Lääne arvamus: Euroopa peab rääkima Venemaaga, et ära hoida tuumasõda

1983 oli ohtlik aasta. Nõukogude Liidu juhid arvasid, et president Ronald Reagani tuline kommunismivastane retoorika võib viidata valmisolekule sõtta minna. Septembris avastasid nad midagi, mis nägi välja nagu USA ballistiliste rakettide rünnak. Õnneks otsustas üks Nõukogude ohvitser, et tegemist oli tõenäoliselt süsteemiveaga ja hoidis ära tuumarelva vastulöögi. Samal aasta novembris tõlgendasid Nõukogude Liidu iga-aastast NATO sõjamänguõppust Able Archer ettevalmistusena rünnakuks oma riigi vastu. Me ei saa täpselt öelda, kui lähedal me tuumasõjale olime, aga see oli liiga lähedal, et end mugavalt tunda.

Rohkem kui neli aastakümmet hiljem on Venemaa ja Lääne vahelise sõja oht taas pinnale kerkinud. NATO peasekretär Mark Rutte ütleb, et peame olema valmis Venemaa rünnakuks järgmise viie aasta jooksul. Samamoodi on Venemaa veendunud, et NATO liikmed on Ukraina sõjas osalejad, kirjutab väljaandes Financial Times sõjaline asjatundja, endine Briti julgeolekukomisjoni esimees Simon Gass.

Euroopa vastus on olnud kolmetahuline: toetada Ukrainat, suurendada kaitsekulutusi, et heastada aastaid kestnud alainvesteerimist, ning tugevdada vastupanuvõimet „halli tsooni” rünnakutele.

Siiski ei vähenda need vajalikud sammud piisaval määral ohtu – mis on küll väike, kuid mitte tühine –, et võib puhkeda vastastikku katastroofiline sõda Venemaaga. Suuremad kaitsekulutused võivad aidata heidutada Venemaa avantürismi. Kuid heidutus on midagi enamat kui lihtsalt tugevamad relvajõud. NATO Euroopa liikmesriigid peavad panustama sõja vältimisse sama palju kui sõjaks valmistumisse.

Paljud külma sõja aegsed kaitsemehhanismid on nüüdseks lakanud toimimast. Relvastuskontrolli lepingud on praktiliselt kadunud. Ühine arusaam heidutusteooriast on haihtunud. Eskalatsiooni ohjamise mehhanismid on nõrgad. Toimivaid sõjalisi või tsiviilsuhtluskanaleid Venemaaga on vähe ja need ei ole tulemuslikud.

See tähendab suuremat ohtu, et pooled tõlgendavad teineteise kavatsusi valesti. Rahvusvaheliste suhete õppes räägitakse nn julgeolekuparadoksist: kaks vastast astuvad samme oma kaitsevõime tugevdamiseks, kuid teine ​​pool tõlgendab neid agressiivsena ja vastab omakorda samaga. Tulemuseks võib olla eskalatsioonitsükkel, mida kumbki pool tegelikult ei soovi. Sarnaselt 1983. aastaga võib suure pinge tingimustes olla väiksem oht ​​tahtlikuks konfliktiks, kuid suurem oht ​​valearvestusteks või õnnetusteks.

See risk suureneb, kui poliitikud kasutavad sõjakat keelt – seda tõlgendatakse liiga kergesti konflikti suunava trummipõrinana. NATO plaanid Venemaa õhutõrje ületamiseks Kaliningradi oblasti ümbruses võivad olla mõistlikud. Kuid pole mõistlik, kui ELi välisminister seda avalikult ütleb ja seejärel väidab, et tema märkused ei olnud mõeldud Venemaa kõrvadele.

Lihtsaid lahendusi pole. Viimastel aastatel on dialoog Venemaaga olnud ebaproduktiivne ja seda on varjutanud Vladimir Putini kinnisidee sellest, mida ta peab ajaloo ebaõigluseks. Me alahindame omal vastutusel Venemaa juhtide usku, et NATO laienemine ohustab nende julgeolekut. Nad ei aktsepteeri, et NATO on lihtsalt kaitseliit.

Sellegipoolest peaksid Euroopa riigid Venemaaga suhtlemiseks kasutama võimalikult palju kanaleid, et selgitada, kuidas me Euroopa julgeolekut näeme, ja uurida võimalusi väärarusaamade vähendamiseks. See nõuab suuremat eesmärgiühtsust kui Euroopa riigid on seni näidanud. Mandri juhid peaksid leidma esindajad, kes saavad olla dialoogi peamisteks sõnumikandjateks – jätmata teisi Venemaaga suhtlemisest kõrvale.

Meie riigid võiksid samuti teha rohkem strateegilise mõtlemise arendamiseks väljaspool NATO peakorterit. Kui peame olema valmis sõjaks Venemaaga, peavad Euroopa juhid olema läbi mõelnud, kuidas eskaleerumise ohjeldamine ja kriisidele reageerimine tegelikkuses toimivad.

Parem strateegiline arusaam aitaks samuti sõnumeid ühtlustada ja teravdada. Edukas heidutus eeldab tõhusat sõjalist võimekust, kuid samuti agressiooni tagajärgedele viitamist – tasakaalustades selgust ja ebamäärasust. See on seda olulisem, arvestades USA sõnumite suurt ebaühtlust.

1983. aastal pühendas Margaret Thatcher terve päeva seminarile ekspertidega, et mõista Nõukogude Liitu – selle toimimismehhanisme, juhtide veendumusi ning riigi tugevaid ja nõrku külgi. Meiegi juhid võiksid seda eeskuju järgida. Thatcher oli õigustatult veendunud, et Lääs on sattunud süsteemsesse vastasseisu Nõukogude Liiduga. Samas pidas ta riigi isoleerimist veaks ning soovis, et oleksime valmis hetkeks, mil saabuvad muutused. Aasta hiljem võõrustas ta Mihhail Gorbatšovi tema ajaloolise visiidi ajal.