Sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas on sundinud NATO-t ümber hindama, kuidas vastata Venemaa rünnakule – sealhulgas loobudes piirangutest ja andes lööke sügaval Venemaa territooriumil.
Juunis kogunesid NATO kõrged ohvitserid ja ametnikud alliansi ajaloo esimesele süvalöökide sümpoosionile. USA õhujõudude kindrali Alexus Grynkewichi juhtimisel toimunud arutelud ja sõjamängud käsitlesid teemat, millest veel hiljuti oleksid vähesed osalejad avalikult rääkinud, vahendab Wall Street Journal.
Aastakümneid keskendus NATO Euroopa territooriumi kaitsmine sisuliselt sõjaliste tõkete püstitamisele. Kuid pärast peaaegu viis aastat kestnud Venemaa sõda Ukrainas leiavad NATO strateegid, et Venemaa sissetungi ei saa peatada vaid edasitungi takistamisega.
Kremli tavarelvastuses vägede heidutamine nõuab nüüd aktiivsemat ennetustegevust – sõjandusterminoloogias nimetatakse seda vastase tegevuse tõkestamiseks. See tähendab mitte ainult piiri ületavate vägede hävitamist, vaid ka rünnakuid sõjaväebaaside, varustusladude ja tööstusrajatiste vastu, mis asuvad rindejoonest tagapool, Venemaa enda territooriumil.
Grynkewich selgitas hiljuti oma „võiduteooriat” käsitlevas kõnes lähenemisviisi, mille kohaselt tõrjuksid NATO kaitsejõud esmalt rünnaku esimese laine ning seejärel nõrgestaksid järgnevaid rünnakutegevusi. Kui rünnak peaks jätkuma, siis – nagu ta Varssavis kuulajatele ütles – „me purustame meie vastu suunatud sõjapidamise süsteemi”, rünnates nii edasitungivaid vägesid kui ka „kõike, mis neid vägesid toetab, ülal peab või juhib”. Strateegia ei näe ette eskaleerumist tuumarelvade kasutamiseni.
Plaani keskmes on ülitäpsed kaugmaarelvad – nii tipptasemel kui ka soodsamad lahendused. USA on viimasel ajal uuendanud ja laiendanud oma täppis-kaugmaarakettide arsenali, kuhu kuuluvad näiteks tiibraketid Tomahawk ja raketid ATACMS, ning arendab ühtlasi uusi süsteeme. Euroopa liitlased, kes on seni maha jäänud, kiirustavad nüüd uute mudelite kasutuselevõtuga ja püüavad suurendada oma piiratud tiibrakettide Storm Shadow, SCALP ja Taurus varusid.
Norra Kaitseuuringute Instituudi vanemteaduri ja rakettidele spetsialiseerunud eksperdi Fabian Hoffmanni sõnul on Euroopas välja kuulutatud vähemalt 48 uut soodsate tiibrakettide arendusprojekti, milles osaleb 20 tootjat. See, millal neist projektidest relvi tarnima hakatakse, on aga lahtine küsimus. Paljud neist ei pruugi kunagi teoks saada, ja isegi need, mis edenevad, nõuavad aastaid.
Rünnaku puhul varieerub mõiste „süva” definitsioon umbes 160 kilomeetrist kuni sadade kilomeetriteni, kuid üldiselt viitab see sihtmärkidele kaugel rindejoone taga.
Lahingutegevuses kasutatakse rakette ja droone mitte ainult traditsiooniliste sõjaliste sihtmärkide – näiteks kaugete lennuväljade või armeekomplekside –, vaid ka Venemaa tööstusrajatiste, kriitilise infrastruktuuri ja ressursibaaside pihta löökide andmiseks, mis asuvad tuhandete kilomeetrite kaugusel NATO piiridest.
Seda lähenemisviisi – mida sageli kirjeldatakse pigem vibulaskja tabamisena kui noolte eest kaitsmisena – on Ukraina Venemaa vastu kasutanud. Kasutades üha võimsamaid relvi, sealhulgas kodumaal arendatud tiibrakette Flamingo, on Kiiev tabanud Venemaa kaugeid sõjalisi ja majanduslikke objekte nagu raketikütuse tootjad, droonide akude tehased, naftatöötlemistehased ja andmekeskused. See on ka lähenemisviis, mida USA sel aastal Iraani vastu kasutas.
Venemaa on samal ajal korraldanud Ukraina vastu hulgaliselt kaugmaarünnakuid, kombineerides täppislööke strateegiliste sihtmärkide pihta tsiviilobjektide ulatusliku hävitamisega. Kuna Ukrainal on puudu Lääne tarnitud tõrjerakettidest, toetub riik end kaitsmiseks üha enam „ennetavale kaitsele” ehk süvalöökidele Venemaa territooriumil, selgitas Ukraina suursaadik NATO juures Aljona Getmantšuk.
„Õhutõrje on nagu valuvaigisti – see leevendab sümptomeid, kuid tegelikult tuleb rünnata valu allikat,” ütles Getmantšuk Ukraina kaitse teemalisel konverentsil.
Poola kindralmajor Ireneusz Nowak märkis intervjuus, et Ukraina kogemusest tulenev oluline õppetund NATO jaoks on see, et „kaitse tähendab ka vastulööke”, ning täpsed süvalöögid on selle lahutamatu osa. „Venemaaga peetavas konfliktis tahaksime kindlasti rünnata nende kaitsetööstusbaasi,” sõnas ta.
„Peame käsitlema täpseid süvalööke heidutusvahendina,” ütles Nowak, lisades, et kui Ukrainal oleks need võimekused olnud juba sõja algusjärgus, poleks lahingutegevus „kujunenud Esimese maailmasõja stiilis kaevikusõjaks”.
Kuigi NATO sõjaväejuhid on nüüdseks omaks võtnud „tõrjumisel” põhineva doktriini, kahtlevad paljud strateegid, kas Euroopa poliitikud oleksid valmis heaks kiitma Venemaa sissetungile süvalöökidega vastamist.
„Eksisteerib lõhe Venemaa vastu kaitsmiseks vajaliku sõjalise planeerimise – mis sisaldab kindlasti ka ründavaid elemente – ning poliitiliste otsustajate vahel, kelle arusaam kaitsest piirdub vaid müüri ehitamise või droonimüüri püstitamisega,” nentis Saksamaa kaitseministeeriumi endine kantsler Nico Lange.
Grynkewichi sõjaliste plaanide eesmärk on muuta süvalöögid – rünnakud vastase tagalasse – pärast Venemaa sõjalist rünnakut sisuliselt automaatseks. Samuti selgitatakse nendes, miks on relvavarude kogumine vajalik.
Ukraina kogemus on näidanud, et suur hulk täppisrelvi on eluliselt tähtis, sest konflikti arenedes tekib pidevalt uusi sihtmärke. Tehaseid ja muid statsionaarseid objekte on suhteliselt lihtne rünnata, kuid need võidakse ümber paigutada mitmesse varjatud asukohta – täpselt nii, nagu Ukraina on teinud. Liikuvaid sihtmärke, näiteks laskeseadmeid, on aga veelgi raskem tabada, kuna need on väikesed ja muudavad pidevalt oma asukohta.
„Oleme näinud, et intensiivses konfliktis on äärmiselt ohtlik sattuda olukorda, kus vastasel on olemas ulatuslikud kaugmaa-löögivõimekused, kuid teil endal need puuduvad,” sõnas Hoffmann.
Süvalöökide ajalugu ulatub tagasi Teise maailmasõja aega, mil mõlemad pooled kasutasid mehitatud pommituslennukeid. Ühe USA pommitusmissiooni käigus rünnati natside kontrolli all olevaid naftavälju sügaval Rumeenia territooriumil. Saksamaa võttis kasutusele maailma esimesed kaugmaaraketid – V-1 ja V-2 –, mida tulistati Suurbritannia ja erinevate taristuobjektide, sealhulgas Belgias asuva Antwerpeni sadama pihta; viimane toimis pärast Normandia dessanti liitlasvägede varustuskeskusena. Ükski neist meetoditest ei olnud piisavalt täpne.
Külma sõja ajal muutusid ballistilised raketid täpsemaks, kuid need olid suured ja nende väljatulistamine keerukas. Täppis-süvalöögid tegid võimsa debüüdi 1991. aasta Lahesõjas, kui USA tulistas välja sadu Tomahawk-tiibrakette. Erinevalt ballistilistest rakettidest lendasid need horisontaalselt, kasutades väikeseid reaktiivmootoreid.
Sellest ajast peale on USA, tema liitlased ja vastased laiendanud oma tiibrakettide arsenale, arendanud täppisrakette (näiteks ATACMS, mida tulistatakse USA HIMARS-süsteemidest) ning viimasel ajal hägustanud piire droonide ja rakettide vahel.
NATO komandöride sõnul peavad nad konfliktiks valmistumisel – ja selle heidutamisel – kiiresti suurendama oma süvalöögivõimekusi.
„Sõnum peab olema: ärge tehke midagi rumalat, sest me suudame teid karistada,” ütles poolakas Nowak. „Kuid selleks, et see oleks usutav, peavad meil need võimekused olemas olema.”
