Analüüs: Läänes on Ukraina-väsimus asendumas ükskõiksusega

Ukraina jaoks on kõige suurem oht see, kui läbirääkimiste puudumine Venemaaga toob Läänes kaasa sõjaväsimuse asendumise ükskõiksusega, kirjutab kolumnist Simon Tisdall väljaandes Guardian.

Putini raketid lendavad küll ukrainlaste pihta, kuid suurim oht, millega nad silmitsi seisavad, on USA ja Euroopa toetuse nõrgenemine, kirjutab Tisdall.

Ukraina lõunaosas hukkus rünnakus sünnitusosakonnale kahepäevane beebi. Ametnike sõnul on pärast Venemaa sissetungi algust surnud vähemalt 437 last. Vigastada on saanud üle 800. Kui palju lapsi on püsivalt traumeeritud, võib igaüks arvata.

Iga päev pääseb Vladimir Putin vastutusest mõrvade eest.

Vaatamata ÜRO korduvatele hoiatustele üleeuroopalise katastroofi eest, tulistatakse uuesti Zaporižja tuumaelektrijaama. Vabanenud Hersonis avastatakse kohutavaid tõendeid sõjakuritegude kohta. Kuhu venelased ka ei läheks, järgneb sama õuduslugu. Iga päev jäävad tapjad karistuseta.

Valimatute raketirünnakute lakkamatud lained tumestavad Ukraina taevast, purustades kortermajad, kliinikud, kaubanduskeskused ja koolid. Moskva ei teeskle enam isegi sõjaväeliste objektide sihtimist. Eesmärk on terroriseerida tsiviilelanikke.

Elektri-, soojus- ja veevarustuse hävitamine peamistes linnades, kus niigi valitseb toidu ja ravimite puudus, on Putini talvesõja võtmeks. Ta püüab murda Ukraina tahet, ohustades miljoneid lume ja jää vangis inimesi. Iga päev paneb ta toime inimsusevastaseid kuritegusid.

Venemaa mõrvakindralitest, ebapädevatest välikomandöridest, kontrolli alt väljunud sõduritest ja õnnetutest ajateenijatest koosnev armee üritab genotsiidi – riigi ja rahva hävitamist – päise päeva ajal.

Euroopa Parlament otsustas eelmisel nädalal kuulutada Venemaa terrorismi toetavaks riigiks. Hästi. Andke nüüd käsk Putin vahistada! Andke välja presidendile ja kogu tema jõugule orderid. Saatke välja tema valetavad diplomaadid. Karistage tema sõpru. Sulgege piirid. Või on seda Euroopa jaoks liiga palju?

Küsimus on retooriline. Te teate vastust.

Nagu pimendatud Moldova eelmisel nädalal hoiatas, ähvardab järjekordne tohutu humanitaar- ja migrandikriis, mis sarnaneb kevade kriisiga. See esitab väljakutse igale ELi riigile. Siiski, kui paljude Ukrainaga seotud probleemide pinge hakkab märku andma, võib Euroopa toetus praegusel kriitilisel hetkel kõikuma lüüa.

Sõda ja selle koledused on muutumas uueks normaalsuseks ja neile pööratakse järjest vähem tähelepanu. Kus on nüüd pahameel? Kus raev? Üheksa kuud hiljem on Lääne avalik arvamus igapäevase kauge, lakkamatu ja peaaegu rutiinse tapatalgu tõttu tuhmunud, nüristunud ja tundlikkuse kaotanud.

Inimesed ei ole enam šokeeritud ega isegi väga üllatunud. Nad tunnevad end jõuetuna. Enamik soovib endiselt, et Ukraina võidab. Kuid võitu pole niipea oodata. Rahukõneluste või leevenduse puudumisel asendub sõjaväsimus apaatiaga.

Itaalias ja Saksamaal kurdavad paremäärmuslased, et neil on sõja kulukatest tagajärgedest kõrini. Protestid vastasseisu vastu Moskvaga laienevad Kesk-Euroopas. Omavahelised vastuolud annavad Putinile loa tapmist jätkata.

On alles november. Kõigi jaoks on halvim talv alles ees. Ja sellel, kui palju suudab Kiiev kahjustatud maste, kaableid ja elektrijaamu parandada, on piirangud. Niipea kui need on korda tehtud, puhuvad raketid need uuesti laiali. „Võitmatuse varjupaigad” suudavad abi anda teatud piirini.

„Täna on vaid üks päev, aga oleme saanud 70 raketti. See on Venemaa terrori valem,” ütles Volodõmõr Zelenski eelmisel kolmapäeval. „Haiglad, koolid, transport ja elurajoonid kannatasid kõik.” Nagu tavaliselt, ei tulnud ÜRO julgeolekunõukogult seda „karmi reaktsiooni”, mida ta nõudis.

Kiievi linnapea Vitali Klitško sõnul on ilmne, mida Putin tahab: „Ukrainat ilma ukrainlasteta.”

ÜRO hinnangul on alates veebruarist Ukrainast põgenenud üle 7,8 miljoni inimese. Veel miljoneid on riigisiseselt ümber asustatud. Mure teise väljarände laine pärast kasvab. „Praegu seisavad inimesed kogu riigis sünge valiku ees: põgeneda või külmuda,” ütles Jan Egeland Norra pagulasnõukogust.

Maailma Terviseorganisatsiooni piirkonnadirektor Hans Kluge hoiatas, et temperatuurid langevad nii madalale kui -20 kraadi Celsiuse järgi. „Lihtsustatult öeldes on see talv ellujäämise küsimus.”

NATO riigid on andnud Ukrainale heldelt miljardeid rahalist abi ja relvasüsteeme. Aga tempo aeglustub. ELi uusimat sanktsioonide paketti on korduvalt lahjendatud ja edasi lükatud. Vaieldakse Venemaa naftahinna ülempiiri üle.

Lääs näeb samuti vaeva, et rahuldada Ukraina hädavajadust raketitõrje järele. Stingeri, S-300, NASAMS-i, Hawki ja Starstreaki rakettide varud on väiksed. Keerukamate süsteemide nagu Ameerika Patrioti ja Saksamaa Iris-T tarneid piiravad tootmis- ja koolitusprobleemid.

Kui USA, Suurbritannia ja teised oleksid kevadel kuulda võtnud Zelenski palveid NATO garanteeritud turvalisuse või lennukeelu- või õhutsoonide loomiseks, oleks ukrainlasi võib-olla säästetud tänasest raketipõrgust. Veel pole hilja tegutseda.

Kui sõda muutub igapäevaelu tuttavaks faktiks ja negatiivsed tagajärjed levivad, kas avalikkuse toetus väheneb veelgi? Eupinionsi küsitluse kohaselt on Kiievi-meelsus Euroopas umbes 57 protsendi tasemel. Kuid see näitaja on suvel langenud – ja „rahulaager” kasvab. Näiteks 60 protsenti sakslastest pooldab juba diplomaatiat.

USA-s on Ukraina sõjalised edusammud toonud paradoksaalsel kombel kaasa rahulolu ja vähendanud keskendumist jätkuvatele ohtudele. Kui vabariiklased võtavad jaanuaris Kongressis kontrolli üle, võidakse abi kärpida.

Seevastu Ukrainas endas on avalikkuse hoiakud tugevnemas. Uhkus ukraina rahvuse üle ning lääne- ja ELi-meelsed meeleolud pole kunagi olnud tugevamad – sealhulgas etniliste venelaste seas. Kokkuvõttes süüdistas ühes uuringus 89 protsenti vastanutest Venemaad genotsiidis.

Ukraina rahvas on tohutu jõud. Nad on näidanud, et suudavad oma vaenlasi võita. Kuid kas nad peaksid oma sõpru kartma? USA ja Euroopa toetuse nõrgenemine, jättes Ukraina külma kätte, on võib-olla kõige kohutavam oht, millega nad silmitsi seisavad. Putin loodab sellele. Kas lääne rahvastel võib vaikse elu nimel tõesti sõjast nii palju kõrini saada, et nad on valmis eirama või isegi taluma massimõrvu, sõjakuritegusid ja suveräänse riigi hävitamist kui uut normaalsust? See on demokraatia suurim proovikivi.

Ukrainas läheb iga päevaga raskemaks. Üks on kindel: tuleb pikk talv.

Kommentaarid
(Külastatud 519 korda, 1 külastust täna)