Soome analüütik: see on Putini lõpik eesmärk Ukrainas

Koroonapandeemia muutis Vene presidendi Vladimir Putini üha isoleeritumaks ja ta hakkas võtma rohkem riske. Soome analüütiku väitel on Putini otsustamisviis muutunud.

Venemaa presidendi Vladimir Putini otsustamisviis on viimastel aastatel selgelt muutunud, hindab välispoliitika instituudi vanemteadur Jussi Lassila.

See on saanud selgeks, mida kauem on kestnud Putini veebruaris alanud sõda Ukrainas, vahendab Ilta-Sanomat.

Putinit profileeriti pikka aega kui konservatiivset poliitikut, kes on ettevaatlik suurte poliitiliste riskide võtmisega. Kui ta kavatses riskida, pidi ta olema kindel, et see on ohutu, märgib Lassila.

Hea näide Putini ettevaatlikkusest on Krimmi ebaseaduslik liitmine Venemaaga ja Venemaa tegevus Ukraina idaosas 2014. aastal.

Krimmi annekteerimine oli risk, kuid Venemaa teadis, et veretu ülevõtmise läbiviimiseks on head tingimused, märgib Lassila. Ukraina idaosas üritas Venemaa tegutseda vahendajate kaudu, selle asemel, et sinna vägesid saata samamoodi, nagu oli näha tänavu veebruaris.

Juba toona üritati Ukraina idaosas luua „rahvavabariike”, kuid kui see ei õnnestunud, tõmbuti tagasi ja jõuga ei üritatud. Putin pidas sealset sõda justkui allhanke korras ja Venemaa kasutas ära kogu maailma sõjaõhutajad, keda ta toetas. Sellega tahtis Putin vältida tugeva reaktsiooni ohtu Läänest ja teisalt Venemaa seest.

Veebruaris alanud sõjas on Putin aga olnud rohkem valmis võtma „enneolematuid riske”.

Näiteks alustas Venemaa agressioonisõda ja püüdis sõja alguses vallutada Ukraina pealinna Kiievi. Kui see ebaõnnestus, koondas Venemaa sõjategevuse Ukrainas itta ja lõunasse.

Nüüd sügisel teatas Venemaa osalisest mobilisatsioonist ja annekteeris ebaseaduslikult neli Ukraina piirkonda. Piirkondlikud annekteerimised kehtivad ka Venemaa poolt veel okupeerimata aladele.

Lassila sõnul on otsuste tegemise muutust tõenäoliselt mõjutanud koroonaviiruse pandeemia.

On teatatud, et Putin veetis pandeemia perioodi suures osas isolatsioonis. Vähestele, kes suutsid temaga kohtuda, nõuti üldiselt karantiini ja negatiivset koronaviiruse testi tulemust.

On palju teateid ja kaudseid tõendeid selle kohta, et just koroonapandeemia ajal muutus Putin üha üksildasemaks ja autokraatlikumaks ning on toetunud täiesti valedele luureandmetele, märgib Lassila.

Lassila sõnul on Putin samal ajal muutunud enesekindlamaks oma lahenduste vajalikkuses ja radikaalsete meetmete, näiteks sõja alustamise teostatavuse osas.  See on loomulik tagajärg, et kui lähiring kitseneb ja ta ei saa kriitilist tagasisidet. Siis on ta võimeline tegema valesid, äärmiselt katastroofilisi otsuseid.

Sotsiaalmeedias ja vahel ka traditsioonilises meedias on spekuleeritud, kas Putin on hulluks läinud. Lassila ei arva, et see on nii. Tema sõnul on Putini jaoks alati kõige olulisem olnud administratsiooni positsiooni säilitamine.

Jah, ka tema näeb nüüd, et kõik pole päris hästi läinud ja nüüd näeme, et ebaõnnestumistele püütakse reageerida. Näiteks ei püüdnud ta külmalt Kiievit vallutada, vaid muutis taktikat.

Lassila usub, et Putini lõppeesmärk on ikkagi Ukraina poliitiline ülevõtmine ja riigi Venemaale allutamine. Lassila kirjeldab Putinit aga kui „realistlikku poliitikut”.

Putini tegevus näitab endiselt, et ta võib minna nii kaua ja nii kaugele, kuni tema administratsiooni positsioon ei ole ohus. Mobilisatsiooni korraldamine ja teatud avalik taganemine sellest ning igasugune edasi-tagasi liikumine näitavad, et neid riske ikkagi hinnatakse kogu aeg.

Üle maailma on väljendatud muret Putini ja tema administratsiooni esindajate paadunud retoorika pärast tuumarelva kasutamise osas.

Septembri lõpus pidas Putin kõne, milles teatas osalise mobilisatsiooni korraldamisest. Putin hoiatas samas kõnes, et „tuul võib pöörduda ka nende suunas”, kes tema sõnul üritavad Venemaad tuumarelvadega šantažeerida.

„Kui Venemaa territoriaalne terviklikkus on ohus, kasutame Venemaa ja rahva kaitsmiseks kindlasti kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid. See ei ole bluff,” ütles Putin. „Vene kodanikud võivad olla kindlad, et meie kodumaa territoriaalne ühtsus ning iseseisvus ja vabadus on kindlustatud. Rõhutan veel kord: kõigi meie käsutuses olevate vahenditega. Ja need, kes üritavad meid tuumarelvadega šantažeerida, peavad teadma, et tuule suund võib ka nende suunas pöörduda.”

Putini administratsiooni esindajad on öelnud, et tuumarelvi võidakse kasutada ka Ukrainas ebaseaduslikult Venemaaga annekteeritud territooriumide kaitsmiseks.

Lassila sõnul omab aga administratsiooni seisukoht kaalu ka siis, kui Venemaa kaalub tuumarelvade kasutamise eeliseid. Venemaa ei suuda tuumarelva kasutades teha strateegilist läbimurret ja ma usun, et seda kaalutakse seal ikka veel kõvasti, lisab ta.

Samal seisukohal on olnud USA endine suursaadik Moskvas Michael McFaul. McFaul tõi hiljuti sotsiaalmeedias mitu näidet, kuidas Putin oleks võinud olukorda eskaleerida, kuid on talitanud teisiti.

Pärast hoiatusi loobus ta 2008. aastal Tbilisisse sisenemisest. Ta oleks võinud. Kuid ta taganes, märkis McFaul, meenutades Gruusia sõda, kui Putin oli Venemaa peaminister.

Putin loobus 2014. aastal plaanist võtta Ukrainas kogu Novorossija üle pärast seda, kui seisis silmitsi Ukraina tugeva vastupanuga. Kui Erdoğan 2015. aastal Vene lennuki alla tulistas, kas Putin maksis kätte? Kas ta tungis Türgisse? Ei. Vastupidi.

McFaul märkis, et Putin ajas mõnikord kõrge riskiga poliitikat, näiteks kui Venemaa annekteeris Krimmi poolsaare 2014. aastal, püüdis mõjutada USA valimisi 2016. aastal või võideldes Süüria valitsuse poolel. Kuid need tegevused on kaugel tuumarelva kasutamisest.

Samas märkis McFaul, et ei oska prognoosida Putini edasist käitumist, kuigi seab kahtluse alla teooria, et Putin ei taganeks kunagi ega vajutaks pidurit.

Lassila hinnangul on tuumarelvadega ähvardamine tüüpiline Venemaa ja Putini ähvardamine. Venemaa on sageli kasutanud karmi retoorikat, kuid sageli pole teod sõnadele järgnenud.

Putini poliitikas saab Venemaa suurust realiseerida suuresti ainult agressiivse retoorika kaudu ja sellega ei tohiks kaasa minna. Muidugi tuleb seda tõsiselt võtta, aga mitte alla anda, lisab Lassila.

Üks näide Venemaa retoorika õõnsusest tuli suvel, kui Soome teatas, et taotleb NATO liikmelisust. Venemaa hoiatas Soomet aastaid NATOga liitumise tagajärgede eest. Seni pole Venemaa aga vastumeetmetest teatanud.

Lassila sõnul on võimalik, et Venemaa reageerib Soome NATO liikmelisusele pikemas perspektiivis. Teisest küljest on sõja tagajärjed juba nii kaugeleulatuvad ja märkimisväärsed, et Soome ja Rootsi kuulumine NATO-sse on Venemaa seisukohalt väike mure.

Tuumarelvadega väljapressimine jätkub, sest Putin tahab, et Lääs loobuks Ukraina toetamisest. See on äärmiselt vastutustundetu, kuid tuumarelvade kasutamisest on raske leida Venemaale mingit kasu. Putini ja Venemaa režiimi jaoks on oma staatuse säilitamine elu ja surma küsimus ning on raske näha, et nad oleksid valmis surema, märgib Lassila.

Kommentaarid
(Külastatud 1,989 korda, 1 külastust täna)