Ukraina võimud küll kritiseerisid Amnesty märkusi selle kohta, et tsiviilelanikud on sõjas hätta jäetud, aga elanikke hakati rindejoonelt aktiivselt evakueerima. Ukraina võimud loodavad sõja eest evakueerida 750 000 inimest.

Ukrainlanna Ludmila ja tema abikaasa Mõkola on mõlemad elukutselt õpetajad ning teavad hästi, mida tähendab maha jäämine, kui Vene tankid sisse sõidavad. Nad kirjeldavad oma elukoha Pavlivka küla okupeerimist Ukraina idaosas kui viis kuus väldanud põrgut, vahendab Politico.

Esimesed kolm kuud varjasid külaelanikud end keldrites, püüdsid ellu jääda olemasoleva toiduga ning matsid surnuid hoovidesse ja mänguväljakutele. Ainus väljapääs oli läbi Vene vägede kontrollitava territooriumi.

Abielupaar jäi kohale ka siis, kui Pavlivka Ukraina vägede poolt tagasi vallutati. See tähendas kahte täiendavat kuud ilma elektri, gaasi ja veeta, pideva Vene vägede pommirahe all. Ales siis, kui Mõkola sai 24. juulil pommikillust haavata, otsustati evakueeruda.

Ludmila rääkis, et enne seda ei tahtnud nad oma kodust lahkuda. Ta oli sündinud selles kohas, nii nagu tema lapsed ja tema vanemad. Oli raske kõike maha jätta.

Selliseid juhtumeid on palju ja Ukraina valitsus tahab nüüd hakata läbi viima „kohustuslikke evakueerimisi” riigi kõige ohtlikumates piirkondades. Inimõiguste organisatsioonid on Ukrainat kritiseerinud selle eest, et tsiviilelanike kaitseks pole piisavalt ära tehtud.

Ukraina peaministri asetäitja Irõna Vereštšuk nimetab toimuvat iseseisva Ukraina ajaloo suurimaks inimeste ümberasustamiseks. Valitsus ei suuda tagada nende 750 000 inimese ohutust, mistõttu sunnitakse nad lahkuma.

Sõja tõttu on kodust lahkunud enam kui 12 miljonit ukrainlast, enamus neist riigi sees. Enne talve lahkub valitsuse prognoosi kohaselt riigi idaosas asuvast Donetski oblastist veel 220 000 inimest. Vereštšuk, kes on ühtlasi ajutiselt okupeeritud alade taasintegratsiooni minister ütles, et evakuatsiooni korraldus antakse veel 500 000 inimesele, kes elavad Vene vägede poolt okupeeritud aladel või kes võivad sattuda okupeeritud aladele Hersoni, Zaporižja ja Harkivi oblastites.

Inimeste kohustuslik evakueerimine tähendab Kiievi poliitika muutust. Alates sellest ajast 2014. aastal, kui Venemaa Ukrainasse sisse tungis, pole okupeeritud aladele jäänud inimestele antud ei abi ega juhtnööre lahkumiseks, ega toetatud neid transpordi või veega. Inimesed jäeti oma probleemidega üksi, räägib Volodõmõr Javorskõi Ukraina Inimõiguste keskusest.

Poliitika muutus tekitab aga küsimusi, eriti olukorras, kus Venemaad süüdistatakse ukrainlaste sunniviisilises küüditamises. Rahvusvahelise õiguse järgi on riikidel kohustus teha kõik, et varustada elanikke sõja tingimustes, informeerida inimesi ohtudest ja neid ümber asustada ainult äärmuslikel julgeolekust ja sõjast tingitud põhjustel.

Javorskõi leiab, et inimeste kohustuslik evakueerimine pole eriti hea lahendus. Samas ta lisab, et inimesi ei sunnita – neil on valikuvõimalus. Käesoleva kuu algul avaldas rahvusvaheine inimõiguste organisatsioon Amnesty International raporti, milles kritiseeriti Ukraina valitsust selles, et ei tehta piisavalt, et viia inimesi eemale asustatud kohtadest ning hoonetest, kuhu on paigutatud sõjaväebaasid.

Vereštšuki sõnul pole evakueerimise korraldus kohustus kodust lahkumiseks, vaid inimestele antud õigus, et viia neid ohust eemale ning pakkuda rahalist abi ja majutust. Evakueeritavatele antakse 2000-3000 Ukraina grivnat (50-80 eurot) ja registreeritakse kui riigisisesed ümberasujad, kellele on ette nähtud igakuine toetus. Uue korra järgi peavad need, kes jäävad paigale andma allkirja, et saavad aru ohtudest ning võtavad vastutuse nii enda kui oma lähedaste eest.

Peaministri asetäitja kutsus rindejoone lähedal abi osutavaid organisatsioone üles küsima endalt, kas nende pakutav abi julgustab inimesi ohu kätte jääma. „Ma tahan, et inimesed lahkuksid ja saaksid abi siit, mitte sealt,” ütles Vereštšuk väljaandele Politico. „Kui neile tuuakse kohale tekid, vesi ja filtrid, siis see neid talvel ei päästa. Ükski tekk ega soe padi neid ei aita.”

Alates 2014. aastast eesliinil asuva Avdiivka linnapea Vitali Barabaš leiab, et valitsus võiks minna veelgi kaugemale. Kuigi ta on veebruari lõpust saati püüdnud inimesi lahkuma veenda, on ligi 2500 elanikku – umbes 10 protsenti omavalitsuse elanikkonnast –, sealhulgas kuni 80 last, endiselt varjunud mürskude eest keldrites, kus puuduvad ventilatsioon, valgustus ja küte.

„Ma korraldaks isegi sundevakueerimise meiesuguste kogukondade puhul,” ütles Barabaš. „Sõjaseisukord tähendab õiguste piiramist – see on sõda. See ei tohiks hulluks minna, kuid teatud määral peate inimeste eest otsuseid vastu võtma. Eriti kui tegemist on lastega.”

Samal ajal riskivad oma eluga riigitöötajad, sõdurid ja vabatahtlikud, kes abistavad inimesi, kellel on võimalus mujale minna. „See pole õige,” ütles Barabaš, kes leiab, et on sel teemal oma valijatega tülli läinud. „Ma pean käimas inimesi veenmas ja mul on ka kolm last, ja kui minuga midagi juhtub, siis mida mu lapsed teevad?”

Mida kauem inimesed pommivarjendites maailmast eraldatuna veedavad, seda raskem on neil lahkuda, ütles Barabaš. „Mõned ütlevad, et neil pole kuhugi minna või pole rahalisi vahendeid, või nad ütlevad, et nad elasid 2014-2015 üle ja jäävad ellu ka praegu,” lisas ta. „Mõned ütlevad, et nad juba lahkusid ja tulid tagasi, sest neil sai raha otsa. Ja ma ei saa eitada, et mõned ootavad Venemaa tulekut.”

Valitsus peab tunnistama inimeste evakueerimise keerukust, ütles õpetaja Ludmilal juuli lõpus Pavlivkast lahkuda aidanud pastor Oleh Tkatšenko. „Ikka on palju küsimusi: kuidas on lood kinnisvaraga? Aga rüüstamine? Aga hüvitis? Inimesed kaotavad kõik. Olen selle ise läbi elanud,” ütles Tkatšenko, kes on kaks korda ümberasustatud, korra 2014. aastal ja uuesti pärast hiljutist sissetungi.

Ukrainal puudub mehhanism kaotatud või rüüstatud vara ja ettevõtete väärtuse hindamiseks, rääkimata hüvitise maksmisest. Vereštšuk lubab, et tasuta elamine antakse vähemalt selle talve jooksul ning pensionid ja muud maksed jäävad siiski alles. Kuid pole selge, kust raha tuleb. Minister loodab, et rahvusvahelised partnerid aitavad. „Me kavatseme maksetega jätkata,” ütles ta. „Kuid me vajame abi, et saaksime säilitada eelarve likviidsuse, et inimesed teaksid, et me ei hülga neid.”

Peaaegu mahajäetud Donetski oblasti kummituslinnades, kus paljud hooned on sõjas kannatada saanud ja paljud on laudadega kinni löödud, tunnevad inimesed end mahajäetuna ja panevad pahaks, et nüüd püütakse neid välja ajada. Mõned linnad on suurest pommitamisest pääsenud, kuid sellest hoolimata pole seal vett ega gaasi. Kohalikud kahtlustavad, et kommunaalteenused on välja lülitatud, et julgustada inimesi lahkuma.

„Nad ei saa meid sundida minema, eks?” ütles 62-aastane Svitlana Kostjantõnivkast, linnast, mis asub rindejoonest umbes 20 kilomeetri kaugusel. Tütar kaotas korteri juba siis, kui ta oli sunnitud 2015. aastal Donetskist koju kolima – praegu on ta Leedus, kuid Svitlana ei kavatse temaga ühineda, et olla „kivi lastel kaelas”. Selle asemel loodab ta, et sõda läheb linnast suures osas mööda, nagu see juhtus 2014. aastal.

Pavlivka küla õpetaja Ludmila hinnangul on tema külas veel kuni 300 inimest, sealhulgas lastega pered. Nad on teadlikud valitsuse pakkumistest aidata neil lahkuda. „Nad teavad kõike seda. Kuid nad on seotud koduga, mille nad ehitasid, ja oma asjadega,” ütles ta. „Nad ei saa aru, et see kõik võidakse ühe hetkega hävitada. Ma olin samas olukorras: kuidas ma saan minna? Kuidas ma saan kõik selle maha jätta? Aga nüüd on hirmutav mõelda tagasiminekule.”

Ludmila kavatseb kolida koos abikaasaga Dnipro linna, kus nad jagavad korterit teiste pereliikmetega – kokku seitsme inimesega. „Saame kuidagi hakkama,” ütles ta. „Kõige tähtsam on see, et me oleme endiselt elus.”