetamatute ja teostamatute nõudmisteta.
Teine. Venelased ei ole eile sündinud ja nad on ettevaatlikud sõjategevuse laiendamise suhtes NATO riikidese, sest üks asi on Ukraina armee toetamine NATO poolt ja hoopis teine asi on alustada ametlikku ja avatud sõda, mis oma territoriaalse läheduse tõttu Venemaaga taanduks kiiresti nii konventsionaalseks kui ka taktikaliseks tuumakonfliktiks ja alustaks seega III maailmasõda.
Ukraina on kontrolli alt väljunud
Ukraina katse tõmmata Lääs täiemahulisse sõtta Venemaa vastu paljastab lüüasaanud režiimi sotsiopaatilise ja kuritegeliku profiili. Ja kuigi mõned meediaväljaanded vihjavad, et Zelenski oleks valmis läbirääkimisi pidama, kuid tal puudub sõjaväe pantvangina piisav autonoomia, on tõenäoline, et mõlemat rolli näidendis mängivad Kiievi poliitikud, kes on lahutamatult seotud natsiparteide ja Aasovi pataljoniga. Tegemist on hoolimatute, korrumpeerunud ja autoritaarsete ärimeestega, kes kerkisid esile 2014. aasta riigipöördes, mis viis Ukraina natsifitseerimiseni. Porošenko ise, Zelenski eelkäija, ütles mõned päevad tagasi teleintervjuus, et ta pole kunagi Minski kokkuleppeid austanud: need andsid talle ainult 3 või 4 aastat aega, et NATO saaks Ukraina armee välja õpetada ja relvastada ning muuta see kõige hirmsamaks Euroopas. See on seesama Porošenko, kes ütles, et tema poliitika venekeelse Donbassi suhtes nägi ette „meie lapsi koolis ja nende omi varjupaikades”.
Juhtunu on paljastanud Ukraina valitsuse ohtlikkuse, mis NATO otsese osaluse saavutamiseks, või kui see ei õnnestu, siis relvastuse ja rahasummade suurendamiseks juba kaotatud sõja jätkamisel on võtnud riski tõmmata maailm kolmandasse ilmasõtta. Samal ajal on Ukraina hakanud kujutama ohtu USA enda jaoks, kes jätkab luure- ja satelliitinfo pakkumist, et edastada sihtmärkide koordinaadid, kuid kes hakkab kahtlema, kas ta suudab juhtida armeed, millest on saanud hiiglaslik terroristlik masinavärk, mille käsuliin on ebaselge.
Alates Ukraina läbirääkija kõrvaldamisest kuni rünnakuteni Venemaa piirialadel, läbi saboteeritud gaasijuhtmete ja nüüdseks ka kontrollimatu kättemaksu, on Ukraina erinevate sõjaväe- ja luurevaldkondade juhtimine muutumas probleemiks Ukraina strateegia probleemi sees seoses Washingtoni ja Moskva vaheliste otsekõneluste taasavamisega ning tekitab tõsiseid probleeme ka NATO sisemiste käsuliinidega seoses.
Ameerika Ühendriikidel on juba pretsedente, nagu näiteks mujiahedeenide koolitamine ja relvastamine Afganistanis, millest hiljem sai Al-Queda, või Süürias isikute koolitamine, kellest hiljem sai ISIS. Washington rahastab ja relvastab hambuni mõrvarlikke mässulisi, kes tegelevad Ameerika huvide toetamisega kõikjal, eelistatavalt Väike-Aasias, Balkanil, Kaukaasias ja Lähis-Idas, kuid siis, koos jõudluse suurenemisega, võtavad need organisatsioonid üle valitsused ja ressursid piirkondades, kus nad on kaitsnud Lääne huve. Ja nii muutuvad eilsed kasulikud „vabadusvõitlejad” olukorra muutudes „sõjaliseks ülejäägiks”, mida on raske kontrollida.
Ja kuigi see ei pruugi Washingtoni jaoks halb olla, kuna riik saab kasu pidevatest sõdadest ja tugevdab oma ühepooluselise maailma sandarmi rolli, siis tema Euroopa liitlased seda niimoodi ei näe. Nende jaoks peaks Ukraina küsimus Atlandi alliansi tõhususe seisukohalt panema neid mõtlema paljude NATO riikide ja eriti nende riikide üle, kes soovivad täita Atlandi lepingu põhinõuet, st parandada kollektiivset julgeolekut.
See on muidugi retooriline ja propagandanõue, kuid ükskõiksus iga üksiku liikme käitumise osas võib kahjustada teiste liikmete rahvuslikke huve, nagu selgus 2021. aasta NATO tippkohtumisel Madriidis. Praegustest ja liikmeks pürgivatest riikidest tuleks välja visata või mitte vastu võtta vähemalt üksteist, sest nad osalevad aktiivselt ebakindluse tekitamises alliansi sees ja piiridel, ja lisaks veel samapalju, kuna nad on süüliselt ükskõiksed.
Tänane Ukraina on selle näide. NATO ja EL on mõjutatud nendest, kes püüavad õhutada suurt sõda.
Juba kaotatud sõda
Kiievi olukord kohapeal on dramaatiline. Nad kuulutavad välja teatud võite, kuid pool riiki on juba lume all, elektrita ja veeta ning „suur talv” on kätte jõudnud: detsembrist märtsini lööb see valusalt ja siis on tragöödia. Ukraina armee on organiseerimata ja siseneb nüüd ainult aladele, kust venelased on otsustanud lahkuda, kuigi propaganda esitleb neid kui tagasivallutusi. Abi on jäänud väheks, rahvusvaheline majanduskriis ei luba enamat ning USA ja EL-i valitsuste tüdimus Zelenski ülbusest ei luba rohkem ohvreid tuua. Ainuüksi USA-st on Kiiev saanud (ametlikult, see on konservatiivne hinnang) juba 17 miljardi dollari väärtuses relvi. Sellele tuleb lisada Euroopast saadud ligikaudu 15 ning palgasõdurite pataljonide rahastamine Gruusiast, Suurbritanniast, USA-st, Austraaliast, Kanadast ja Hispaaniast. Ligi 30 000 kõrilõikajat 1000 dollari eest päevas, kes on toetanud kõiki niinimetatud Ukraina vasturünnakuid, kuid kellel pole sellest hoolimata õnnestunud tagasi vallutada meetritki Venemaa poolt okupeeritud territooriumi, välja arvatud need, mille Moskva on otsustanud hüljata.
Venemaa jätkab hoolimata propagandast 25 protsendi Ukraina okupeerimist ja me peame arvestama Kiievi liitlaste jätkusuutmatusega anda rohkem relvi, mis tulevad NATO eri riikide armeede varudest. Suureneva pinge olukord Venemaaga takistab jätkuvaid annetusi.
Venemaa mõistab õuduse hukka
Venemaa on omalt poolt palunud ÜRO-l teha otsus Ukraina sõdurite poolt kinni võetud relvastamata Vene vangide vastu toime pandud kohutava kuriteo kohta. Eelmisel reedel toimus Donbassis Makivkas veresaun. Väljaande The Guardiani poolt rekonstrueeritud ja eri allikate poolt autentseks peetud videos on kujutatud kümmet vangi langenud Vene sõdurit, kellel Ukraina sõdurid käskisid käed pea taha panna ja pikali maha heita. Üks mustas rüüs meestest astub nende selja taha ja tapab nad kõik laskudega pähe. Kaader peatub ja jätkub, kui langenud mehed lebavad vereloigus.
Kreml kutsus rahvusvahelisi organisatsioone uurima hukkamist, mis meenutab natside kättemaksu. Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova ütles, et Moskva „on korduvalt juhtinud rahvusvahelise üldsuse tähelepanu vangi langenud Vene sõjaväelaste julmale ja ebainimlikule kohtlemisele Ukraina poolt”. Kollektiivne Lääs on ignoreerinud ulatuslikke tõendeid kuritegude kohta, toetades Kiivit kõiges, ja see muudab Ameerika ja Euroopa mentorid nendes kuritegudes kaasosaliseks.
Saab näha, mida ÜRO uurimine paljastab, eeldades, et on ikka veel komisjon, kes on suuteline uurima ja eeldusel, et ÜRO on endiselt olemas.
