ANALÜÜS: 100 aastat tagasi maailmas möllanud Hispaania gripil ja praegusel koroonaviirusel on üllatavalt palju sarnasusi

Nii nagu praegu koroonaviiruse puhul, alahinnati 1918. aastal Hispaania gripi mõju. Hilisemad desinfitseerimise ja inimeste distantseerimise katsed aga ei andnud enam eriti tulemusi ja viirus tappis ühe aasta jooksul Hispaanias 147 000 inimest.

Algul naerdi 100 aastat tagasi Hispaanias levima hakanud gripilaadne haigus lihtsalt välja. 1918. aasta 22. mail ilmus Hispaania ajalehes ABC artikkel uue haiguse kohta, mis oli nagu gripp, aga millel olid leebemad sümptomid. Samas kuus oli Madriidis suur San Isidro festival, mis oli ideaalne sündmus viiruse massiliseks levimiseks. Uuele viirusele pandi nimeks Soldado de Nápoles (tõlkes: Napoli sõdur) ühe opereti laulu järgi, mis oli nagu viiruski väga „ligitõmbav”, vahendab El País.

Tollal oli käimas esimene ilmasõda ning viirusest räsitud riigid ei andnud haigusest teada, et hoida üleval sõdurite moraali ja mitte anda vaenlasele eelist. Ent Hispaania, mis oli sõjas neutraalne, sai asjast esimesena teada anda. Seetõttu sai maailmas vähemalt 50 miljonit inimelu nõudnud haigus hüüdnime „Hispaania gripp”, kuigi haigus ei alanud Hispaaniast.

Barcelona haigla epidemioloog Antoni Trilla kirjutas 2008. aastal ülevaate 1918. aasta haiguse kohta ning selles on palju sarnasusi tänase päevaga. Nagu praeguse viiruse puhul, raskendas 1918. aastal olukorda see, et haigust ei võetud algul tõsiselt. Terviseametnike muutunud sõnumid kõigutasid usaldust nii rahva kui meedia hulgas, mistõttu hakati vaidlustama iga valitsuse sammu.

Ja nii nagu praegune koroonaviirus, ei säästnud Hispaania gripp kõrgeid päid: haigestusid nii kuningas Alfonso XIII kui peaminister Manuel García Prieto.

Hispaanias oli 1918. aastal pool elanikkonnast kirjaoskamatu ning vastsündinute suremus oli kaks korda kõrgem kui praegu vaestes riikides. Sellele vaatamata olid paljud toonased meetmed sarnased nendega, mida praegu kasutatakse. Ülikoolid ja koolid suleti, raudteetransporti kontrolliti, vaguneid desinfitseeriti selleks, et piirata viiruse levikut. Olid kohalikud omavalitsused, kus ei soovitud piiranguid kehtestada, näikeks Valladolidi linnapea ei soovinud ära jätta fiesta’t septembris, kartes majanduslike tagajärgede pärast.

Samuti oli tollal arstidel vähe võimalusi patsientide abistamiseks peale nende vaevuste leevendamise, kuigi ravivõimalused olid siis palju kesisemad. Katsetati mitmeid vaktsiine, aga edutult. Mõned arstid praktiseerisid isegi aadrilaskmist, kuigi see meetod oli juba 100 aastat kasutusest väljas. Rahvas hakkas arutama, kas arstid ja teadlased üldse teavad, mis toimub.

Kui teadus ei suutnud inimesi aidata, siis pöördusid paljud Jumala poole. Üks enim räsitud piirkondi oli Zamora, mille piiskop Álvaro Ballano rääkis oma kogudusele, et „see kuri, mis meie peale on laskunud tuleb pattudest ja lugupidamise puudumisest ning seetõttu on meie peale langenud viimsepäeva kohtu kättemaks”.

Selleks, et Jumalale meele järgi olla korraldas piiskop ühe missa teise järel, aidates sellega kaasa haiguse levimisele, samuti ei kuulanud piiskop meditsiinitöötajaid, kes teda kritiseerisid. Selles mõttes on ajad muutunud ning piiskopid praegu mitte ainult ei kuula meditsiinitöötajate nõuandeid, vaid edastavad neid usklikele ja piiravad osalemise matustel vaid kitsa pereringiga.

Toonase, 1918. aasta viiruse esimene etapp, mis sarnaneb praeguse olukorraga koroonaviiruse levikus, polnudki kõige tapvam. Suvega andis haigus järele, aga sügisel saabus veel hullemini. Kogu arstiabisüsteem oli üle koormatud ja olukorras, kus enamus inimesi elas maapiirkonnas, oli maal arste vähe. Kui arstid surid, polnud neid keegi asendamas. Nii nagu praegu, värvati ka toona vabatahtlikke meditsiinitudengite seast.

Hispaania 1918. aasta gripi ohvrite arv oli väga suur, arvestades toonast ligi 20 miljonilist rahvaarvu. 1918. aastal suri 147 114 inimest, järgneval aastal 21 245 ja 1920. aastal 17 825 inimest. Epideemia kestis kolm aastat ja ründas eriti 20ndates eluaastates terveid inimesi.

Antoni Trilla kirjutab toonase aja kohta, et mitmetes Hispaania linnades said kirstud otsa ning Barcelona linnapea palus sõjaväge appi surnute transportimisel ja matmisel. Sellist olukorda pole veel Hispaanias, küll aga Itaalias, mis on epideemia leviku poolest Hispaaniast nädala võrra eespool. 18. märtsil pandi Bergamo kalmistu juures kümned kirstud sõjaväemasinate peale, et nad viia mujale, kus krematooriumid on vähem üle koormatud.

Hispaania elanikkond vähenes 20. sajandil ainult kahel korral: 1918. aastal vähenes elanikkond 83 121 inimese võrra ja kodusõjas 1939. aastal 50 266 inimese võrra.

The surprising similarities between the ‘Spanish flu’ and the coronavirus pandemic

More than 100 years ago, when a new flu-like disease emerged, the initial response in Spain was to laugh it off. On May 22, 1918, the front page of the Spanish newspaper ABC reported on a new illness, described as similar to the flu but with milder symptoms. That same month, Madrid held its annual San Isidro festivities, providing the perfect conditions for mass contagion.

(Külastatud 1,835 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid