„Kuigi Merkeli retoorika on olnud Trumpi omast leebem ja tsiviliseeritum, on ta ajanud Germany First poliitikat. Kuigi Merkelit peetakse Euroopa-meelseks, on tema tähtsaim saavutus hoida ära Euroopa arendamine sakslaste raha ja toetustega. See on süvendanud Euroopa-sisest usaldamatust ja ebasolidaarsust,” kirjutab väljaandes Suomen Kuvalehti Helsingi ülikooli poliitökonoomia doktorant Antti Ronkainen.
Järgneb Ronkaineni arvamus:
Baieri ja Hesseni liidumaad kukutavad Merkeli valitsuse.
Pärast hävitavat kaotust on mõlemad kristlik-demokraatlike erakondade juhid Angela Merkel (CDU) ja Horst Seehofer (CSU) teatanud ametist lahkumisest. Seehofer loobub siseministri ametikohast ja üle 60 protsendi pooldab Merkeli lahkumist kantsleriametist.
Sotsiaaldemokraadid on avaldanud arvamust, et valitsus järgmisel aastal jätkab. Kui siia aga lisada roheliste suur toetus, ja see, et liberaalse erakonna (FDP) juht Christian Lindner taotleb 2015. aasta pagulaskriisi uurimist, võib Saksamaa olla teel erakorralistele valimistele.
CDU järgmine juht valitakse detsembri alguses.
Merkeli enda poolt valitud järglane Annegret Kramp-Karrenbauer (AKK) ei maini oma programmis kordagi Euroopat. AKK (ja Merkeli) vastane on Friedrich Merz, kelle Merkel 2000ndate aastate algul kõrvale tõrjus. Merz oleks Euroopa jaoks Merkeli poliitika jätkamisest parem variant.
Merz on AKK-st konservatiivsem, aga ta on tunnistanud, et Saksamaale tuleb kasuks euro madal kurss ja nõudnud suuremaid toetusi euro säilitamiseks. Ta on avaldanud koos Jürgen Habermasi ja teistega arvamuse, milles nõutakse Euroopa Liidule oma armeed ja rahaliidu jaoks automaatset stabiilsusmehhanismi ja töötuskindlustust.
Eurorealismiga on aga raske saada CDU esimeheks.
See tuleneb Saksa poliitikat juhtivast banaalsest natsionalismist. See oli algselt Michael Billigi väljamõeldis ja viitab tavalisele natsionalismile.
Šovinismi ja rahvaste ülimuslikkuse asemel nenditakse vaid lokooniliselt, et iga rahvas vastutagu ise oma tuleviku eest läbi struktuursete reformide. Ilma konkurentsivõimeta ei saa olla heaolu. Nii nagu Soomes, nii ka Saksamaal seistakse vastu igasugusele majanduslikule solidaarsusele ja ühisvastutusele.
Poliitilise realismi ja tõsiasjade tunnistamiseks peab saama Saksamaaks.
Populismi ja radikaalse parempoolsuse tõus on tõmmanud aga sellele tavalisele natsionalismile Euroopas tähelepanu.
Eile näiteks kõlas uudistes, kuidas Prantsuse president Emmanuel Macron kritiseeris esimese ilmasõja mälestusüritusel natsionalismi ja šovinismi.
Kuigi Merkelit peetakse Euroopa-meelseks, on tema tähtsaim saavutus hoida ära Euroopa arendamine sakslaste raha ja toetustega. See on süvendanud Euroopa-sisest usaldamatust ja ebasolidaarsust.
Kuigi Merkeli retoorika on olnud Trumpi omast leebem ja tsiviliseeritum, on ta ajanud Germany First poliitikat.
Populismin pelko estää näkemästä Merkelin Germany First -politiikkaa
