Briti mees David Stephens korjab Soomes öösiti pudeleid. Tema väitel ei tasu palgatööl käia, sest sellega ei ela ära.
Stephens on elanud Ida-Soomes Mikkelis viimased 7 aastat ja elatanud end pudelite korjamisega. Stephens passib tihti õhtuti ööklubide juures. Paljud joovad enne klubisse minekut alkoholi ja jätavad pudelid-purgid tänavale. Stephens korjab need kiiresti üles, vahendab Yle.
David Stephens on teinud tööd 5. eluaastast peale. Ta on pärit Inglismaalt maapiirkonnast, kus lapsed juba varakult tööga kokku puutusid. Kord tuli tuli talv varakult ja kartuleid tuli korjata külmanud maalt. Stephes mäletab, et nuttis ja korjas.
Stephens oli talus tööl kuni 17. eluaastani. Siis sai tal sellest villand. Pärast ajateenistust töötas ta mõnda aega aiandusfirmas. Hiljem on ta olnud tööl ehitajana Hollandis, värvinud maju Norras ja müünud suveniire Prahas. Ta on seda meelt, et tööd on alati, kui on vaid tahet teha.
Mees käis Soomes esimest korda 1990ndatel aastatel. Kahe aasta pärast külastas ta Mikkelis oma tuttavaid. Siis ütles ta oma tuttavale järgmised sõnad: ta tahab elada ja surra Mikkelis. Tookord ei mõistnud mees, miks ta nii ütles, aga siis sai ta koos soomlannaga lapse ja asus elama Mikkelisse. Vanemad otsustasid, et isa jääb lapsega koju, et ema saaks tööl käia.
Õhtud ja ööd olid isa jaoks vabad ja nii hakkas ta pudeleid korjama. Lisaks rahale andis uus amet võimaluse kodust välja saada. Nii algas tema karjäär pudelikorjajana.
Kolmapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti korjab ta pudeleid öösiti. Suvi on hooaeg, mil väljas tuleb olla iga päev, vahel 15 tundi päevas. Ta on arvestanud, et on kokku korjanud ligi 150 000 pudelit.
Mõni on öelnud, et kui hirmus, et inimene peab pudeleid korjama, aga mees ise on väga rahul. Mees räägib, et paljud lähevad hommikul vastumeelselt tööle. Ja kui jäävad 65-aastaselt pensionile, siis mõtlevad, mida nad küll on oma eluga teinud.
Stephensi meelest ei tasu palgatöö end ära, kuna suurem osa sissetulekust läheb maksudeks. Pudelitest saadav tulu on aga nii väike, et selle pealt ei pea maksu maksma. Inglismaal töötades leidis Stephens, et temalt maksudena ära korjatud raha raisati ära, kui see anti inimestele, kes ei teinud midagi.
Pudelite korjamine Stephensile meeldib, kuna inimesed tulevad temaga juttu rääkima. Paljud tahavad teada, kuidas on elada välismaalasena Mikkelis ja mida ta arvab Soome kohta. Mõned räägivad oma muredest, teised tahavad täiendada keeleoskust.
Palju räägitakse tänaval Brexitist, Euroopa Liidust ja migratsioonist. Stephensil lähevad silmad särama, kui neist asjadest saab rääkida. Stephensi väitel ei oma Brexit mingit tähtsust, sest mõne aasta pärast kukub Euroopa Liit nagunii kokku. Ta loodab, et see pole tõsi.
Lisaks inimestega kohtumisele on Stephensi jaoks tähtis, et tema töö kedagi ei kahjusta. Ta on varem töötanud reklaaminduses ja kuigi see töö talle meeldis, ei istunud talle asjade mõttetu kiitmine. Lisaks pudelitele korjab Stephens üles ka kilekotid, kuigi nende eest raha ei saa. Ta peab oma tööd ideaalseks, kuna seal on koos raha teenimine, inimestega suhtlemine ja liikumine.
Töö muutub keeruliseks vaid siis, kui väljas on üle 20 kraadi külma. Ilmaolud on vahel tema töö öösiti katkestanud. Vahel on käed nii külmunud, et ta pole suutnud koju minnes ust avada.
Stephens on aastatega saanud pudelite korjamise alal palju targemaks. Ta juba teab, kust otsida ja kuhu vaadata. Kui ta käib koos tuttavaga tänaval, siis tema märkab kohe purki, teine aga mitte. Oma teenistusest mees rääkida ei taha. Iga kuu on erinev: vahel teenib kümneka, vahel sada. On läinud nii, et terve õhtu saak oli 40 senti.
Mehe väitel on imelik, et inimesed tulevad tänaval küsima, kui palju ta teenib. Isegi kui auto pagasiruum on pudeleid täis, ei saa selle eest kuigi palju. Toetusi mees ei saa, aga elab ära, kuna elab oma korteris koos poja ja poja emaga. Nad jagavad kulusid ja ei pea maksma üüri. Väljas ta eriti ei käi, sest hinnad on kohutavad: teetassi ostmine nõuab kilekotitäit pudeleid.
Stephens ise asju pudelites ei mõõda, aga poeg on küsinud, kui palju peab pudeleid korjama, et osta PlayStation. Väike sissetulek on selle töö varjukülg, aga mees end ise vaeseks ei pea. Kui mina olen vaene, mis siis teised on, küsib ta. Üks sõber kurtis, et tal on arvel 3 eurot. Siis ainult 3 eurot, kuigi ta on täiskasvanu! Stephensil oli lapsena nii vähe raha.
Pudeleid korjates võib Stephens enda arvates vabalt arvamust avaldada, erinevalt teistest, kes tööl käivad. Paljud ei taha rääkida ausalt näiteks majandusest, migratsioonist ja sotsiaaltoetustest, kuna on hirmul oma töö pärast. Stephens aga töö kaotuse pärast ei muretse, kuna on iseenda peremees. Kui palgatööl oma arvamust avaldada, minnakse kohe ülemusele kaebama. Seetõttu ei saa kõigest rääkida.
Stephensi meelest on halb, et inimesed ei loe raamatuid selle kohta, kuidas paremini elada. Ja siis räägib ta poliitikast. Stephens selgitab, et ei usu enam demokraatiasse – hea näide on Brexit, kus inimesed hääletasid ilma asjadesse süüvimata. Stephens tunnistab, et on vaene ja kehva haridusega, aga kui kuulab poliitikute juttu, siis leiab, et isegi tema on targem. Kus siis neid on koolitatud?
Stephensi sõber on andnud talle nime WASB, mis tähendab valget anglosaksi budisti (White Anglo-Saxon Buddhist). Stephens pöördus mõned aastad tagasi buda usku. Budism tähendab tema jaoks olemist võimalikult hea inimene. Mees ise naljatab, et on kõige halvem budist. Ta kulutab rohkem aega teiste inimeste häirimise kui meditatsiooni peale. Vanemas eas ta tihti ägestub. Üks asi, mis teda häirib, on suur prügistamine. Ta ei saa aru, miks inimesed viskavad prügi maha. Soomes visatakse tema sõnul igal aastal miljoni eest pudeleid ja purke maha, rääkimata muust plastikust. Ta on ise kasvanud üles teadmisega, et prügi maha visata ei tohi. Ta kasvas maal loodusega kooskõlas ja leiab siiani, et linnainimesed on halvad.
Vastuoluline on see, et Stephens teenib sissetuleku nendesamade linnainimeste maha visatud pudelitest. Samas ta loodab, et inimesed ühel hetkel enam pudeleid maha ei viska, kuigi ta ise jääb siis töötuks. Stephens on korjanud pudeleid nüüd 7 aastat ja ta pole kindel, kas teeb sama tööd ka tulevikus. Pensionile ta samas jääda ei kavatse ja töötab elu lõpuni. Tema väitel on võimalik, et korjab pudeleid senikaua, kuni on hauas. Ta on hakanud siiski kaaluma ka muid alternatiive. Tema karateõpetaja on öelnud, et töös on 7 aasta piir, pärast mida tuleb tööd vahetada. 7 aastaga saab kõik selgeks ja siis tekib tüdimus. Stephens pole veel tüdinud, aga on hakanud mõtlema midagi muud teha. Ta räägib, silma pilgutades, et võiks õpetada inglise keelt ja filosoofiat, asutada sekti või minna tööle Brüsselisse.
https://yle.fi/uutiset/3-10716258?fbclid=IwAR1ZDqiNSS5p9ZUysbCi7GNc9P1_nQKlagqwbpUPyXzn189Slr_u0c_amck
