Läänes valmistutakse juba Venemaa uueks revolutsiooniks – milline see on?

Venemaa järgmine revolutsioon saab olema sama kaootiline kui 1917. aasta revolutsioon, prognoosib Briti ajaloolane.

Seni on Venemaa president Vladimir Putin pääsenud avalikust kriitikast, kuigi kui Venemaa sõjavägi jätkab Ukrainas tegevust. See võib aga muutuda, kommenteerib Briti ajaloolane Owen Matthews oma artiklis ajakirjale The Spectator.

Matthews juhib tähelepanu, et seni on Venemaal avalikult kritiseeritud vaid sõjaväe juhtkonda, Putinit aga mitte. Pinna all aga muliseb.

Iseenesestmõistetav küsimus on, kas ja millal Putin ette võetakse. Hea tsaari kuvand, keda ümbritsevad halvad nõuandjad, on Matthewsi sõnul sama vana kui Venemaa.

Ajalugu näitab aga, et sõjalised kaotused – alates Vene-Jaapani sõjast kuni Afganistani sõjani – toovad harva hea tulemuse valitsustele, kelle korruptsiooni ja ebakompetentsust sõda jõhkralt paljastab.

Matthews usub, et Venemaal hõõgub juba revolutsioon, mis võib olla „sama kaootiline ja kole” kui 1917. aasta revolutsioon.

Seni aga on Putin Matthewsi sõnul suutnud Venemaa sõjaväelastelt osaks saanud alandavatest kaotustest sammu võrra ees püsida lihtsa toiminguga: sõja pideva eskaleerimisega.

Näiteks kui Vene rinne Harkivis kokku varises, reageeris Putin sellele, et teatas osalise mobilisatsiooni korraldamisest ning korraldas neljas Ukraina piirkonnas kiiruga näilikud ja petturlikud „referendumid” Venemaaga ühinemise kohta.

Pärast seda, kui Krimmi sild sai tõsiseid kahjustusi, andis Putin korralduse korraldada ulatuslikud raketilöögid Ukraina pealinnale Kiievile ja teistele keskustele. Rünnaku sihtmärgiks olid tsiviilisikud ja palju tsiviilisikuid hukkus.

Mis saab aga siis, kui ja kui Ukraina jätkab Vene sõjaväe alistamist? Matthewsi hinnangul võib Putin jätkata ruleti mängimist, milles sõjaväeringkondade ülemaid vahetatakse kehva edu tõttu iga natukese aja tagant.

Putin sai lõpuks ka näidata, et ta oli tõsi taga, kui teatas, et ei blufi, kui ähvardas tuumarelva kasutada. Seda hoolimata sellest, et Lääs on selgelt öelnud, et tuumarelvade kasutamine Ukrainas oleks Venemaa jaoks strateegiline enesetapp.

Putini tegusid toetab asjaolu, et ta on üle 20 aasta oma administratsiooniga viinud Vene meedia riikliku kontrolli alla ja surunud nurka opositsioonimeedia. Kriitilisi hääli pole kuulda.

Praktikas tagab aga kõik Putini looming ja lemmiklaps: Vene julgeolekuteenistus FSB.

Matthews juhib tähelepanu, et Kreml on aastaid olnud FSB käepikendus, kuna Putin on end ümbritsenud suuresti endiste FSB meestega.

Briti ajaloolane märgib, et kõik Venemaa kolmest võimsaimast inimesest on FSB praegused või endised juhid: Putin, julgeolekunõukogu esimees Nikolai Patrušev ja praegune FSB juht Aleksandr Bortnikov.

Lisaks on näiteks Igor Sešin naftafirmast Rosneft, välisluure direktor Sergei Narõškin ja paljud teised samast Leningradi KGBst, kus Putin tutvus ka Patruševi ja Bortnikoviga.

Patrušev paljastas FSB tähtsuse juba 2000. aastal, kui nimetas seda Venemaa „uueks aadliks”. Putin määras ta toona julgeolekuteenistust juhtima.

Putin on ehitanud enda ümber sellise FSB kindluse, mida väljastpoolt läbi murda ei saa. Matthews usub, et väljakutsuja saab tõusta ainult seestpoolt. Nende inimeste jaoks on küsimus, kes lõpuks Putini järglaseks valitakse vähem oluline kui see, kes valiku teeb, märgib Matthews.

Matthewsi väitel on FSB tänase Venemaa praktiliselt kaaperdanud ja Putin on ülim otsustaja, kes on lahendanud võimugrupi ehk silovikkide sisekonfliktid.

Matthews kirjeldab neid silovikke kui „väga tihedalt seotud, väga paranoilisi vanainimesi”, kelle peamine eesmärk on säilitada oma rikkust ja jõudu ning anda see lõpuks edasi oma lastele.

Teisisõnu, putinism ei sõltu ainult Putinist endast. Juba 2019. aastal kirjutas Kremli siseringi kuuluv Vladislav Surkov, et putinism elab edasi ka pärast Putinit. Sel juhul ei tähenda revolutsioon ainult Putini tõrjumist.

Kui me mõtleme sellele, kas võimuvahetus Venemaal võiks olla võimalik, siis tegelikult mõtleme sellele, kas mõni väline jõud võiks kunagi esitada väljakutse FSB klannile, mis kontrollib praegust poliitilist ja majanduslikku võimu, mitte niivõrd Putini režiimi, kirjutab Matthews. Tema sõnul on KGB ja hiljem FSB taganud, et Vene sõjaväel pole riigi sisejulgeoleku juhtimisel mingit rolli. Vene rahvuskaarti juhib ka endine KGB ohvitser, Putini endine ihukaitsja Viktor Zolotov.

Kui Putini variarmeeks tituleeritud Wagneri grupi juht Jevgeni Prigožin või Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov kritiseerivad sõjategevust, püüavad nad sõjaväe vigadest isiklikku kasu saada. Nendesugused radikaalsed natsionalistid võivad olla Kremli halvim õudusunenägu, kui Vene armee kokku kukub ja riik satub revolutsioonilisse olukorda.

Siiski leiab Matthews, et sellises olukorras reageerib FSB klann tõenäoliselt Prigožini ja Kadõrovi režiimi juurde toomisega. Sel juhul muutub Venemaa valitsus veelgi rahvuslikumaks, kuid FSB klanni võimukasutuse osas ei muutu midagi.

Matthewsi sõnul suudab selle Putini loodud kindluse kukutada vaid üks grupp: vihane rahvas.

FSB jätkuv võim suudab seljatada kõik võimalikud rivaalid, välja arvatud üks: üles tõusvad, vihased inimesed, kes tunnevad, et nende korrumpeerunud juhid on neid reetnud, kirjutab Matthews.

Tõenäoliselt tuleb revolutsioon sama kaootiline ja kole kui see, mis järgnes Venemaa eelmisele katastroofilisele sõjalisele kokkuvarisemisele 1917. aastal. Sarnaselt eelnevatele saab see kahtlemata alguse vihastest sõduritest kaugemates raudteejaamades, kes tõusevad üles tsaari korrumpeerunud ministrite vastu.

Kommentaarid
(Külastatud 1,315 korda, 1 külastust täna)