Soomes on läinud moodi vanurite ringisõidutamine velorikšadega. Sellega tegeletakse juba Tamperes ja mitmes muus kohas ning sellega tahetakse teha algust Helsingis, Vantaal ja Espoos.

Vanuritele see väga meeldib, kuna paljudel on ringiliikumisega probleemid ja ainus võimalus on ratastool või käimisraam-rulaator. See pole aga nii mugav nagu velorikša, vahendab Helsingin Sanomat.

Tegemist pole lihtsalt lõbusõiduga, vaid selle käigus aetakse ära vajalikud asjatoimetused. Rikšasõit aitab vanuritel üksindust peletada – Soomes elab üksi pool miljonit vanainimest. Paljud neist saavad igapäevaselt väga vähe kõrvalist abi.

Velorikša abil käiakse näiteks poes või tuttavatel külas. Rikša eelis on see, et sellega saab sõita kaugemale. Oma ratastooliga jaksab käia vaid kodulähedases pargis. Paljud vanurid tahavad sõita kohvikusse, jäätist sööma või turule. Tamperes on palutud sõita ka õlut jooma.

Rikšade eelis on see, et neid saavad ka teised kasutada sel ajal, kui vanureid parasjagu ei sõidutata. Üks ratas maksab 5000-6000 eurot ja oma õla on lubanud alla panna ettevõtjad.

Vabatahtlikud rikšajuhid teevad enne tegevuse alustamist läbi vastava koolituse.

Rattasõit igas eas (Cycling Without Age) liikumine on alguse saanud Taanist, kus vabatahtlikud on vanureid sõidutanud juba alates 2012. aastast. Lisaks Soomele on liikumine levinud Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Šveitsi, Singapuri ja Kanadasse. Soomes algas tegevus 2015. aasta juunis Tamperes.

Mummo kyytiin ja menoksi – vapaaehtoiset haluavat ulkoiluttaa vanhuksia riksalla Helsingissä, Tampereella pyydettiin viemään kaljalle

Se tunne, kun polkaisee pyörän vauhtiin ja ajaa viilettää tuuli hiuksissaan, katsoo, kun maisemat vaihtuvat. Ikäihmisillä se tunne jää historiaan viimeistään siinä vaiheessa, kun terveys alkaa reistailla pahemmin. Kun kaksipyöräisen selkään ei ole enää asiaa, eikä kävelykään luonnistu kunnolla, siirrytään nelipyöräiseen – rollaattoriin tai pyörätuoliin. Ja kun liikkuminen vaikeutuu, yksinäisyys lisääntyy.