ANALÜÜS: Kuidas Euroopa riigid ebaõnnestusid seoses koroonaviirusega

Nad oleks pidanud teadma. Nad oleks pidanud valmistuma. Ometi nad ei kuulanud. Euroopa on aprilli algul maailmas koroonaviiruse epitsenter, kus kontrollimatu haiguspuhang tõi kaasa katastroofi. Ligi 50 000 surnut. Enam kui 600 000 nakatumist. Ja see on alles algus.

Maailma suurim majandus on halvatud. Maailma kõige vabamad riigid on hirmu ees sulgunud – hinnatud vabadusi tuuakse põhjuseks viimase 100 aasta kõige koledama haiguse leviku kiirendamisele, vahendab Politico.

Kriisi lõppu pole näha. Põhjus on selles, et Euroopa juhid ei osanud seda ette näha. Nad ei kuulanud hoiatusi. Nad ei kuulanud eksperte, kes ütlesid, et riigid üksikuna ei suuda haigusega toime tulla. Nad ei suutnud mõista, et haigus ujutab üle riikide ravisüsteemid. Nad ei suutnud aru saada piirangute vajalikkusest, enne kui Itaalia seadis liikumisele karmid piirangud.

Euroopa on jälle suure häda keskpunkt, nii nagu 14. sajandi katku ja saja aasta taguse gripi ajal. Põhjuseks on kollektiivne rahulolu ja ohtlik enesekindlus. Poliitikud kartsid paanikat ja surusid end alla – suutmata valmistada ette testmisvõimalust ning varuda kaitsevahendeid selle kahe kuu jooksul, mil haigus räsis Hiinat.

Vaatamata varasemale ühtsuse jutule käitusid Euroopa riigid ohu saabudes väga enesekeskselt. Terviseministrid, kellest neli panid ameti maha või lasti lahti asusid võitlusse. Valitsused, mis olid Brüsselile valmisoleku kohta vassinud, hakkasid varustust kokku kuhjama ja paaniliselt piire sulgema, kaubanduse ja rahva tegevust piirama.

Euroopa Komisjon, mille eesmärk pole tegeleda tervise küsimustega aimas ohtu jaanuaris, aga tõstatas teema alles märtsis. Euroopa riigid kaotasid nädala, võibolla isegi rohkem seoses tüliga Kreeka-Türgi piiril, kuigi palju suurem kriis oli hakanud tapma Põhja-Itaalia kodanikke. Segadust külvasid Euroopa liitlased Inglismaa ja USA, kus Briti peaminister Boris Johnson ütles, et Suurbritannia valib oma tee ning USA president Donald Trump ei tunnistanud mingit ohtu, siis aga kehtestas üleöö Euroopa Liidu kodanikele täieliku sissesõidukeelu.

Euroopa juhid kinnitavad, et tuleb aeg, mil hakatakse otsima põhjuseid katastroofile, mida keegi ei osanud ette näha. Aga jaanuaris, mil Euroopas polnud veel ühtegi surma oli võimalus õppida varasematest sarnastest haiguspuhangutest nagu MERS 2015. aastal, mis tõi Lõuna-Koreas kaasa 186 nakatumist ja 38 surma ning kahenädalane karantiin tõi majandusele kahju 8,5 miljardit dollarit.

Kuu aega enne esimest koroonasurma Itaalias, 22. jaanuaril pidas Euroopa Komisjoni värske president Ursula von der Leyen kõne Šveitsi alpides Davosi majandusfoorumil, kus ta rääkis Liibüa kodusõjast, aga ei maininud kordagi Hiina koroonaepideemiat. Samal õhtul teatas USA ekspresidendi Barack Obama administratsiooni liige Richard Hatchett, et uus koroonaviirus pole ainult Hiina probleem, vaid see on globaalne probleem. Ta hoiatas Davosis kohal olnud poliitikuid, et maailma riigid pole varem sarnastes olukordades olnud piisavalt valmistunud. Samal õhtul teatasid Hiina võimud, et sulgesid Wuhani linna, katkestades transpordiühendused ning lõigates 11 miljonit inimest ära. Samal õhtul oli Genfis Maailma Terviseorganisatsiooni WHO kriisinõupidamine, aga peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus ütles, et üleilmset ohuolukorda veel välja ei kuulutata.

Brüsselis ja mujal Euroopas peeti koroonaviirust tollal kaugeks ohuks. Euroopa kriisireguleerimise volinik Janez Lenarčič ütles, et tuleb tunnistada, et keegi ei osanud Euroopas ette näha selle ohu ulatust. Miks? Sest varasemad sarnased juhtumid olid näidanud, et oht pole suur. SARS, MERS ja Ebola suudeti lokaliseerida, enne kui nad Euroopasse jõudsid.

Kaks päeva pärast Leyeni kõnet Davosis, 24. jaanuaril registreeriti Prantsusmaal kolm esimest nakatumist: kaks Pariisis ja üks Bourdeaux’s, kõik olid pärit Hiinast. Euroopa haiguskontrolli keskus tegi kindlaks, et Euroopa riigid oleksid võimelised haigust tuvastama ja ravima. Mõnede asjatundjate väitel hakkas juba siis haigus Euroopas levima ning hakati lööma häirekella.

Neli päeva pärast Leyeni kõnet, 26. jaanuaril edastas USA Johns Hopkinsi ülikooli tervisejulgeoleku keskuse direktor Tom Ingelsby sotsiaalmeedias, et maailma juhid peaks valmistuma halvimaks. Ta kutsus üle looma diagnostika võimekust nii Hiinas kui mujal maailmas. Tema hoiatusele järgnes vaikus.

Päev hiljem, 27. jaanuaril teatas Saksa haiguskontrolli keskuse Robert Koch’i instituudi direktor Lothar Wieler, et koroonaviiruse oht on väga väike. Tema sõnul on eri riikides oodata üksikjuhtumeid. Nende üksikute inimeste võime nakkust edasi kanda on väike.

Euroopas ja mujal vaadati koroonaviirust kui Hiina probleemi ning midagi selle ohu ennetamiseks ette ei võetud. Pigem keskenduti sellele, et inimesed pääseks Hiinast kodumaale, mille aga sellele, et piirata viiruse levikut.

Euroopa Komisjoni kriisireguleerimise volinik Lenarčič ja tervisevolinik Stella Kyriakides korraldasid 29. jaanuaril pressikonverentsi, milles teatasid Euroopa Komisjoni enda kriisikomisjoni käivitamisest, aga see pälvis vähe tähelepanu. Lenarčič tunnistas hiljem, et pressikonverents anti peaaegu tühjale saalile. Kogu tähelepanu läks Euroopa Parlamendile, kus osalesid viimast päeva veel Ühendkuningriigi saadikud.

Euroopa Liidu praeguse eesistujamaa Horvaatia peaminister Andrej Plenković vallandas 28. jaanuaril terviseminister Milan Kujundžić’i, kes oli sattunud kinnisvaraskandaali. Veebruaris lahkus ametist Prantsuse terviseminister Agnès Buzyn. 31. jaanuaril keelas Itaalia lennud Hiinast, sellele järgnesid teised Euroopa riigid.

Itaalia haiguspuhang sai alguse arvatavalt 25-26. jaanuaril, mil Itaalias Milaanos käis Saksa ärimees, kes oli nakkuse saanud eelneval nädalal Münchenis. Pärast seda levis viirus kõigi nina all, ilma et sellest oleks aru saadud. Haigus levis jaanuari lõpus Itaalias ja mujal, ilma et kedagi oleks testitud.

Volinik Lenarčič tunnistab, et Euroopa Komisjonil polnud aimugi, kui halvas seisus tegelikult Euroopa Liidu riigid olid. Isegi riigid ise ei omanud ülevaadet oma olukorrast. Pärast seda, kui WHO kuulutas välja rahvusvahelise hädaolukorra, teatasid ainult neli riiki, et neil on vahenditega probleeme. Isegi see, kui Hiina rajas 4. veebruaril koroonapatsientide jaoks välihaigla, ei tekitanud Euroopas mingit reaktsiooni.

Euroopa Komisjon pakkus riikidele võimalust hankida kaitsevahendeid, aga riigid ei teadnud ise, mida neil vaja on. 10. veebruaril hoiatas volinik Lenarčič pressikonverentsil ohu eest. See läks aga kõigil kõrvust mööda. 13. veebruaril Brüsselis kogunenud ELi terviseministrid ei näinud vajadust ühiseks tegutsemiseks. Osaliselt oli segaduse põhjuseks see, et eesisutuja Horvaatia oli lahti lasknud oma terviseministri ja läks mitu nädalat, enne kui uus minister Vili Beroš kutsus kokku uue kohtumise. Pärast seda astusid tagasi veel Prantsuse terviseminister Agnès Buzyn ja Hollandi terviseminister Bruno Bruins, kes kukkus kokku koroonaviiruse debati ajal parlamendis. Rumeenia terviseminister Victor Costache pani ameti maha 26. märtsil. 13. veebruari kohtumisel veendusid Euroopa terviseministrid testimisvõimekuse piisavuses. WHO kriisijuht Mike Ryan andis teada, et tegelik probleem on hoopis Aafrika.

Euroopa haiguskontrolli keskus ECDC loodi peale 2003. aasta SARS-i puhangut ja pidi aitama ennetada koroonaviiruse-taolisi ohtusid, aga riigid ei võtnud keskuse edastatud hoiatusi tõsiselt. Keskuse juht Andrea Ammon ütles hiljem, et midagi polnud võimalik teha. Viirus levis Euroopas edasi. 13. veebruaril, kui terviseministrid Brüsselis kohtusid, suri Hispaanias Valencias 69-aastane mees, kes oli saabunud Nepaalist. Läks kolm nädalat, enne kui aru saadi, et mehel oli koroonaviirus. Mehel tuvastati postuumselt koroonaviirus 3. märtsil.

Hiinas pandi Wuhan kinni vahetult enne uue aasta pidustusi, kuna oli kartus, et sel ajal võib haigus levida. Euroopas oli sarnane aeg 21. veebruaril, mil oli nn karnevalide nädal ja pered sõitsid suusareisidele. Hiljem on aru saadud, et sellest perioodist sai alguse haiguse plahvatuslik levik Euroopas. Esimene koroonasurm oli Itaalias samal reede õhtul. Järgmine surm oli järgmisel päeval. Samal ajal lendasid Euroopas ringi täis tuubitud lennukid ja autod sõitsid ringi ühest riigist teise. Hiljem on tuvastatud, et nakatumised toimusid suusakuurortides, näiteks Austrias Ischgl’is. Davosist otse üle Tirooli Alpide.

Nädal aega vaatasid Euroopa riigid pealt, kuidas Itaalias võitles viirusega. Pühapäeval, 23. veebruaril pandi Lombardias 11 piirkonda karantiini. Pärast seda hakati liikumist piirama, näiteks Austria katkestas ühendused Itaaliaga. Euroopa Komisjon sai pöördumisi Itaaliast seoses Schengeni tsooni murenemisega. Roomas kohtusid 24. veebruaril Austria, Itaalia, Prantsusmaa, Sloveenia, Šveitsi, Saksamaa ja Horvaatia terviseministrid ja leidsid, et piiride sulgemine mingit efekti ei annaks ja suurüritusi ei tohiks ära keelata.

Itaalia esindajatele jäi mulje, et probleemiks on Itaalia, mitte viirus. Pingeid võttis maha WHO Euroopa esindaja Hans Kluge, kes ütles, et ohtu pole ja paanikaks pole põhjust. Kluge ütles, et neljal viiest patsiendist on haiguse kerge vorm. Järgida tuleb käte hügieeni ja köhida varrukasse, rääkis Kluge.

Samal ajal, kui terviseministrid kohtusid Roomas, valmistus von der Leyen sõitma Aafrikasse Etioopiasse Addis Ababa’sse, et kohtuda Aafrika Liidu liikmetega. Sellest pidi saama tema suur võimalus muuta Euroopa Liidu uus juhtkond rohkem geopoliitilisemaks. Enne väljasõitu 26. veebruaril ütles von der Leyen, et koroonaviiruse oht on väike kuni mõõdukas, kui kinnitatud oli ainult 275 juhtu ja 8 surma, enamus vanemad inimesed. Euroopa Komisjoni suund oli tollal Euroopast välja, abistada teisi riike, näiteks Hiinat. Peamine mure oli Euroopas Hiina majanduse jahenemine. Euroopa majandusvolinik Paolo Gentiloni ütles, et 2002. aasta SARS-i epideemia ajal Hiinas oli Hiina osa maailma majandusest vaid 4 protsenti, nüüd aga 19 protsenti. Itaalia oli eriti mures, kuna kardeti, et muu maailm teeb Itaaliaga sama, mis oli tehtud Hiinaga – lõpetatud lennud ja suretatud välja turismitööstus. Itaalia pidas toona katastroofiks seda, kui USA lõpetab lennud Itaaliasse.

Siis aga tuli uus kriis. Kui Euroopa Komisjoni liikmed olid Etioopias, tapeti Süürias 30 Türgi sõdurit ning president Recep Tayyip Erdoğan andis teada, et ei piira enam migrantide väljavoolu Euroopasse. Tuhanded migrandid liikusid Kreeka piiri suunas. Kui Brüsseli ametnikud 28. veebruaril Aafrikast tagasi jõudsid, siis varjutas Türgi-Kreeka piiritüli koroonaviiruse. Itaalias olid aga haiglad sel ajal juba koroonapatsientidega üle ujutatud. Samal päeval edastas Rooma Brüsselile ametliku taotluse kaitsevahendite saamiseks. Euroopa Komisjonist ja 26 liikmesriigist kostus vaikus. Euroopa riigid olid ise paanikas ja keegi ei pakkunud abi.

Volinik Lenarčič tunnistab, et alles siis saadi Euroopa Liidu juhtkonnas aru, et asi on väga hull. Siis saadi aru, et Euroopa Liit ei suuda sellisele kriisile reageerida. Tagantjärele sai selgeks, et nn karnevali ja suusapuhkuste nädal oli viirust Euroopas levitanud. Esmaspäeval, 2. märtsil teatas von der Leyen, et loodud on koroonaviiruse töögrupp. Paljud riigid aga võtsid asja lõdvalt ja leidsid, et tegemist on Euroopa välise ohuga. Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik otsustasid eraldada 5 miljonit eurot Iraanile hingamisaparaatide soetamiseks. Kulissides olid aga Euroopa liidrid üha enam paanikas, kui nägid seda, mis toimub Itaalia haiglates.

Euroopa Liidu juhtkond oli tol ajal rohkem ametis Türgi-Kreeka piiritüli lahendamisega. Neil oli ka põhjust, sest 2015. aastal oli migratsioonikriis tugevalt Euroopa Liitu mõjutanud, rohkem kui SARS või Ebola. Sel ajal, kui Euroopa juhid tegelesid Kreekaga, levis koroonaviirus kiiresti üle piiride Euroopasse. 3. märtsil teatas Prantsuse valitsus, et seab piirangud kaitsevahendite ja desoainete väljaveole. Sellele järgnes doominoefekt üle terve Euroopa ja Saksamaa keelustas täielikult kaitsevahendite ekspordi. Saksa terviseminister Jens Spahn tugines asjaolule, et Saksamaal on teistest rohkem nakatumisi. Spahn kritiseeris ka Euroopa Liitu, mis polnud tegutsenud piisavalt kiiresti.

Euroopa haiguskontrolli keskus ECDC tõstis koroonaviiruse ohu taseme keskmisele kuni kõrgele alles 2. märtsil, kui haigus juba Euroopas kontrollimatult levis. Haigus tabas haiguskontrolli keskust ennast ootamatult sõna otseses mõttes – nakatus keskuse enda töötaja, Horvaatia esindaja.

Sel ajal ei soovinud Euroopa riikide juhid mingeid piiranguid majanduses ega kultuuriüritustel. Pühapäeval, 8. märtsil olid üle Hispaania suured naistepäeva rongkäigud. Hispaania vasakpoolne valitsus mingeid piiranguid ei teinud. Üritusel osalesid peaministri asetäitja Carmen Calvo, võrdõiguslikkuse minister Irene Montero and peaminister Pedro Sánchez’i abikaasa Begoña Gómez. Kõik kolm haigestusid koroonaviirusse.

Ametlikult Brüsselis tol ajal veel mingit häirekella ei löödud. 9. märtsil möödus von der Leyen’il ametis 100 päeva ja ta andis pressikonverentsi. Põhitähelepanu oli Türgi-Kreeka piiril. Ta tahtis Kreeka-Türgi piirile naasta, aga see jäi ära, mitte ohu tõttu piiril, vaid koroonaviiruse pärast. Politico küsimustele vastates märkis von der Leyen, et Euroopa Komisjon reageeris viirusele 2. märtsil töögrupi loomisega ja seda peeti piisavaks.

Vahepeal aga hakkas Euroopa Liit nö oma elu elama. Euroopa Liidu tegelik liider Saksamaa kehtestas piirikontrolli 10. märtsil ja ülejäänud tulid riburada järgi. Järgmisel päeval, 11. märtsil suleti Itaalias kõik poed. 12. märtsil ärkasid Euroopa liidrid kaoses, kuna USA president Donald Trump kehtestas üleöö Euroopa kodanikele 30-päevase sissesõidukeelu. Esialgu jättis Trump keelu alt välja Ühendkuningriigi ja Iirimaa. See tuli Euroopa Liidus kõigile suure šokina. Euroopa riigid hakkasid paaniliselt tegutsema, aga meetmed olid koordineerimata.

Haiguskontrolli keskus ECDC andis teada, et viiruse levik on kontrolli alt väljunud ja soovitas järgida Itaalia meetmeid: sotsiaalne distantseerumine, koolide sulgemine ja ürituste keelustamine. Eeskujuks toodi Hiina, kuna seal olid need meetmed tulemusi andnud.

Pärast seda teatas Prantsuse president Emmanuel Macron, et kehtestab piirangud ainult osaliselt. Lasteaiad, koolid ja ülikoolid pidi suletama. Vanemad inimesed pidid jääma koju ja ettevõtetes tuli soodustada kaugtööd. Valitsus aga karmimaid piiranguid ei kehtestanud, kuna pühapäeval taheti ära korraldada kohalikud valimised.

Prantsuse endine terviseminister Buzyn ütles, et soovis valimised ära jätta, aga peaminister Édouard Philippe oli vastu, märkides, et piiranguteks pole piisavalt teaduslikku tõestust. Tegelikult oldi aga mures president Macroni toetuse pärast, kuna valimiste ärajätmine oleks näidanud presidendi nõrkust.

Samal ajal pidas von der Leyen plaani, kuidas teha nii, et sulgeda küll ELi välispiir, aga jätta sisepiirid lahti. Von der Leyen esitles oma ettepanekut ELi juhtidele 16. märtsil. Pärast liikumispiirangute kehtestamist olid ELi liidrid tõrksad neist loobuma. Pärast seda sulges Belgia piirid 18. märtsil ning Brüsseli eurokvartal muutus kummituslinnaks. Vaid kaks kuud enne seda oli Richard Hatchett hoiatanud Euroopa liidreid Davosis.

Von der Leyen astus uuesti üles 26. märtsil, kus raputas omale tuhka pähe ja tunnistas vigu. Ta tunnistas, et ajal, kus oleks vaja olnud ühist tegutsemist, lõi välja individualism. Ajal, kui Euroopal oli võimalus näidata, et see pole ainult hea ilma liit, keeldusid paljud oma vihmavarju jagamisest. Edasi rääkis von der Leyen, et normaalse elu taastamiseks on vaja koordineeritud tegevust.

Euroopa liidrite kohtumine lõppes aga suure tüliga, kus Itaalia ja Hispaania soovisid nn eurobondide ehk eurovõlakirjade väljastamist raskustes riikide toetamiseks, aga jõukad riigid nagu Saksamaa ja Holland olid risti vastu. See võlakriis on lõhestanud terve Euroopa liidu. Uudised Briti peaministri intensiivravile jõudmisest tuletavad teistele Euroopa liidritele meelde, et ohustatud on kõik ja keegi pole veel niisama lihtsalt pääsenud.

Statistika järgi saab USA veel valusama hoobi kui Euroopa, kuna seal jäädi piirangutega veel rohkem hiljaks ning seal on ühiskonnas suurem ebavõrdsus. Aga on ka selge, et paljud elud oleks säästetud, kui Euroopa oleks reageerinud kiiremini ja jõulisemalt nagu Hiina, testinud rohkem nagu Lõuna-Korea – Aasia riigid õppisid 2015. aasta MERS-i puhangust.

Vigadele vaatamata pole Euroopa oma vigadest õppinud. Selle asemel, et ära oodata Euroopa ühtset tegevuskava tahavad Austria, Taani ja Tšehhi hakata juba piiranguid leevendama. Austria peaminister Sebastian Kurz ütles selle kohta: „Ülestõus pärast ülestõusmisipühi.”

How Europe failed the coronavirus test

hey could have known. They should have prepared. They didn’t listen. Europe, in early April, remains the epicenter of the coronavirus pandemic – where the outbreak, uncontrolled, morphed into catastrophe. Nearly 50,000 dead. More than 600,000 infected. And the devastation is far from over. The world’s largest economy is paralyzed.

(Külastatud 1,083 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid