Soome sotsiaalpsühholoog hoiatab värskes teoses noorte täiskasvanute nõrga põlvkonna eest, mis on olnud paljukiidetud kasvatusviisi tagajärg.

Curling-vanemlus on toonud kaasa palju tundlikke ja halvasti raskusi taluvaid noori täiskasvanuid, kes ei suuda enda tegevust kontrollida ja kes jäävad elu raskustele alla, vahendab Iltalehti.

Soome sotsiaalpsühholoog Janne Viljamaa kirjutab sellest värskes raamatus Itsetunnon voima (tõlkes: Enesehinnangu jõud).

Nn curling-vanemlus on 1970ndate aastate vabakasvatuse uus laine. Curling-vanem lahendab lapse eest kõik probleemid. See hakkas levima 2000ndate aastate alguses. Need lapsed on praegu kahekümnesed.

Viljamaa hinnangul võib vanem oma leebe kasvatusega kujundada lapsest omamoodi Fraknensteini koletise, kes ei suuda ise midagi saavutada. Curling-laps omakorda kasutab enda huvides ära nõrka vanemat.

Curling-kasvatuse puhul küsitakse lapselt, mida süüa, kuhu minna ja mida laps tahab. Nii tehakse, et lapsel oleks kogu aeg hea tuju. Lapsega on asju arutatud ja teda kuulatud.

Selliste vanematega üles kasvanud laps ei talu oma hilisemas elus raskusi, ei suuda teha kompromisse ja ei salli, kui talle ei öeldakse. Ta ei suuda kaasa lüüa grupitegevustes.

Töö juures ei suuda selline curling-laps täita ülemuse antud korraldusi.

Viljamaa väitel kardavad curling-vanemad lapse pahameelt. Kui laps on vihane, üritatakse ta igal juhul maha rahustada. Kui selleks on vaja osta komme, siis seda tehakse.

Curling-vanem üritab muuta maailma lapse jaoks ilusaks, et lapse viha ära hoida. Laps on aga nutikas ja hakkab seda enda huvides ära kasutama. Laps võib mängida vihast, et saada, mida tahab.

Viljamaa arvates peaks vanemad õppima taluma lapse pettumisi ja tuska. Kuigi keelamine pole ilus, on pidev järeleandmine selle vastu halb lahendus.

Lapsel võib lasta valida mütsi värvi, aga täiskasvanu otsustab, et müts pannakse külma ilmaga pähe.