Prantsuse teadlane: rohepööret polegi olemas

Tuuleturbiinid, päikesepaneelid, elektriautod – neid leiutisi on nimetatud rohepöörde liikumapanevateks jõududeks.

Prantsuse ajaloolane Jean-Baptiste Fressoz seab aga kogu selle kontseptsiooni kahtluse alla. „Rohepööre on vaid tühi loosung,” väidab Fressoz.

Rohepööre tähistab ühiskonna ja majanduse üleminekut fossiilkütustelt vähese heitega energiaallikatele. Fressozi sõnul pole sellist üleminekut tegelikult toimunud – pigem vastupidi. „Kõigi energialiikide tarbimine on lihtsalt kasvanud,” ütleb ta.

Fressoz on Prantsusmaa riikliku teadusuuringute keskuse (CNRS) teadur ning on oma töös keskendunud energiaallikate ajaloole. 2024. aastal avaldas ta sel teemal raamatu pealkirjaga More and More and More: An All-Consuming History of Energy („Üha enam ja enam: energia kõikehaarav ajalugu“), vahendab Yle.

„Vaatamata viimaste aastakümnete arengutele kasutame me üha suuremas koguses fossiilset päritolu energiaallikaid nagu puit, nafta ja maagaas. Puidu põletamine on 50 aastaga peaaegu kahekordistunud,” märgib Fressoz.

Fressozi sõnul ei ole erinevad energiavormid üksteist asendanud, vaid on hoopis kuhjunud ja omavahel põimunud.

Fossiilkütuseid on vaja ka vähese heitega tehnoloogiate – näiteks tuuleturbiinide ja elektriautode – tootmiseks. Tsemendi, terase ja plasti tootmisega kaasneb märkimisväärne heide.

„Autode valmistamiseks on vaja terast, terase tootmine omakorda nõuab aga tohutul hulgal kivisütt,” lausub ta.

Fressoz märgib, et inimkond pole kunagi varem tarbinud nii palju energiat kui praegu. Selle taga on tootmismahtude kasv, mida omakorda selgitavad elatustaseme tõus ja keskklassi laienemine.

Ta rõhutab, et ei ole energeetikavaldkonna tehniline ekspert ega kliimateadlane, vaid vaatleb energiaallikate kasutamist ajaloolise arengu vaatenurgast.

Ajaloolase sõnul tekkis mõiste „rohepööre” (green transition) esmakordselt 1950. aastatel Ameerika Ühendriikides tuumaenergeetika uurijate seas. Laiemalt levis termin 1970. aastate energiakriisi ajal; muu hulgas kasutas seda oma energiapoliitikas toonane USA president Jimmy Carter. Hiljem sai sellest terminist kliimateemalise diskursuse kindel osa.

Sel nädalal on maailma liidrid kogunenud ÜRO kliimakonverentsile, et arutada lahendusi kliimamuutuste ohjeldamiseks.

Varasemad kliimakonverentsid on seadnud eesmärgiks vähendada fossiilkütuste kasutamist, kuid see ülesanne on osutunud keeruliseks. Nüüd soovib võõrustajamaa Türgi suurendada elektri osakaalu ülemaailmses energiatarbimises – praeguselt ligikaudu 20 protsendilt 35 protsendini aastaks 2035.

Elektrifitseerimine tähendab seadmete ja süsteemide, mis varem töötasid fossiilkütustel, asendamist elektriliste lahendustega. Fressoz ei eita elektrifitseerimise hüvesid. Siiski leiab ta, et seda ei tohiks pidada imeravimiks.

„Kuni tarbimine kasvab, aitab see heitkoguste taset parimal juhul vaid stabiliseerida, mitte vähendada,” sõnab ta.

Pariisi kokkuleppe eesmärk on hoida globaalne soojenemine tunduvalt allpool kahte kraadi – ideaalis 1,5 kraadi juures. See piir on juba ületatud.

Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja märkimisväärselt loobuda fossiilkütustest. Ainuüksi elektrifitseerimisest ei piisa, kui tarbimine jätkab kasvamist, märgib ajaloolane.

Fressoz tunnistab, et tehnoloogia abil on võimalik palju saavutada – näiteks toota vähese heitega elektrit. Ta hoiatab siiski, et tehnoloogia üksi ei suuda kliimakriisi lahendada. „See on vaid viis lükata rasked otsused tulevikku,” tõdeb ta.

Fressozi sõnul eeldab heitkoguste vähendamine ka tarbimisharjumuste muutmist. Ta toob näiteks toidusüsteemi, märkides, et see moodustab ligi kolmandiku ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest.

Samuti kutsub Fressoz üles mõtlema sellele, kui palju autosid tegelikult vaja on.

„Peaksime järele mõtlema, kui palju elektriautosid on vaja – ja kas neid on linnades üldse tarvis. Ning kas need peavad tõesti olema hiiglaslikud linnamaasturid?” arutleb ta.

Fressoz ütleb, et soovib poliitikutelt rohkem arutelu selle üle, kas majanduskasv on tegelikult vajalik. Ta ei usu siiski, et see praegu tõenäoline oleks, kuna paljud Euroopa riigid maadlevad kasvava riigivõlaga.

Järgmisel kevadel toimuvad Prantsusmaal presidendivalimised. Kuigi suvi oli Prantsusmaal ja Lääne-Euroopas rekordiliselt kuum, ei eelda Fressoz, et kandidaadid käiksid välja mingeid suuremaid kliimaga seotud algatusi.

Tema hinnangul keskendub arutelu pigem kliimamuutustega kohanemisele kui nende aeglustamisele. „Debatt keerleb tõenäoliselt selle ümber, kellele tuleks tagada kliimaseadmed.”

Fressozi sõnul on eksitav lubadus, et kliimamuutusi on võimalik peatada. „Oleks aus tunnistada, et kliimamuutusi ei saa peatada. Parimal juhul saab neid vaid aeglustada.”