Kirjeldus, kuidas algas Ukraina sissetung: USA informeeris võimalikust rünnakust juba oktoobris, aga Ukraina ei võtnud seda kuulda

USA luurel oli juba alates eelmise, 2021. aasta oktoobrist olemas üksikasjalik info Venemaa rünnaku kohta Ukrainas. Sellega seoses hakkas USA kohe jagama luureinfot nii Ukrainale kui teistele liitlastele.

Ühel päiksepaistelisel oktoobrihommikul pöördusid riigi kõrgeimad luure-, sõjaväe- ja diplomaatilised juhid ovaalkabinetti kiireloomuliseks kohtumiseks president Joe Bideniga. Nad saabusid kõrgelt salastatud luureanalüüsiga, mis koostati äsja saadud satelliidipiltide, pealtkuulatud side ja inimallikate info põhjal, mis andis märku Venemaa presidendi Vladimir Putini sõjaplaanidest täiemahuliseks sissetungiks Ukrainasse, vahendab Washington Post.

Bideni valitsuse ametnikud olid mitmeid kuid jälginud, kuidas Putin koondas kümneid tuhandeid sõdureid ning rivistas üles tankid ja raketid Ukraina piiri äärde. Suve lõpus oli riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan juhtinud tähelepanu Venemaa ja Ukrainaga seotud luureandmete kasvule. Ovaalkabineti koosoleku korraldas ta pärast seda, kui tema enda arusaam Venemaa kavatsustest oli muutunud ebakindlusest mureks, et ta on suhtunud sõja võimalikkusse liiga skeptiliselt.

Sullivan oli koostanud põhjaliku ülevaate Venemaa kavatsustest. Bidenile edastati sõnum, et luureinfo Putini operatsiooniplaanide kohta, millele lisandus teave vägede Ukraina piiri äärde paigutamise kohta näitas, et kõik oli ulatusliku rünnaku jaoks paigas.

USA luurel oli käsi sees mitmes kohas Venemaa poliitilises juhtkonnas, luureasutustes ja sõjaväes alates kõrgematest tasanditest kuni rindejooneni.

USA luure hinnangul olid Venemaa plaanid palju radikaalsemad kui 2014. aastal, mil võeti ära riigi idaosa ja Krimm. Nüüd oli eesmärgiks terve riigi vallutamine.

USA kõrge väejuht Mark Milley näitas presidendile kaarte, kus olid näha Vene vägede positsioonid ja Ukraina alad, mida oli kavatsus vallutada. See oli karm plaan, mis võis kujutada otsest ohtu NATO idatiivale või isegi hävitada Teise maailmasõja järgse Euroopa julgeolekuarhitektuuri.

President Biden, kes oli ametisse asudes lubanud uusi sõdu vältida, otsustas pärast nõupidamist, et Putinit tuleb kas heidutada või sellele vastu astuda ning et USA ei tohi tegutseda üksi. Ometi ei olnud NATO kaugeltki ühtne, kuidas Moskvaga käituda ja USA usaldusväärsus oli madal. Pärast Iraagi katastroofilist okupeerimist, USA Afganistanist lahkumisele järgnenud kaost ja neli aastat kestnud president Donald Trumpi püüdlusi NATO-t õõnestada, polnud kaugeltki kindel, et Biden suudab tõhusalt juhtida Lääne reaktsiooni pealetungivale Venemaale.

Ukraina oli raskustes endine nõukogude vabariik, kus valitses korruptsioon, ning USA ja liitlaste reaktsioon Venemaa varasemale agressioonile oli olnud ebakindel ja killustatud. Sissetungi puhul vajaksid ukrainlased enda kaitsmiseks relvi. Liiga vähene relvastus annaks venelastele võidu. Kuid liiga palju võib esile kutsuda otsese konflikti NATO ja tuumarelvaga varustatud Venemaa vahel.

USA luure andmetel oli venelastel kavatsus tulla põhja poolt, mõlemalt poolt Kiievit. Üks jõud liiguks pealinnast ida poole läbi Ukraina linna Tšernihivi, teine ​​aga mööduks Kiievist läänes, liikudes Valgevenest lõuna poole läbi mahajäetud Tšernobõli tuumajaama „keeluvööndi” ja seda ümbritseva soise ala vahel oleva loodusliku lõhe. Rünnak pidi toimuma talvel, mil kõva pinnas muudab maastiku tankidele kergesti läbitavaks. Ukraina pealinna ümber moodustatud haaranguga plaanisid Vene väed Kiievi vallutada kolme kuni nelja päevaga. Eriüksus Spetsnaz pidi leidma ja tagandama president Volodõmõr Zelenski, tapma ta vajadusel ning moodustama Kremli-meelse nukuvalitsuse.

Sellele lisaks pidid Vene väed tulema ida poolt ja liikuma läbi Ukraina keskosa Dnepri jõeni, Krimmi väed aga pidid võtma üle kaguranniku. Need tegevused olid planeeritud kestma mõned nädalad.

Pärast pausi, et ümber grupeeruda ja relvastuda, oli plaan tungida edasi lääne poole, üle Moldovast Lääne-Valgeveneni ulatuva joone, jättes Ukrainale vaid väikse osa – piirkonna, mis Putini arvates oli asustatud neonatsidest russofoobidega.

USA luureagentuuri CIA direktor William J. Burns, kes oli olnud U.S. suursaadik Moskvas ja suhelnud Putiniga Bideni valitsuse liikmetest kõige vahetumalt, kirjeldas Venemaa liidrit teistele kui Ukrainale keskendunut. Kontroll riigi üle vastas Putini kontseptsioonile vene identiteedist ja autoriteedist. Sõjaplaneerimise täpsus koos Putini veendumusega, et Ukraina tuleb tagasi võtta, ei jätnud talle kahtlust, et Putin on valmis Ukrainasse tungima.

USA luure oli välja toonud Putini enda lubaduse. Kolm kuud varem juulikuus avaldas ta 7000-sõnalise essee „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest”, mis oli täis vaenulikkust ja kahtlasi väiteid. Nende kohaselt on venelased ja ukrainlased „üks rahvas” – idee, mille juured on Putini väidetes „veresidemete” kohta – ja et kaval Lääs oli Moskvalt tema enda territooriumi „röövinud”. „Olen kindel, et Ukraina tõeline suveräänsus on võimalik ainult koostöös Venemaaga,” kirjutas Putin.

Vaid mõni nädal enne essee ilmumist oli 16. juunil Bideni ja Putini tippkohtumine, mida mõlemad pidasid „konstruktiivseks”. Sel hetkel valmistas muret Ukraina, kuid Valge Maja ametnike arvates oli see mure lahendatav. Kui Valge Maja delegatsioon Genfis toimunud kohtumiselt lahkus, meenutas Bideni vanemabi hiljem: „Me ei istunud lennukisse ega tulnud koju teadmisega, et maailm on Euroopas suure sõja lävel.”

Kuid Putini hilisem avaldus „köitis meie tähelepanu suurel määral”, ütles Sullivan hiljem. „Hakkasime vaatama, mis siin toimub, mis on tema eesmärk? Kui kõvasti ta tegutsema hakkab?” Ettevaatusabinõuna andis Biden 27. augustil korralduse võtta USA varudest 60 miljoni dollari eest peamiselt kaitseotstarbelisi relvi ja saata need Ukrainasse.

Kuigi Ukraina ei olnud NATO ega Euroopa Liidu liige, liikus riik stabiilselt lääne poliitilisel, majanduslikul ja kultuurilisel kursil. See kurss tekitas Putinis laiemat pahameelt Venemaa impeeriumi kaotuse pärast.
Analüütikud jõudsid oma hinnangutes järeldusele, et peagi 69-aastaseks saav Putin on aru saanud, et tal on aeg otsa saamas, et kinnistada oma pärand Venemaa suure juhina – kes oli taastanud Venemaa juhtrolli Euraasia mandril.

Analüütikute väitel arvestas Putin, et igasugune Lääne reaktsioon Ukraina jõuga tagasivõitmise katsele oleks nördimapanev, kuid piiratud tegelike tagajärgedega. Venemaa juht uskus analüütikute väitel, et Bideni valitsust karistas alandav Afganistanist taganemine ja sooviti vältida uusi sõdu. USA ja Euroopa võitlesid endiselt koronaviiruse pandeemiaga. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, de facto Euroopa liider, lahkus ametist ja loovutas võimu äraproovimata järglasele. Prantsusmaa president Emmanuel Macron seisis silmitsi valimisvõitlusega jõudu koguva parempoolse tiiva vastu ja Suurbritannia kannatas Brexiti-järgse majanduslanguse käes. Suur osa Euroopast sõltus Venemaa naftast ja maagaasist, mida Putin arvas, et võib kasutada kiiluna Lääne lõhestamiseks. Ta oli kogunud sadu miljardeid dollareid sularahareserve ja oli kindel, et Venemaa majandus suudab vältimatute sanktsioonidega hakkama saada, nagu see oli minevikus.

Oktoobri nõupidamisel värskete luureandmete ja analüüsiga tutvunud Bidenil oli „põhimõtteliselt kaks reaktsiooni,” ütles Sullivan. Esiteks, et Putinit heidutada, pidid nad „saatma kellegi Moskvasse, et istuda kõrgemal tasemel venelastega koos ja öelda neile: „Kui te seda teete, on sel tagajärjed”. Teiseks pidid nad liitlasi USA luureandmetest teavitama ja viima nad kurssi sellega, mis administratsiooni arvates peaks olema ühtne ja karm hoiak Venemaa-vastaste sanktsioonide, NATO kaitse tugevdamise ja laiendamise ning Ukraina abistamise kohta. CIA juht Burns saadeti Moskvasse ja riigi luurejuht Avril Haines NATO peakorterisse Brüsselisse.

USA-l oli suur probleem: kuidas mõjutada riiki, millel on tuumarelv ilma alustamata kolmandat ilmasõda. lahendus oli järgmine: Nr. 1: „Mitte tekitada otsest konflikti USA ja NATO vägede ning Venemaa vahel. Nr. 2: „Hoida sõda Ukraina geograafilistes piirides.” Nr. 3: „Tugevdada ja säilitada NATO ühtsust.” Nr. 4: „Tugevdada Ukrainat ja anda neile vahendid võitlemiseks.”

Bideni nõunikud olid kindlad, et Ukraina hakkab vastu. USA, Suurbritannia ja teised NATO liikmesriigid olid aastaid tegelenud Ukraina sõjaväe väljaõppe ja varustamisega, see oli professionaalsem ja paremini organiseeritud kui enne Venemaa rünnakut Krimmi ja Donbassi idaosa vastu seitse aastat varem. Kuid väljaõpe keskendus peaaegu sama palju sellele, kuidas murda sisevastupanu pärast Vene okupatsiooni, kui sellele, kuidas seda ennetada. Relvad, mida nad olid tarninud, olid peamiselt väikesekaliibrilised ja kaitseotstarbelised, et neid ei peetaks lääne provokatsiooniks.

USA valitsus tundis tõsist muret ka Ukraina noore presidendi, endise telekoomiku pärast, kes astus ametisse suure rahva toetuse ja põhjalike muutuste sooviga, kuid oli kaotanud oma algse toetuse osaliselt seetõttu, et ta ei suutnud täita lubadust sõlmida rahu Venemaaga. 44-aastane Zelenski ei suutnud vastu seista halastamatule Putinile.

Olukord ei olnud Ukraina kasuks. Venemaal oli rohkem vägesid, rohkem tanke, rohkem suurtükiväge, rohkem hävitajaid ja juhitavaid rakette ning oli varasemates konfliktides näidanud valmisolekut oma nõrgemad vastased alistada, arvestamata tsiviilelanike kaotustega. Ameeriklased järeldasid, et Kiiev ei pruugi langeda nii kiiresti, kui venelased eeldasid, kuid see kukub.

CIA juht Burns juhatati 2. novembril Putini välispoliitilise nõuniku ja endise USA suursaadiku Juri Ušakovi Kremli kontorisse. Ušakovi ülemus oli telefoniliini teises otsas ja rääkis Burnsiga Sotši kuurortlinnast, kuhu ta oli Moskvast järjekordse koroonaviiruse nakkuste laine ajal läinud. Venemaa juht luges ette oma tavapärased kaebused NATO laienemisest, ohust Venemaa julgeolekule ja Ukraina ebaseaduslikust juhtimisest. „Ta suhtus president Zelenskisse kui poliitilisesse liidrisse väga põlglikult,” meenutas Burns.

Harjunud Putini tiraade kuulama Moskvas veedetud aastate jooksul, edastas Burns oma jõulise sõnumi: USA teab, mida te kavatsete, ja kui te Ukrainasse tungite, maksate tohutut hinda. Ta ütles, et jätab kirja Bidenilt, milles kinnitas Venemaa igasuguse Ukraina-vastase rünnaku karistavaid tagajärgi.

Putin „oli väga konkreetne,” ütles Burns. Ta ei eitanud luureandmeid, mis viitasid Venemaa sissetungile Ukrainasse. CIA direktor kohtus ka teise Putini nõuniku, Putini kodulinnast Peterburist pärit endise KGB ohvitseri Nikolai Patruševiga, kes juhtis Venemaa Julgeolekunõukogu. Patrušev arvas, et Burns lendas Moskvasse, et arutada järgmist Putini ja Bideni kohtumist, ning näis olevat üllatunud, et CIA juht tuli hoiatama Ukraina osas.

Sel ajal, kui Burns Putiniga rääkis, istus välisminister Antony Blinken Šotimaal Glasgows rahvusvahelisel kliimamuutuste konverentsil kõrvuti Zelenskiga. Ta esitas luureinfo ja kirjeldas Venemaa tormi, mis Ukraina poole liikus. „Me olime vaid poole meetri kaugusel üksteisest,” meenutas Blinken. See oli „raske vestlus”.

Blinken oli varem Ukraina presidendiga kohtunud ja arvas, et tunneb teda piisavalt hästi, et avameelselt rääkida, kuigi tundus sürreaalne, et „rääkida kellelegi, et arvate, et nende riiki sisse tungitakse”.

Blinkeni väitel oli Zelenski „tõsine, kaalutlev, stoiline”, usu ja umbusu kombinatsioon. Zelenski ütles, et teavitab oma kolleege. Kuid Blinken teadis, et ukrainlased olid „minevikus näinud mitmeid Venemaa pettusi” ja Zelenski oli selgelt mures majanduse kokkuvarisemise pärast, kui tema juhitav riik satub paanikasse.

Blinkeni ettekanne ja Zelenski skeptitsism määrasid mustri, mida korratati nii privaatselt kui ka avalikult järgmiste kuude jooksul. Ukrainlased ei saanud endale lubada USA luureandmete tagasilükkamist. Kuid nende vaatenurgast oli teave spekulatiivne.

Zelenski ütles hiljem, et kuulas USA hoiatusi, kuid ütles, et ameeriklased ei pakkunud Ukrainale selliseid relvi, mida kaitsmiseks vaja on. „Võite miljon korda öelda: „Kuulge, võib juhtuda sissetung.” Okei, võib juhtuda sissetung – kas annate meile lennukeid?” küsis Zelenski. „Kas annate meile õhutõrje? „Noh, te ei ole NATO liige.” Oh, okei, millest me siis räägime?”

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba käis novembrikuus visiidil USA-s. Kuleba ütles väljaandele Washington Post, et USA soovitas Ukrainale hakata kaevama kaitsekraave. Kuleba sõnul polnud USA luureinfo päris täpne, välja arvatud mõned päevad enne rünnaku algust. USA ametnikud aga ütlesid, et USA jagas Ukrainaga üksikasjalikku luureinfot terve talve jooksul kuni Venemaa rünnaku alguseni välja.

Ameeriklased olid pettunud Ukraina skepsises Venemaa plaanide suhtes, ukrainlased olid aga hämmingus USA üha avalikumate hoiatuste pärast, et tulemas on sisetung.

„Pidime leidma tasakaalu ohtude realistliku hindamise ja riigi halvimaks ettevalmistamise vahel … ning riigi majandusliku ja rahalise toimimise vahel,” ütles Kuleba. „Iga USA-lt tulnud kommentaar vältimatu sõja kohta kajastus kohe [Ukraina] valuutakursis.”

Oktoobri lõpus Roomas toimunud nn 20 grupi konverentsi käigus jagas Biden mõningaid luureandmeid ja järeldusi Ameerika lähimate liitlaste – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa juhtidega.

Novembri keskel kasutas USA luurejuht Haines varem kavandatud reisi Brüsselisse, et teavitada laiemat liitlaste ringi: NATO Põhja-Atlandi Nõukogu, 30-liikmelise alliansi peamist otsuseid tegevat organit. Rääkides suurele auditooriumile piirdus ta oma märkustes sellega, mida luurekogukond uskus, et tõendid näitasid, ega pakkunud poliitilisi soovitusi.

„Mitmed liikmed tõstatasid küsimusi ja suhtusid skeptiliselt ideesse, et president Putin valmistub tõsiselt laiaulatuslikuks sissetungiks,” meenutas Haines. Prantsuse ja Saksa ametnikud ei suutnud mõista, miks Putin üritab tungida ja okupeerida suurt riiki, kui piiril arvatakse olevat vaid 80 000–90 000 sõdurit. Satelliidipildid näitasid vägede liikumist piiril edasi-tagasi. Teised väitsid, et venelased korraldasid õppuse, nagu Kreml ise väitis, või mängisid sõjamängu, mille eesmärk oli varjata mingit muud eesmärki, mis ei olnud sissetung.

Enamik kahtlesid ja märkisid, et Zelenski näis arvavat, et Venemaa ei ründa kunagi ameeriklaste prognoositud ambitsioonide ja jõuga. Kas Ukraina ei mõistnud Venemaa kavatsusi kõige paremini?
Ainult britid ja Balti riigid uskusid USA hoiatusi. Ühel hetkel tõusis Londoni ametnik püsti ja viipas Hainesi poole. „Tal on õigus,” ütles ametnik.

Kuid Pariis ja Berliin mäletasid USA väiteid Iraagi luureandmete kohta. Selle sügavalt vigase analüüsi vari hõljus kõigi sissetungile eelnenud arutelude kohal. Mõned arvasid ka, et Washington oli vaid kuid varem Afganistani valitsuse vastupanuvõimet tohutult üle hinnanud. Valitsus kukkus kokku kohe, kui Taliban Kabuli sisenes.

„Ameerika luureandmeid ei peeta loomulikult usaldusväärseks allikaks,” ütles julgeolekuekspert ja Prantsuse ametnike kauaaegne nõunik François Heisbourg. „Seda peeti poliitilisele manipuleerimisele kalduvaks.”

Eurooplased asusid oma positsioonidel, mis mitme kuu jooksul vähe muutusid. „Ma arvan, et seal oli põhimõtteliselt kolm seisukohta,” ütles USA valitsuse kõrge ametnik. Paljudele Lääne-Euroopas oli venelaste tegevus „sunnidiplomaatia, [Putin] lihtsalt näitas jõudu, et näha, mida ta saab. Ta ei kavatse sisse tungida … see oleks hull.”

Mitmed NATO uuemad liikmesriigid Ida- ja Kagu-Euroopas arvasid, et Putin „võib midagi teha, kuid see oleks piiratud ulatusega,” ütles ametnik, “… järjekordne hammustus [Ukraina] õunast”, sarnane 2014. aastal juhtunuga. Kuid Suurbritannia ja Balti riigid, kes olid alati Venemaa kavatsuste pärast närvis, uskusid, et tulemas on täiemahuline invasioon.

Kui skeptilised liikmesriigid küsisid rohkem luureandmeid, andsid ameeriklased mõned, kuid hoidsid end kõike jagamast.

Ajalooliselt on Ameerika Ühendriigid harva avaldanud oma kõige tundlikumaid luureandmeid nii suurele organisatsioonile nagu NATO, eeskätt kartuses, et saladused võivad lekkida. Kuigi ameeriklased ja nende Briti partnerid jagasid märkimisväärsel hulgal teavet, hoidusid nad Putini plaanide avaldamisel olulise tähtsusega allikate paljastamisest. See valmistas eriti meelehärmi Prantsuse ja Saksa ametnikele, kes olid pikka aega kahtlustanud, et Washington ja London varjasid mõnikord oma luureandmete allikaid, et muuta infot tõesemaks kui see tegelikult oli.

Macron ja Merkel olid Putiniga aastaid suhelnud ning neil oli raske uskuda, et ta on nii irratsionaalne, et alustab õnnetust tekitavat sõda. Bideni Genfi kohtumisele järgnenud nädalatel üritasid nad korraldada EL-Venemaa tippkohtumist, kuid skeptilisemad bloki liikmed laitsid selle maha, pidades seda ohtlikuks järeleandmiseks Venemaa agressiivsele hoiakule.

Mitmed kuud hiljem rõhutasid prantslased ja sakslased hoolimata USA luureandmetest diplomaatia võimaluse olemasolu. Ameeriklastel ja brittidel oli vähe usku, et diplomaatiline pingutus end ära tasub, kuid nad olid valmis ust lahti hoidma – kui eurooplased midagi vastu annavad.

Putin ja Biden vestlesid 7. detsembril videokõnes. Putin väitis, et Lääne alliansi idasuunaline laienemine oli peamine tegur tema otsuses saata väed Ukraina piirile. Ta väitis, et Venemaa kaitses lihtsalt oma huve ja territoriaalset terviklikkust.

Biden vastas, et tõenäoliselt ei saa Ukraina niipea NATO-ga liituda ning et USA ja Venemaa võivad jõuda kokkuleppele muudes Venemaa mureküsimustes, mis puudutavad USA relvasüsteemide paigutamist Euroopasse. Teoreetiliselt oli ruumi kompromissideks.

Ajal, kui Blinken juhtis USA diplomaatilisi jõupingutusi, külastades korduvalt NATO pealinnasid ja alliansi peakorterit Brüsselis, jätkasid ukrainlased oma kontakte Euroopa valitsustega, kes tundusid Putini kavatsustes siiski palju vähem veendunud kui ameeriklased.

Ukraina valitsuse liikmed uskusid, et sõda tuleb, tunnistas hiljem Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba. Kuid kuni sissetungi eelõhtuni ei suutnud ta uskuda, et ees ootab sellise ulatusega sõda. Ainus riik maailmas, mis Ukrainale järjekindlalt nii kindlalt väitis, et tulevad raketirünnakud, oli Ameerika Ühendriigid. … Kõik teised riigid seda analüüsi ei jaganud ja [selle asemel] ütlesid, et jah, sõda on võimalik, kuid see on pigem lokaalne konflikt Ida-Ukrainas.

„Pange end meie olukorda,” ütles Kuleba. „Teil on ühelt poolt USA, kes räägib midagi täiesti kujuteldamatut ja kõik teised pilgutavad teile silma ja ütlevad, et see pole see, mida me arvame.” Tegelikult pidasid Briti ja mõned Balti ametnikud täielikku sissetungi tõenäoliseks. Kuid Kuleba polnud oma skeptitsismiga kaugeltki üksi. President Zelenski jagas seda samuti abide ja teiste teda teavitanud ametnike sõnul.

„Võtsime kogu teavet, mida meie Lääne partnerid meile andsid, tõsiselt,” meenutas Zelenski personaliülem Jermak. „Aga olgem ausad: kujutage ette kogu seda paanikat, mis inimesi oleks tabanud. Paanika tekitamine on venelaste meetod. … Kujutage ette, kui see paanika oleks alanud kolm või neli kuud varem. Mis oleks saanud majandusest? Kas oleksime suutnud viis kuud vastu pidada nagu nüüd on juhtunud?”

Käesoleva, 2022. aasta jaanuari alguses juhtis USA välisministri asetäitja Wendy Sherman diplomaatilist delegatsiooni Genfis ja kohtus oma Vene kolleegi Sergei Rjabkoviga, keda ta hästi tundis. Rjabkov kordas Moskva seisukohta Ukraina suhtes, mis pakuti ametlikult välja detsembri keskel kahes kavandatud lepingus – et NATO peab lõpetama oma laienemisplaanid ja peatama igasuguse tegevuse pärast 1997. aastat alliansiga liitunud riikides, mille hulka kuulusid Poola, Rumeenia, Bulgaaria ja Balti riigid.

Lükates tagasi ettepaneku sulgeda NATO uksed ja vähendada olemasolevate liikmete staatust, pakkus USA valitsus selle asemel kõnelusi ja usaldust suurendavaid meetmeid mitmes julgeolekuvaldkonnas, sealhulgas vägede ja relvade paigutamine paigutamine NATO idatiivale Venemaa piiri äärde. Pakkumise tingimuseks oli sõjalise ohu vähendamine Ukrainale. Rjabkov ütles Shermanile, et Venemaa on Ameerika suhtumises pettunud.

Valge Maja vaatas Shermani kohtumist Rjabkoviga kui „võimalust testida, kas venelased suhtuvad mure sisusse tõsiselt … ja kas on olemas tee edasi mis tahes diplomaatia jaoks,” ütles tollane julgeolekunõukogu pressiesindaja Emily Horne. „Ma arvan, et sai üsna kiiresti selgeks, et [venelased] mängisid diplomaatiat, mitte ei tegelenud diplomaatiaga. Nad ei teinud seda isegi eriti tõsiselt.”

„Kõik lääneliitlased tahtsid öelda, et on olemas alternatiivne tee, mis hõlmab dialoogi ja Venemaa kui suurriigi austamist,” ütles läbirääkimistel osalenud kõrge Briti valitsusametnik. „Üha selgemaks sai see, et Venemaa ei olnud nendest huvitatud.”

Samal ajal, kui USA jätkas diplomaatilist rada, paigutas ta NATO-t kaitsma jõud, mis kõik olid Moskvale ja eurooplastele nähtavad ning näitasid Ameerika valmisolekut oma nahk turule tuua. Kuigi Biden ütles korduvalt, et USA vägesid Ukrainasse ei tule, suurendas USA kaitseministeerium Pentagon Poolas eelpaigutatud relvavarusid ja viis sinna Kreekast helikopteripataljoni. 173. õhudessantväe langevarjuüksus paigutati Balti riikidesse. Itaaliast saadeti rohkem vägesid Rumeenia idaosasse, samuti Ungarisse ja Bulgaariasse.

Järgmise mõne kuu jooksul kasvas USA sõjaväe kohalolek Euroopas 74 000 sõdurilt 100 000 sõdurile. Neljast dessantväelaste üksusest sai 12 ja laevade arv piirkonnas kasvas viielt 26-le. Lahinguõhupatrullid ja -seire lendasid ööpäevaringselt alliansi idatiiva kohal, omades ülevaadet sügaval Ukrainas toimuvast.

Riikliku Julgeolekuagentuuri loal lõi USA otsesideliini Ukraina sõjaväelt USA Euroopa väejuhatuseni. Väga turvaline süsteem hoidis ameeriklased sündmuste arenedes otsekontaktis oma Ukraina kolleegidega.

USA saatis Ukrainasse ka relvi. Detsembris andis Biden loa võtta USA varudest täiendavalt 200 miljoni dollari eest relvi – kuigi Ukraina valitsus, paljud USA parlamendi Kongressi liikmed ja mõned USA valitsuse liikmed väitsid, et kui USA tõesti usub, et saabub täiemahuline invasioon, siis sellest ei piisa.

Kuid iga sammuga püüdis USA valitsus vältida sõjalist kokkupõrget. Valge Maja ülekaalukas mure provokatsiooni pärast mõjutas iga otsust, kui palju abi ja milliseid relvi ukrainlastele enda kaitseks anda.

Ukraina ametnikud on väljendanud USA-le lõputut tänu selle eest, mida on sõja algusest saadik antud. „Ükski teine ​​riik maailmas ei teinud pärast 24. veebruari Ukraina jaoks rohkem kui USA. Mitte ükski teine riik maailmas,” ütles Kuleba hiljuti. Kuid tema sõnul on tema ja teised Ukraina ametnikud algusest peale uskunud, et „provokatsiooni vältimise” strateegia oli vale.

„Kuhu see meid viis?” küsis Kuleba. „Ma arvan, et see sõda – tuhandete hukkunute ja haavatutega, kaotatud territooriumidega, hävitatud osaga majandusest … on parim vastus neile, kes toetavad endiselt Venemaa provotseerimise vältimist.”

Osana käima lükatud kampaaniast veenda maailma tulevases – ja ümber veenda venelasi – otsustas Valge Maja 2021. aasta lõpus vaatamata nii enda kui ka luureagentuuride vastumeelsusele avalikustada osa kõige tundlikumast teabest.

Esimese sammuna otsustas Valge Maja paljastada Ukraina piiridel jätkunud vägede suurendamise ulatuse. Detsembri alguses avaldas USA valitsus satelliidifotod, samuti USA analüütikute koostatud kaardi, millel on kujutatud Vene vägede positsioone, ja luurekogukonna analüüsi Venemaa plaanide kohta.

Analüüsi kohaselt kavandasid venelased 100 pataljoni suuruse taktikalise grupi „laiaulatuslikku liikumist”, kaasates kuni 175 000 sõdurit koos soomukite, suurtükiväe ja varustusega. Pilt, mida USA valitsuse ametnikud olid nädalaid salaja arutanud, oli nähtav nüüd kogu maailmas.

Jaanuari lõpus süüdistas Briti valitsus Venemaad avalikult plaanis kehtestada Kiievis nukurežiim. Süüdistus, mis põhineb USA ja Briti luureandmetel, avalikustati välisminister Liz Trussi väga ebatavalises pressiteates Londonis hilisõhtul, kuid just pühapäevahommikuste lehtede ilmumise ajaks.

Veebruari alguses avalikustas Bideni administratsioon, et Moskva kavatseb levitada valeinfot ja filmida Ukraina libarünnakut Venemaa territooriumi või vene keelt kõnelevate inimeste vastu. Propagandafilm oleks vaatemänguline, ütlesid ametnikud, stseenidega plahvatustest, millega kaasnevad ohvritena kujutatud surnukehad ja surnute leinajad.

Laias laastus USA avalikkuse teavitamise kampaania toimis. Maailma tähelepanu keskendus Venemaa vägede suurendamisele. Mõte, et Putin võltsib oma sissetungi põhjusi, tundus usutav, võib-olla seetõttu, et 2014. aastal oli ta täielikult eitanud, et tema väed viibivad Krimmis. See väide tõi kaasa kirjeldused „väikestest rohelistest mehikestest” sõjaväevormis ilma sümboolikata, kes okupeerisid osa Ukrainast.

Arvestades, kui skeptiliseks mõned liitlased luureandmete suhtes jäid, oli selle avalikustamise kõige võimsam mõju Venemaa käitumise kujundamine ja Putinilt võimaluste äravõtmine desinformatsiooni kasutamiseks, ütlesid USA ametnikud.

CIA juht Burns kohtus 12. jaanuaril Kiievis Zelenskiga ja andis ausa hinnangu. Luurepilt oli selgemaks muutunud ja näitas, et Venemaa kavatseb Kiievile kiirlöögi anda ning keskvalitsusel pea maha võtta. Ameerika Ühendriigid olid avastanud ka lahinguvälja planeerimise võtmeelemendi: Venemaa üritab esmalt maandada oma väed Kiievi eeslinna Hostomeli lennujaamas, kus maandumisradadel oleks võimalik mahutada suurel hulgal vägesid ja relvi vedavaid Vene transpordivahendeid. Sealt algab rünnak Kiievile.

Ühel hetkel nende vestluse ajal küsis Zelenski, kas tema või tema perekond on isiklikult ohus. Burns ütles, et Zelenski peab oma isiklikku turvalisust tõsiselt võtma. Presidendi ohud kasvasid. Tollased luureandmed näitasid, et Vene mõrvameeskonnad võivad olla juba Kiievis ja ootavad aktiveerimist.

Kuid Zelenski tõrjus üleskutseid oma valitsus teise kohta ümber paigutada ja ei tahtnud avalikku paanikat tekitada. Ta arvas, et sellele järgneb lüüasaamine.

„Te ei saa mulle lihtsalt öelda: „Kuulge, te peaksite hakkama inimesi kohe ette valmistama ja ütlema neile, et nad peavad raha kõrvale panema, nad peavad toitu varuma,” meenutas Zelenski. „Kui me oleksime sellest teatanud – ja seda tahtsid mõned inimesed, keda ma ei nimeta –, siis oleksin alates eelmise aasta oktoobrist kaotanud 7 miljardit dollarit kuus ja sel hetkel, kui venelased ründasid, oleks nad meid ära võtnud kolme päeva jooksul. … Üldiselt oli meie sisetunne õige: kui külvame enne sissetungi inimeste seas paanikat, siis saavad venelased meist jagu. Sest paanika ajal põgenevad inimesed riigist.”

Zelenski jaoks oli sissetungi tõrjumise võti otsus hoida inimesi riigis, kus nad saaksid võidelda oma kodu kaitsmise eest. „Nii küüniliselt kui see ka ei kõla, just need inimesed peatasid sissetungi,” ütles ta.
Ukraina ametnikke ärritas, et ameeriklased ei jaganud rohkem oma luureinfot. „Teave, mille me saime, oli, ma nimetaksin seda faktide esitamiseks, ilma nende faktide päritolu ega nende tausta avaldamata,” meenutas Kuleba.

Kuid Lääne luure ei olnud ainus, kes arvas, et Zelenski peaks valmistuma täiemahuliseks sissetungiks. Mõned Ukraina enda luureametnikud olid Putini sissetungi suhtes skeptilised, kuid valmistusid halvimaks. Ukraina sõjaväeluure ülem Kõrõlo Budanov ütles, et viis arhiivi oma peakorterist kolm kuud enne sõda välja ning valmistas ette kütuse- ja laskemoonavarud.

Ameerika kordas hoiatusi 19. jaanuaril, kui välisminister Blinken tegi lühikese visiidi Kiievisse, et kohtuda silmast silma Zelenski ja Kulebaga. Ministri meelehärmiks väitis Zelenski jätkuvalt, et igasugune avalik üleskutse mobilisatsiooniks tooks kaasa paanika ja raha väljavoolu, mis lükkab Ukraina niigi kõikuva majanduse kummuli.

Kuigi Blinken rõhutas, nagu ta oli teinud ka varasemates vestlustes, Zelenski ja tema valitsuse kaitsmise ja puutumatuse tähtsust, oli ta üks paljudest USA kõrgetest ametnikest, kes lükkas ümber väited, et USA valitsus soovitas Ukraina juhtkonnal pealinnast lahkuda. „See, mida me Ukrainale ütlesime, oli kaks asja,” meenutas Blinken hiljem. „Me toetame teid, mida iganes soovite teha. Soovitame teil vaadata … kuidas saate tagada valitsuse tegevuse järjepidevuse olenevalt sellest, mis juhtub. See võib tähendada Kiievisse jäämist, Lääne-Ukrainasse kolimist või valitsuse üleviimist naaberriiki Poolasse.

Zelenski ütles Blinkenile, et ta jääb paigale. Ta oli hakanud kahtlustama, et mõned Lääne ametnikud tahavad, et ta põgeneks, et Venemaa saaks moodustada nukuvalitsuse, mis jõuaks NATO suurriikidega läbirääkimiste teel kokkuleppele. „Lääne partnerid tahtsid – ma olen kindel, et keegi oli tõesti mures selle pärast, mis minu ja mu perega juhtub,” ütles Zelenski. „Aga ilmselt tahtis keegi asju kiiremini lõpetada. Ma arvan, et enamik inimesi, kes mulle helistasid – noh, peaaegu kõik – ei uskunud, et Ukraina suudab sellele vastu seista ja püsima jääda.”

Samamoodi oleks ukrainlaste hoiatamine sõjaks valmistumise eest, nagu mõned partnerid seda soovisid, tema sõnul riiki majanduslikult nõrgestanud ja venelaste vallutamist hõlbustanud. „Las inimesed edaspidi arutavad, kas see oli õige või mitte,” meenutas Zelenski, „aga ma tean kindlasti ja intuitiivselt – me arutasime seda iga päev riiklikus julgeoleku- ja kaitsenõukogus jne –, mul oli tunne, et [venelased] tahtsid meid ette valmistada riigi pehmeks alistumiseks. Ja see on hirmutav.”

USA president Biden ütles 19. jaanuaril toimunud pressikonverentsil, et arvab, et Venemaa tungib Ukrainasse sisse. Putin oli tagasitõmbumiseks liiga kaugele läinud. „Ta peab midagi tegema,” ütles president.

Biden lubas, et lääs vastab Venemaa rünnakule. „Meie liitlased ja partnerid on valmis Venemaale ja Venemaa majandusele suuri kulutusi ja märkimisväärset kahju tekitama,” ütles ta ja ennustas, et kui Putin annab käsu sissetungiks, osutub see Venemaale „katastroofiks”.

See oli Bideni üks jõulisemaid hoiatusi selle hetkeni. Kuid president segas ka vett, andes mõista, et Venemaa vägede „väike sissetung”, mitte täiemahuline sissetung, ei pruugi kutsuda esile karmi reaktsiooni, millega tema ja liitlased olid ähvardanud.

„Üks asi on see, kui tegemist on väikese sissetungiga ja siis peame võitlema selle pärast, mida teha ja mida mitte teha jne,” ütles Biden, andes märku, et NATO ei ole ühtne Venemaa jõukasutuse vastu. „Kui on midagi, kus Vene väed ületavad piiri, tapavad Ukraina võitlejaid jne, siis ma arvan, et see muudab kõik,” ütles Biden, kui hiljem pressikonverentsil palus reporter tal selgitada, mida ta „väikse sissetungi” all mõtles. „Kuid see sõltub sellest, mida ta [Putin] tegelikult teeb, mil määral me NATO rindel täieliku ühtsuse saavutame.”

Bideni kommentaarid paljastasid lõhed nii tema enda valitsuses kui ka NATO planeerimises. Blinken lubas Kiievis, et Ühendriigid toetavad Ukrainat, kui riiki rünnatakse, ilma oma vägede kaasamiseta. Kuid eraviisiliselt olid valitsuse ametnikud nädalaid mõelnud, kuidas nad reageeriksid „hübriid” rünnakule, mille käigus Venemaa võib korraldada hävitavaid küberrünnakuid Ukrainale ja piiratud rünnaku riigi idaosale.

Zelenski ja tema abilised, kes polnud ikka veel veendunud, et Putin sõtta läheb, vastasid Bideni kommentaaridele „väikese sissetungi” kohta terava säutsuga. „Tahame suurriikidele meelde tuletada, et pole olemas väiksemat sissetungi ja väikerahvaid. Nii nagu pole väiksemaid inimohvreid ja vähe leina lähedaste kaotusest. Ma ütlen seda suurriigi presidendina.”

Biden selgitas järgmisel päeval, et kui „Vene üksused liiguvad üle Ukraina piiri, on see sissetung”, mille eest Putin maksab. Kuid Valge Maja ametnikud märkisid, et samal ajal, kui USA valitsus üritas Ukrainale toetust koguda, oli Zelenski rohkem huvitatud presidendile ühe ebamugava kommentaari pärast ära tegemisest.

„See oli masendav,” ütles Valge Maja endine ametnik. „Astusime samme, mis üritasid teda aidata, ja tekkis tunne, et ta kaitses oma poliitilist kaubamärki, kas eitades või näidates enesekindlust, sest see oli tema jaoks sel ajal oluline.”

Zelenski abi, kes aitas säutsu koostada, ütles, et selle eesmärk oli Bidenile vastamine, aga ka kerge ja humoorikas viis vohava pinge maandamiseks. Zelenski lähiringkond oli mures, et Washingtoni prognoosidel, et sõda on kohe-kohe algamas, on soovimatud tagajärjed.

Genfis oli 21. jaanuar külm ja sünge päev. Kui Blinken ja tema abilised istusid Vene kolleegide vastas rannaäärse luksushotelli ballisaali püstitatud laua taga, pakkus Blinken Venemaa välisminister Sergei Lavrovile, et ehk suudetakse lahendada kahe riigi vahelised erimeelsused.

Enne Ukraina teema juurde asumist vahetasid nad omavahel viisakusi ja käsitlesid muid teemasid – vaidlusi nende saatkondade suuruse ja tegevuse üle üksteise pealinnas, Iraani tuumalepet. Blinken pani taas paika USA positsioonid. Kui Putinil oli õigustatud julgeolekumuresid, olid USA ja tema liitlased valmis neist rääkima. Kuid kui Ukraina sissetung on alanud, oleksid Lääne sanktsioonid kiired ja halastamatud, isoleerides Venemaa ja sandistades selle majanduse ning allianss osutaks Ukrainale tohutut sõjalist abi. Kui üks Vene sõdur või rakett puudutab kasvõi ühte tolli NATO territooriumist, kaitseb USA oma liitlasi.

Blinken leidis, et Lavrovi vastused olid teravad ja järeleandmatud. Pärast poolteisetunnist tulutut kohtumist tundus, et pole enam midagi öelda. Kuid kui nende abilised hakkasid ballisaalist välja minema, hoidis Blinken end tagasi ja palus Venemaa ministril temaga kahekesi rääkida. Kaks meest sisenesid väikesesse kõrvalasuvasse konverentsiruumi ja sulgesid ukse, kui USA ja Venemaa meeskonnad seisid väljas ebamugavalt koos.

Lavrovi peaaegu 18 aasta jooksul Venemaa välisministrina pidasid mitmed Ameerika diplomaadid teda tahumatuks ja doktriine pooldavaks, kuid aeg-ajalt ausaks ja realistlikuks kahe riigi suhete suhtes. Pärast Ukraina olukorra arutamist küsis Blinken: „Sergei, ütle mulle, mida sa tegelikult teha tahad?” Kas see kõik oli tõesti seotud julgeolekumuredega, mida Venemaa oli ikka ja jälle tõstatanud – NATO „sissetungimisega” Venemaale ja tajutava sõjalise ohuga seoses? Või oli asi Putini peaaegu teoloogilises veendumuses, et Ukraina oli ja on alati olnud emakese Venemaa lahutamatu osa?” Lavrov avas selle peale vastamata ukse ja kõndis minema, tema kaaskond talle järgnemas.

See oli viimane kord, kui Venemaa ja USA kõrged riigiametnikud kohtusid isiklikult enne sissetungi. Biden rääkis Putiniga veel kord telefoni teel. Valge Maja teatas 12. veebruaril Venemaa presidendile, et „kuigi Ühendriigid on endiselt valmis osalema diplomaatias, täielikus koostöös oma liitlaste ja partneritega, oleme me samamoodi valmis ka muudeks stsenaariumideks.”

Päev varem oli Briti kaitseminister Ben Wallace lennanud Moskvasse, et kohtuda oma Venemaa kolleegi Sergei Šoiguga, kes on kauaaegne Kremli inimene ja aitas kujundada Putini karmi imagot.

Wallace tahtis veel kord küsida, kas on ruumi läbirääkimisteks Putini nõudmiste üle NATO laienemise ja alliansi tegevuse kohta Ida-Euroopas. Tema sõnul ei ilmutanud venelased asja vastu huvi. Wallace hoiatas Šoigut, et Ukrainasse tungides seisab Venemaa silmitsi ägeda vastupanuga. „Ma tean ukrainlasi – käisin Ukrainas viis korda – ja nad hakkavad vastu.”

„Mu ema on ukrainlanna,” vastas Šoigu, andes mõista, et tunneb inimesi paremini. „See kõik on osa meie samast riigist.”

Seejärel tõstatas Wallace sanktsioonide teema. Šoigu vastas: „Me võime kannatada rohkem kui keegi teine.” Mille peale ütles Wallace: „Ma ei taha, et keegi kannataks.”

Šoigu edastas pika ja praeguseks tuttava kaebuste nimekirja ning ütles, et Venemaa ei talu Ukraina läänesuunalist liikumist. „See oli mõnes mõttes arusaamatu,” ütles kohtumisel osalenud Briti ametnik. „Kõik tahtsid läbirääkimisi jätkata – me andsime selleks võimalused, kuid nad ei võtnud neid vastu.”

Kui Briti ametnikud olid lahkumas, rääkis Šoigu otse Wallace’iga. „Ta vaatas mulle silma ja ütles: „Meil ei ole plaanis Ukrainasse tungida”,” meenutas Wallace. „See näitab, kui suur vale see oli.”

Nädal hiljem, 18. veebruaril helistas Biden mitme NATO liitlase juhtidele ja rääkis neile USA viimasest analüüsist. Biden ütles hiljem samal päeval Valge Maja Roosevelti saalis ajakirjanikele: „Praeguse hetke seisuga olen ma veendunud, et ta on teinud otsuse sisse tungida. Meil on põhjust seda uskuda.”

Prantslased aga jätkasid kriisist väljapääsu otsimist. 20. veebruaril helistas Macron Putinile ja palus tal nõustuda kohtumisega Bideniga Genfis. Vestlus pani Prantsuse presidendi uskuma, et Putin on lõpuks valmis lahendust otsima.

„See on ettepanek, mida tasub kaaluda,” ütles Putin mitu kuud hiljem Prantsuse TV dokumentaalfilmis „President, Euroopa ja sõda” edastatud vestluse salvestisel.

Macron survestas Venemaa liidrit. „Aga kas saame täna, selle vestluse lõpus öelda, et oleme põhimõtteliselt nõus? Sooviksin teilt selle kohta selget vastust. Mõistan teie vastuseisu kuupäeva määramisele. Kuid kas olete valmis edasi liikuma ja täna ütlema: „Ma sooviksin [näost-näkku] kohtumist ameeriklastega, mis seejärel laieneks eurooplastele”? Või mitte?”

Putin ei olnud eriti pühendunud ja tundus, et tal on käsil pakilisemad asjad. „Kui teiega täiesti aus olla, tahtsin minna jäähokit mängima, sest praegu olen jõusaalis. Kuid lubage mul kinnitada, et enne treeningu alustamist helistan kõigepealt oma nõuandjatele.”

”Je vous remercie, Monsieur le President,”lõpetas Putin teda prantsuse keeles tänades. (Tõlkes: Tänan teid, härra president).

Macroni on kuulda rõõmust rõkatamas, kui ta toru hargile paneb. Prantsusmaa president ja tema nõunikud arvasid, et on saavutanud läbimurde. Macroni diplomaatiline nõunik Emmanuel Bonne lõi isegi tantsu.

Kuid järgmisel päeval tunnistas Putin oma televisiooniesinemises ametlikult kaks separatistlikku Ukraina oblastit Donbassis, sealhulgas Kiievi kontrolli all oleva territooriumi iseseisvateks riikideks. See oli selge märk sellest, et Putin kavatses Ukraina tükeldada – kui jätta kõrvale tema prantsuskeelsed meelitused.

Kui Suurbritannia ja Prantsusmaa tegid viimaseid jõupingutusi diplomaatia vallas, kogunesid maailma liidrid Münchenisse iga-aastasele julgeolekukonverentsile. Zelenski osales, tekitades mõnede USA ametnike seas muret, et tema puudumine võib anda Venemaale ideaalse hetke löögi andmiseks. Teised mõtlesid, kas Ukraina liider uskus, et Venemaa ründab, ja kasutas võimalust riigist lahkuda enne, kui pommid langema hakkasid.

Zelenski tuletas oma kõnes kuulajatele meelde, et tema riik on juba sõjas Venemaaga, Ukraina väed võitlevad idaseparatistide vastu alates 2014. aastast.

„Ukraina tegelikuks abistamiseks ei ole vaja pidevalt rääkida ainult tõenäolise sissetungi kuupäevadest,” ütles Zelenski. Selle asemel peaksid Euroopa Liit ja NATO tervitama Ukrainat oma organisatsioonides.

Mõned Euroopa ametnikud ei olnud sel ajal ikka veel veendunud, et rünnak on tulemas. Üks ütles ajakirjanikule: „Meil endal pole selgeid tõendeid selle kohta, et Putin on oma otsuse teinud, ja me pole näinud midagi, mis viitaks vastupidisele.”

„See tundus võõrastav,” ütles Briti ametnik. Kuluaarivestlustes olid USA ja Briti ametnikud veendunud peatses invasioonis, kuid „see lihtsalt ei olnud saalis valitsev meeleolu”. Mõned Londoni ametnikud hakkasid endas kahtlema, ütles Briti ametnik. „Inimesed ütlesid, et [me] saime Afganistanis valesti aru. Tulime tagasi ja uurisime [Ukraina] luureandmeid uuesti.”

Nad jõudsid samale järeldusele – Venemaa tungib sisse. Kuid vaatamata USA diplomaatilisele ja luureandmete jagamise kampaaniale oli seda raske teistele selgeks teha.

„Kui avastate kellegi plaanid riiki rünnata ja need plaanid tunduvad olevat täiesti rumalad, siis on tõenäoline, et reageerite ratsionaalselt ja arvate, et see on nii rumal, et seda ei juhtu,” ütles prantslasest julgeolekuasjatundja Heisbourg. „Eurooplased hindasid oma arusaama Putinist üle,” ütles ta. „Ma eeldan, et ameeriklased… selle asemel, et püüda Putinist aru saada, otsustasid, et nad hakkavad tegutsema andmete põhjal ega muretse selle pärast, kas sellel on mõtet või mitte.”

Kahtlusteks oli palju põhjusi. USA luure näitas, et Kremli sõjaplaanid ei olnud jõudnud lahinguvälja komandörideni, kes peaksid neid ellu viima. Ohvitseridele polnud antud korraldusi. Väed ilmusid piirile, mõistmata, et nad lähevad sõtta. Mõned USA valitsuse analüütikud olid segaduses Venemaa armee sisese suhtluse puudumise pärast. Asjad olid nii segased, arvasid analüütikud, et Venemaa plaanid võivad tegelikult läbi kukkuda. Kuid see jäi selgelt vähemuse arvamuseks.

Kuleba jaoks saabus pöördepunkt päevadel pärast 18-20. veebruari Müncheni konverentsi, kui ta sõitis taas Washingtoni. „Neil päevadel sain täpsemat teavet,” meenutas ta. Venemaa konkreetses lennujaamas A olid, nagu talle öeldi, viis transpordilennukit juba täielikus valmisolekus, valmis igal hetkel langevarjureid peale võtma ja neid konkreetse Ukraina lennujaama B suunas lennutama.

„Seal oli näha sündmuste jada ja toimuva loogikat,” ütles ta. Lääne luureametnikud tunnistasid pärast Venemaa ebaõnnestunud rünnakut Kiievi pihta, et hindasid Venemaa sõjaväe võimekust üle.

„Me eeldasime, et nad tungivad riiki nii, nagu meie oleksime riiki tunginud,” ütles üks Briti ametnik.

Valge Maja sai 23. veebruari õhtupoolikul  kiireloomulise luureinfo. Oli „suur tõenäosus”, et sissetung oli alanud. Väed olid liikvel ja venelased olid tulistanud rakette Ukraina sihtmärkide pihta. Presidendi tippnõunikud kogunesid; mõned kohtusid eriolukordade ruumis, samas kui teised liitusid turvalisel liinil.
Sullivan rääkis Zelenski personaliülema Jermakiga. Kiievis valitses „äärmiselt ärev meeleolu”, ütles kõnega tuttav inimene. „Nad ei kotanud kontrolli. Lihtsalt äärmiselt emotsionaalne, kuid ootuspärasel viisil.”

Jermak palus Sullivanil liinil püsida – ta tahtis Zelenskit telefoni juurde kutsuda, et saaks Bideniga otse rääkida. Sullivan ühendas kõne Lepingute toaga, mis on osa Valge Maja teisel korrusel asuvast eluruumist, mida kasutati tööruumina, ja ühendas kõne presidendiga.

Zelenski palus Bidenil viivitamatult ühendust võtta võimalikult paljude teiste maailma juhtide ja diplomaatidega. Ta peaks käskima neil avalikult sõna võtta, Putinile otse helistama ja käskima tal see „lõpetada”.

„Zelenski oli ärevuses,” meenutas üks inimene. Ta palus Bidenit, et „andke meile kõik luureandmed, mis teil praegu võimalik on. Me võitleme, me kaitseme, me suudame tagasi hoida, kuid vajame teie abi.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,493 korda, 1 külastust täna)