Vilja Eerika suri Soome ajaloos kõige koledama mõrva tagajärjel – värske raamat räägib tüdruku raskest lapsepõlvest

Vilja Eerika sai üle terve Soome tuntuks 2012. aasta maikuus, kui ta suri isa Touko ja kasuema Sirpa poolt mõrvatuna emadepäeval. Surm oli kole, aga hiljem selgus, et Eerika 8 aastat kestnud ellu mahtus palju kurjust ja vägivalda veel enne seda.

Tüdruku kohta tehti lastekaitse teateid juba siis kui ta oli pooleteise aastane. Täna avaldatud ajakirjaniku Vilja Miettineni värske raamat Eerika kirjeldab tüdruku sünget lapsepõlve, vahendab MTV.

Eerika elu oli sünnist alates tema arengut kahjustav. Teda puudutanud füüsilise vägivalla kohta andmeid pole, aga ta elas väiksest peale alkoholi tarvitamise ja vägivalla keskel.

Politsei käis 2003. aasta lõpus ja 2004. aasta algul korduvalt ema aadressile tulnud väljakutsetel. Eerika isa ja ema tülid muutusid nii suureks, et isale määrati lõpuks lähenemiskeeld. Politsei käis aga nende kodus ka pärast seda, kui ema ja Eerika elasid kahekesi.

Eerika elas koos alkoholisõltuvuses ning vaimse tervise probleemide ja häirete käes vaevlevate vanematega, keset vägivalda ja väärkohtlemist. Eerika elu oli raske sünnist alates, märgib raamatus Vilja Miettinen.

Eerika sündis 2004. aastal. Temast sai lastekaitse klient juba pooleteise aastaselt ja siis elas ta koos ema Maaritiga Helsingi idaosas Mellunmäkis. Isa Touko oli ära läinud, kui Eerika oli nelja kuu vanune.

Eerika ema teine laps, Eerika vanem vend Marko paigutati asendusperesse 2005. aasta suvel. Sotsiaaltöötajad olid pidevalt mures ema alkoholisõltuvuse ning temaga seotud vägivalla pärast. 2003. aasta lõpus ja 2004. aasta algul käis politsei korduvalt ema juures kodus seoses väljakutsetega. Ema ja Eerika paigutati tugikodusse 2005. aasta sügisest kuni 2006. aasta kevadtalveni. 2007. aasta kevadel olid ema ja Eerika koos alkoholi sõltuvusravil ja Eerika paigutati 2007. aasta augustis lasteaia pikapäevarühma.

Eerika käis aga vaid harva lasteaias ja sealt võeti pidevalt ühendust, kuna ema oli kadunud. Raamatu järgi meeldis Eerikal olla lasteaias täiskasvanute lähedal või nende süles. Ta polnud eriti kontaktis teiste lastega ja tal ei tekkinud sõpru. Lasteaias üritati emaga rääkida lapse kasvatamisest, aga aasta jooksul ei tulnud sellest midagi välja, kuna ema ei ilmunud kohale.

Ema alkoholisõltuvuse kohta tehti teine lastekaitse teade, kui Eerika oli vähem kui 5-aastane. Kolmas teade tuli poole aasta pärast. Raamatus on kirjas, et kolmas teade tuli 2009. aasta septembris. Eerika ema oli siis haiglas ja tüdruk vanaema hoida. Ema uus kavaler oli Eerikat tutistanud.

Läks nädal, kui tuli uus lastekaitseteade. Teataja oli mures ema kodus valitsevate tingimuste ja ema kasvatusmeetodite pärast. Eerika elas koos emaga esimesed kuus eluaastat, mil hooldusõigus läks 2010. aasta juunis üle isale. Põhjuseks oli ema olukord. Ema arvas tookord, et selline lahendus oli tütrele parim. Raamatus on märgitud, et ema hiljem kahetses, et oli andnud isale täieliku hooldusõiguse.

Olukord isa ja kasuema juures polnud parem kui oli olnud ema juures kodus. Isa ka kasuema elasid Helsingis Puotilas 30-ruutmeetrises korteris, mis oli asju täis. Kasuema rääkis teistele, et on Marokost pärit prantslane Nadia. Ta valetas aastaid nii lastekaitsjatele, sotsiaaltöötajatele kui oma mehele, et on rase ja ootab nelikuid. Ta ütles veel, et on arst ja mõlemad tema pojad sooritasid enesetapu.

Jutud nelikute sünnist ajasid segadusse ka Eerika, kes ootas mitu aastat beebide sündi. Isa juures elades kohtus Eerika aeg-ajalt ka vanaema, ehk isa emaga, kelle kohta kasutatakse raamatus nime Teija. Naine töötas teises kohas lastekaitsetöötajana.

Kui Teija nägi Eerikat, siis nad jutustasid palju. Eerikale meeldis meisterdada lõngast erinevaid asju ja mängida nukkude ning mänguloomadega. Eerikale meeldis mängida koera või kassi. Eerika oli rääkinud vanaemale, et tahaks kassi, aga ema polnud sellega nõus. Eerikal oli olma koer Uke, keda ta armastas.

Eerika vanaisa oli ameti poolest muusikaterapeut ja teinud ise muusikat. Plaate ei müüdud palju, aga need olid olemas. Vanaisa Aare oli enda arvates olnud hea isa ja ta oli mures, kuidas Maarit ja Touko lapse kasvatamisega hakkama saavad.

Vanaisa oli kahtlev ka poja Touko uue elukaaslase Nadia suhtes. Naine ei tundunud usaldusväärne. Isa üritas Toukole mõistust pähe panna, aga see ei õnnestunud.

Isa juures elades kohtus Eerika oma emaga üle nädala, algul ema juures kodus ja hiljem valve all. Eerika ootas alati neid kohtumisi ja oli õnnelik, kui ema nägi. Ema juures elas ka armastatud koer Uke.

Aastate jooksul pidi Eerika korduvalt emas pettuma, kuna ema ei ilmunud kohale kokku lepitud kohtumistele. Laps teadis, et põhjuseks oli ema joomine. Emal oli veel teine laps Marko, kes oli pandud juba varem lastekodusse. Eerikale meeldis vanem vend, keda ta nägi vahetevahel ema juures. Eerika ja Marko vanusevahe oli paar aastat. Eerika nuttis pea alati, kui pidi minema ema juurest tagasi isa juurde.

Eerikale meeldis vaimusilmas elada oma printsessi fantaasiamaailmas. Ta pani silmad kinni ja elas printsessimaailmas. Seal polnud muresid ega tülitsevaid vanemaid. Printsessimaailmas oli suur roosat värvi linn, mille ümber oli kaunis muinasjutuaed.

Eerika sammus mööda pehmet rohtu linna väravate poole, avas selle ja astus sisse. Linnas oli ere valgus. Eerika pigistas silmad veel kõvemini kinni, et mitte naasta reaalsusse. Pisarad voolasid mööda põski alla. Linn kadus fantaasiamaailma. Eerika ei saanud aru, miks ema ja isa kogu aeg tülitsevad.

Isa juures elades hakkas Eerika siiski käima rohkem lasteaias ja ta sai seal hästi hakkama. Tekkisid sõbrad. Ema mure lapse pärast aga suurenes. Juba 2010. aasta augustis rääkis ema asjast lastekaitsele. Ema väitel kasutas Nadia kangeid ravimeid ja ta oli mures tüdruku pärast isa juures. Ema väitel oli tüdruku käitumine isa juures elades muutunud.

Lastekaitse külastas isa ja nad üritasid jõuda selgusele Nadia valedes, aga see ei õnnestunud. Juba 2010. aasta sügisel sai Eerikaga tegelenud sotsiaaltöötaja teada, et Nadia tegelik nimi oli Sirpa ja et kogu raseduse jutt oli väljamõeldis. Nadia polnud ka mingi arst. Kasuema selline valetamine oli ennekuulmatu, aga see polnud piisav põhjus, et Eerika mujale elama panna.

Sotsiaaltöötajale oli Eerika rääkinud, et ei usalda ühtegi täiskasvanut. Kui temalt küsiti, kas on mõni täiskasvanu, keda ta võib usaldada, vastas Eerika, et eriti pole. 2010. aasta sügisel hakkasid isa Touko naabrid lapse pärast muretsema. Naabrid kahtlustasid, et isa tarvitab narkootikume. Liikusid jutud, et kasuema tarvitas morfiinitablette väidetava ajukasvaja tõttu.

Isa oli sel ajal tihti õhtuti tööl ja Nadia oli koos Eerikaga. Raamatu järgi oli kasuema alati raevus, kui isa õhtul koju tuli. Eerika nuttis. Naine rääkis, et tüdruk oli lõhkunud ära taldriku ja lõikunud riideid. Nadia rääkis, kuidas oli sundinud last sööma ja kirus isa, et too pole suutnud last kasvatada. Hiljem selgus, et kasuema oli kõike lapse kohta isale valetanud, tegelikult midagi sellist ei olnud.

Naabrid nägid 2011. aasta kevadel üha enam märke Eerika väärkohtlemise kohta. Allkorruse naabrid kuulsid, kuidas kasuema sõimas Eerikat paksuks. Aeg-ajalt tundus, et Eerikale söödeti vägisi toitu, mis talle ei meeldunud, kuna ülevalt oli kuulda öökimist. Kuulda oli lapse nuttu. Korterist oli kuulda mütsatusi ning naabrid arvasid, et tüdrukut väärkoheldi ka füüsiliselt.

Naabrid nägid 2011. aasta suvel Eerikat väljas üksinda mängimas. Augustis kuulsid naabrid, kuidas Nadia sõimas Eerikat kõva häälega paksuks. Eerika istus laua otsas, nuttis ja silmitses taldrikut. Oli hommik ja ta polnud läinud õigeks ajaks kooli. Söö, saatan, oled kooli hiljaks jäämas, ütles Nadia hammaste vahelt sisisedes. Erika nuttis ja see ajas Nadia veel enam raevu.

Touko seisis nende ees ning filmis Eerikat ja pudrutaldrikut. Tee nüüd nii nagu Nadia ütles, tähendas isa valjult. Pisarais Eerika vaatas isa poole. Isa polnud varem niimoodi kõva häält kasutanud.

Nadia võttis lusika kätte ja pani selle tüdrukule näo ette. No nii, suu lahti. Eerika nuttis ja üritas suud kinni hoida, aga Nadia karjus veel rohkem, et selle videoga näeb ka vanaema, et laps korralikult ei söö.

Sügisel 2011. aastal tehti Eerika kohta lastekaitsele neli teadet. Kolm neist puudutasid Nadiat. Teadetes oli märgitud, et ta pole suuteline Eerika eest hoolitsema.

Eerika läks Mellunmäki kooli 2011. aasta augustis. Kooli tervishoiutöötaja märkas kohe algul tüdruku näol sinikat, aga seda põhjendati jalgpalli mängimisega. Pärast seda oli veel siniseid plekke, mille üle koolis imestati. Koolis oldi mures ka seepärast, et Eerika jäi kooli pidevalt hiljaks ja ta pidi üksinda käima esimeses klassis kooli mitu kilomeetrit. Isa väitel oli kooli käimine tüdrukule karistus, et tal läks hommikul nii kaua aega. Kooli töötaja kohtus isaga, aga sellest asjad ei paranenud.

Pere naabrid nägid 2011. aasta sügisel aknast taas ebameeldivat pilti, mis jätkus mitu kuud. Eerikat jooksutati kortermaja hoovis pea iga teine päev, vahel lausa iga päev. Tüdruk pidi jooksma üle kahe tunni. naabrid üritasid tüdrukuga kontakti saada, ent ta ei peatunud ega rääkinud.

Vahepeal küsis Eerika isalt ja kasuemalt, kas ta tohib tuppa tulla ja lõpetada jooksmise, aga luba ei antud. Samal ajal 2011. aasta sügisel märkas ema, et Eerika peas olid juusteta laigud. Juuksed olid pandud nii, et laigud olid kaetud. Ema otsustas lapse peast pilti teha. Eerika aga nuttis ja ütles, et pilti ei tohi teha, see on keelatud. Ema küsimusele, kas keegi on juukseid lõiganud, raputas Eerika pead. Eerika ütles emale, et nendest asjadest ei tohi rääkida. Pisarad valgusid tüdruku põskedele.

Ema püüdis rääkida sotsiaaltöötajatele, et need sekkuksid. Kooliski küsiti isalt, miks tüdrukul olid sinised plekid ja miks tal olid juuksed kadunud. Isa seletas juuste kadumist kaalulangusega ja sinikaid tüdruku huvitegevusega. Isa väitel tekitas Eerika ise omale sinikaid end kraapides ja näpistades.

Muretsema hakkasid ka need sotsiaaltöötajad, kes olid Eerika ja ema kohtumiste juures, kuna tüdrukul kadus üha enam juukseid ja sinikaid tuli kogu aeg juurde. Lisaks olid Eerikal seljas mustad ja ebasobivad riided. Kooli tervishoiutöötajad püüdsid asjas selgusele jõuda, aga tulemusteta.

Kasuema ja isa jätkasid tüdruku sundsöötmist terve 2011. aasta sügise. Raamatu järgi tüdruk vahepeal oksendas ja nuttis. Kasuema sundis Eerikat sööma ka oma okset. Isa filmis kõrval kõike videosse. Hoovis jooksmised muutusid sügisel samuti sagedaseks. Oktoobris jooksis Eerika juba mitu korda päevas.

Eerikat nähti jooksmas kolme nädala vältel, iga päev kolm korda kaks tundi. Enne seda oli tüdruk jooksnud vähem aega. Kõike seda saatis karjumine ja karjujaks polnud Eerika, vaid tema kasuema. Ta karjus tüdrukule, et jookse, jookse, tuppa veel tulla ei tohi.

Oktoobri lõpus küsisid lastekaitsetöötajad isa käest tüdruku jooksmiste kohta. Isa rääkis, et jooks on tüdrukule karistus selle eest, et ta valetab, lõhub ehteid ja lõigub riideid katki. Eerika oli kohtumistel kohal, aga ta ei rääkinud midagi.

Kooli töötajad informeerisid lastekaitset 2011. aasta novembris. Eerika puhul oli näha, et peres pole kõik korras. Eerika hilines kooli hommikuti üha enam ja see oli märk kodustest probleemidest. Eerika kohta tuli palju teateid, aga teda ei suudetud õigel ajal aidata. Ta hukkus 2012. aasta maikuus kasuema ja isa poolt jõhkralt mõrvatuna.

Raamatus on kirjas, et ametivõimude koostöö ei toiminud, aga praeguseks on olukord paranenud. Hilisema aruande kohaselt oli Eerika surmas mitmeid põhjuseid, üks neist oli tüdruku kiire uude kohta elama panek ilma tausta põhjalikumalt uurimata. Samuti puudus ametivõimude koostöö, mistõttu vägivalla märke ei võetud tõsiselt.

Kui näiteks kooliarst märkas tüdruku põselt sinist laiku, siis ei teadnud ta midagi jooksutamistest, asenduskodust ega ka lasteakaitse teadete kohta. Samuti tõdeti, et Eerika osas tehti otsuseid lapsevanemate seletuste põhjal, Eerikat ennast põhjalikult küsitlemata.

(Külastatud 2,654 korda, 1 külastust täna)