Soome ajakirjanik üritas aasta aega pääseda Hiinasse. Kohapeal ootas teda 14 päeva pikkune täielik isolatsioon.
Ajakirjanik veetis 14 päeva pikkuse karantiini ühes Shanghai äärelinna hotellitoas. Ta ei tohtinud sel ajal kellegagi kohtuda ega hotellitoast väljuda, vahendab Helsingin Sanomat.
Ainus ühendus välismaailmaga oli võimalus hotelli 8. korruse aknast välja vaadata. Hotellitoa seintel olid mõned plekid, aga muidu oli tuba puhas. Voodilinad olid pestud ja vett tuli korraliku survega.
See on paras loterii, millisesse karantiinihotelli tulija lennuväljalt viiakse. Ajakirjanik sattus ühte täiesti tavalisse hotelli, kus kaks nädalat koos toitlustamisega maksab 700 eurot. Seda pole vähe, aga ka mitte väga palju.
Reisikohvrid desinfitseeriti lennujaamas ja hotelli hoovis. Hotellitoad on aga sageli mustad, seetõttu võttis ajakirjanik kaasa oma linad. Nii näiteks sadas ühel inimesel karantiinihotellis katus läbi ja vesi voolas voodisse. Teisel olid augud hotellitoa põrandas ja kolmandal voodis putukad.
Soome ajakirjaniku kogemus oli muidu positiivne, aga akna vahelt tuli vett sisse. Samuti olid toas sipelgad. Ta oli võtnud kaasa tarakanipüüdjad ja need toimisid ka sipelgatele.
Kõigil pole hotellitoas akent, aga Soome ajakirjanikul oli ja selle sai ka lahti teha.
Paljud on tahtnud Hiinasse sõita, aga pole pääsenud. Soome ajakirjanik oli üks neist õnnelikest, kes sisse pääses. Ta määrati Helsingin Sanomate Hiina korrespondendiks 2019. aasta novembris. Ta hakkas ette valmistama kolimist Hiinasse, aga siis tuli peale koroona.
Hiina on kohelnud välismaiseid ajakirjanikke karmimalt kui paljusid teisi, kes on tahtnud Hiinasse pääseda seoses tööga. Null-koroona poliitika tõttu ei pääse praegu Hiinasse ka turistid. Äriga seoses reisijatel on veidi lihtsam, aga ka neil on olnud raskusi. Näiteks üks Hiinas väikest firmat omav soomlane pole veel riiki pääsenudki. Samuti ei pääse Hiinasse need, kes seal õpivad. Ja isegi kui Hiinasse tööga seoses pääseb, siis abikaasat ega lapsi kaasa võtta ei saa.
Kui Hiina sulges uksed 2020. aasta talvel, siis hakati prognoosima, millal need uuesti avatakse. Arvati, et suveks. Või vähemalt enne 2021. aastat. Tänavu arvati, et piirid avatakse seoses taliolümpiaga – kuni tuli otsus, et olümpiaturiste riiki ei lubata. Nüüd räägitakse, et Hiinasse pääseb võibolla alles 2023. aastal.
Ajal, kui mujal maailmas avatakse piire ja õpitakse elama koroonaviirusega, järgitakse kommunistlikus Hiinas null-koroona poliitikat. Iga COVID-19 juhtum käivitab ulatusliku operatsiooni, kus suletakse terved majad ja kvartalid ning nakkuse ahelaid hakatakse põhjalikult uurima.
Näiteks möödunud nädalal suleti täielikult 4 miljoni elanikuga Lanzhou linn, kui tuvastati 6 nakatumist. Mujal maailmas vaid unistataks nii väiksest nakatumiste arvust.
Samal nädalal peatati kaks läbi Hiina sõitnud rongi ning reisijad pandi raudtee ääres olevatesse hotellidesse nädalaks karantiini. Rongis nakatumisi ei olnud, aga üks rongi personali liige oli enne seda viibinud ühes teises rongis, kus ühel reisijal tuvastati koroona.
20 miljoni elanikuga Pekingis on kahe nädala jooksul tuvastatud 40 uut juhtu. Seda on hiinlaste jaoks palju. Seetõttu on ära jäetud lennureise ning inimestel on soovitatud piirata reisimist Hiinas sees.
Hiina karantiinihotellis tuuakse toit ukse taha. Kolm korda päevas saadud toit pole halb, aga iga kord ei saa seda süüa. On wokitud juurviljad, kastmed ja tofu.
Lisaks söögipausidele tuleb mõõta endal kehatemperatuuri kaks korda päevas ja saata andmed QR-koodi kaudu. Lisaks käib kaks korda päevas toas tulnuka välimusega isik, kes mõõdab otsa eest kehatemperatuuri. See isik on pealaest jalatallani valges kaitseülikonnas, tal on ees mask ja prillid. Muu välimusega isikuid karantiini ajal ei näegi.
Kahe nädala jooksul kutsuti kolm korda hotelli koridori, kus oli kohtumine arstiga. Seal võeti proovid ninaneelust ja kurgust. See protseduur on leebem kui Soomes.
Karantiini ajal on hotellitoas üksildane tunne. Kui seinale koputada, siis on vaikus. Kui ajakirjanik helistas naabertuppa ja küsis, kas koputust oli kuulda, siis vastas tuttav mees, et jah. Küsimusele, miks ta ei reageerinud, vastas mees, et ei saanud aru, miks koputati.
Ajakirjanik saabus selle mehega koos Hiinasse, aga neid ei pandud karantiinihotellis ühte tuppa.
See oli hirmutav kogemus, kui koroona hakkas kõigepealt Wuhanis levima. Hiinas võeti ette meetmed, mida kusagil mujal maailmas pole suudetud järgi teha. Ainult Hiinas suudetakse testida paari päevaga miljoneid inimesi. Pärast esialgset puhangut reageeris Hiina kiiresti ja viis nakatumised nulli. Hiinas avati elu juba 2020. aasta suvel, kui mujal maailmas algas massiline nakatumine. Kiire tegutsemisega on Hiinast saanud koroona-aja võitja.
Hiina numbrid on muljetavaldavad. 1,4 miljardi elanikuga riigis on praeguseks registreeritud vaid veidi alla 5000 koroonasurma, millest pea kõik olid 2020. aasta algul. Väikses Soomes on surnud ligi 1200 inimest.
Pärast algset epideemiat on Hiinas puhkenud mitmeid haiguskoldeid, aga need on kõik saadud kontrolli alla. Karmide meetmete teine pool on see, et hiinlased saavad elada normaalset elu – nad käivad tööl ja tegelevad huvialadega. Ustel peab näitama küll koroonapassi ja aeg-ajalt piiratakse välismaalt tulekut. See aga hiinlasi eriti ei häiri.
Inimesed on uhked, et Hiinas on elu turvaline. Riigi propagandamasin räägib Hiina õnnestumistest, kommunistliku partei edust ja demokraatlike riikide äpardumistest. Hiinlaste enesekindlust tõstab see, et riigi majandus toibus kriisist väga kiiresti.
Ainult välismaale reisimine on lõppenud. Hiinasse naastes tuleb olla pikalt karantiinis ja lubasid ei anta niisama lihtsalt. Hiina on andnud loa vaid mõnele sajale saabuvale lennule nädalas. Lennupiletite hinnad on väga kõrged.
Seda Hiinas enam ei meenutata, et koroona leviku alguses hoidis Hiina kommunistlik valitsus infot kinni ja nõnda levis nakkus üle terve maailma.
Hotellituppa saab tellida asju ka Hiina veebipoodidest, välja arvatud alkohol ja soe toit. Mõnes hotellis on lubatud ka alkohol ja soe toit, mõnes aga mitte midagi.
Suurem osa karantiini ajast möödub järgi uurides, mida tohib teha ja mida mitte. Nimelt on igas hotellis omad reeglid. Isolatsioonis saavad väikestest asjadest suured. Näiteks kakamine käib nii, et pärast tualeti külastust tuleb panna potti desinfitseerimistablett. See susiseb nagu vitamiinitablett klaasi sees.
Esialgu jääb selgusetuks, mitu tabletti tuleb korraga potti panna. Selles hotellis on märgitud, et 5 tabletti, aga mõnes hotellis tuleb panna kas üks, kolm või koguni 20. Õnneks on ühes teises hotellis toodud juhised inglise keeles ja selgub, et tuleb panna 20 tabletti ja lasta neil pikalt toimida.
Karantiini lõpu aeg on samuti segane. Ühes hotellis oli märgitud, et kell kukub pärast 14 ööd täpselt samal ajal, kui saabus lennuk. Mõnes hotellis aga toimub asi poole päeva pealt. Mõnes hotellis lastakse välja pärast 15 ööd. See on ebamugav, kui ei tea, millal välja pääseb. Karantiini pikkused on erinevad ka eri linnades.
Selline see Hiina ongi: keskvõim otsustab kõike, aga kui neid otsuseid allpool täidetakse, siis on erinevused suured. Eri ametnikke on Hiinas väga palju. Iga ametnik tahab olla tähtis. Enne reisi, lennu ajal ja pärast karantiinis tuleb täita nii palju pabereid ja blankette, et tekib juba segadus. Küsimused on enam-vähem samad: passi number, viimase vaktsineerimise aeg, riigid, kus viimase kahe nädala jooksul oldud.
Karantiini ajal on hea arvutiga tööd teha. Siis lendab aeg linnutiivul. Aeg-ajalt tuleb hotellitoas end liigutada: teha kükke ja end sirutada. Voodist tualetti on aga vaid viis sammu.
Kui kaua Hiina sellist poliitikat jätkab? Aeg-ajalt on spekuleeritud, et null-koroona poliitikast loobutakse. Hiinas on juba 80 protsenti elanikest vaktsineeritud. See on suur saavutus, aga tuleb arvestada, et avalikus sektoris on Hiinas vaktsineerimine kohustuslik. Küsimus on ka selles, kas Hiina majandus peab nii karmile koroonapoliitikale vastu. Praegu on kõik need, kes on rääkinud null-koroona poliitikast loobumisest kompartei poolt vaigistatud.
Hiina komparteil pole lihtne loobuda poliitikast, mida on pidevalt kiidetud. Rahvas on samuti rahul, et Hiinas on nii vähe koroonat. Riigi juhtkond ei taha teha otsuseid, mis rahvast vihastaks. Nõnda on Hiina oma erilise koroonapoliitika pantvang.
Hiinal on ka põhjust karta epideemia uuesti puhkemist. Delta varianti on raskem kontrollida. Hiinal on omad vaktsiinid, mille tõhusus pole kindel. Ravisüsteem ei tuleks suure patsientide hulgaga toime.
Ja siis ootavad ees Pekingi taliolümpiamängud veebruaris. Nende õnnestumise nimel on Hiina kõigeks valmis.
Soome ajakirjanik jäi Shanghaisse veel kolmandakski nädalaks. Kolmandal nädalal tuleb vältida rahvamasse, kanda maski, teha teste ja jälgida kehatemperatuuri. Ajakirjanik on selle kõige peale nii läbi, et lubab, et ei lahku Hiinast enne karantiinide lõppu. See ei pruugi juhtuda aga niipea. Hiina lõunaossa Guangzhou linna on just ehitatud karantiinihotelle asendav karantiinikeskus, samalaadseid tehakse ka mujale.
Pärast 14 ööd Hiina karantiinihotellis pakkis Soome ajakirjanik oma asjad ja istus voodi servale ootama. Kell oli 12 läbi päeval, kui helises telefon. Meeshääl teatas, et või tulla allkorrusele.
https://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000008343467.html
