Reeglid, mis kehtivad president Trumpi suhetes välisriikide liidritega on selged: tema võib sind küll maha teha, kuid häda sulle, kui sa julged vastu hakata.
Keegi ei tea seda paremini kui Ukraina president Volodõmõr Zelenski, kes on sellise diplomaatilise „tuleproovi” läbinud rohkem kui korra. Sel nädalal Oslos toimunud kinnisel kohtumisel Trumpi läbirääkijatega sai ta aga selle kohta terava meeldetuletuse, vahendab New York Times.
Presidendi eriesindaja Steve Witkoff ja presidendi väimees Jared Kushner heitsid teisipäeval Zelenskile ette tema teravaid märkusi, mis olid vastuseks Trumpi enda teravatele kommentaaridele tema kohta. Vestlusest teadliku allika sõnul anti Ukraina liidrile mõista, et tema käitumine on presidendi marru ajanud.
Arutelu käigus, mil ameeriklased teatud märkuste üle nurisesid, astus Zelenski kohati vastu. Ühel hetkel rõhutas ta: „Ma pole seda kunagi öelnud,” vahendas allikas, kes jagas detaile anonüümsuse tingimusel, kuna tegemist oli eravestlusega. Sõnum jõudis aga selgelt kohale. Kui ta hiljem ajakirjanike ette astus, püüdis vaoshoitud Zelenski anda olukorrale positiivse hinnangu, vältides samal ajal viiteid oma hiljutisele kriitikale Trumpi aadressil.
„Oleme Ameerika poolele tänulikud,” ütles hr Zelenski, viidates USA luureabi taastamisele. Ta märkis, et vestles teel Oslosse välisminister Marco Rubioga – kes andis „Ameerika poolelt positiivseid signaale” – ning et tal oli „väga konstruktiivne dialoog” Witkoffi ja Kushneriga. „Kuid,” lisas ta, „meie vaheline suhtlus oli väga konstruktiivne, sest me kõik – Ukraina, Euroopa ja Ameerika Ühendriigid – soovime rahu.”
Ühesuunalise tänava põhimõttel toimiv diplomaatia on Trumpile kasuks tulnud: tema agressiivne hoiak paneb paljud maailma liidrid hoiduma talle vastu astumast – seda kas kättemaksu kartuses või – sõltuvalt tema tujust – uute tollitariifide kehtestamise hirmus. Trump nõuab teistelt lugupidamist, kuid ise seda harva üles näitab; erandiks on vaid need, kes tema soovidele järele annavad, või need, kelle poolehoidu ta taotleb – eeskätt autokraadid, nagu Venemaa president Vladimir Putin, Hiina president Xi Jinping ja Põhja-Korea liider Kim Jong-un.
Kontrast Trumpi suhtumises autokraatidesse ja demokraatidesse muutus veelgi teravamaks päev pärast Oslo kohtumist, kui Witkoff saabus rahukõnelusteks Peterburi. Pärast Venemaal vangistatud ameeriklase vabastamise saavutamist nimetas Witkoff Putinit – kellele on sõjakuritegude eest väljastatud rahvusvaheline vahistamismäärus – „humanistiks”.
Zelenski on olnud üks väheseid erandeid, kes on kohati Trumpile avalikult vastu astunud. Siiski peab ta hoolikalt kaaluma, kui kaugele ta võib minna, sest tema riigi ellujäämine – kaitstes end Venemaa sissetungi eest – sõltub suuresti Ameerika Ühendriikidest.
Oslo kohtumise eesmärk oli siluda hiljutisi erimeelsusi. Witkoff tegi enne Peterburi suundumist peatuse Norra pealinnas. Kushner, kes oli haige, ei saanud Witkoffiga kaasa minna, kuid osales vestluses videosilla vahendusel.
Trumpi hiljutine liikumine Moskva suunas on tekitanud ohtralt spekulatsioone, et see võib olla seotud eelseisvate vahevalimistega. Kohtumisega kursis oleva isiku sõnul rõhutasid aga Witkoff ja Kushner vestluses Zelenskiga korduvalt, et sellel pole mingit seost siseriikliku poliitikaga.
Zelenskiga olid kohtumisel kaasas kaks sõpra: võõrustaja, Norra peaminister Jonas Gahr Støre, ning külas viibiv Soome president Alexander Stubb. Mõlemad on olnud Ukraina kindlad toetajad ega jaga – nagu enamik Euroopa liidreid – Trumpi soosivat hoiakut Venemaa suhtes, kuid samas püüavad nad vältida tema asjatut ärritamist.
„Mul on hea meel, et saime täna kokku, et mõned asjad selgeks rääkida ja leppida kokku, et praegu on kõige tähtsam vaadata tulevikku,” ütles Støre. „Eile või nädal aega tagasi öeldu lahkamine ei anna midagi juurde. Nüüd peame tõesti keskenduma sellele, mis ees ootab.”
Stubb avaldas lootust, et edasi-tagasi liikumine Washingtoniga saab nüüd läbi. „Tänane päev oli edukas, homme on uus päev ja loodetavasti me ei hakka tehtut tagasi pöörama,” sõnas ta.
Støre ja Stubb korraldasid Oslos kohtumise, lootes viia rahukõnelused taas õigele rajale. Kaks Euroopa ametnikku märkisid, et kui Witkoff oleks läinud Venemaale Putiniga kohtuma ilma eelnevalt Zelenskiga kohtumata, oleks see jätnud äärmiselt halva mulje. Nad lisasid, et Oslo kohtumine ei lahenda küll kõiki põhiprobleeme, kuid Ameerika juhtrollile pole tegelikku alternatiivi.
Valge Maja ei andnud Oslo kohtumise kohta kohest kommentaari. Üks kõnelustega kursis olev ameeriklane sõnas, et osapooled pidasid avameelse, kuid lugupidava arutelu, mis aitas „õhku puhastada” ja edasi liikuda. Ameeriklane hoiatas, et kuigi Zelenski avalik kriitika Trumpi suunal võib teenida tema lühiajalisi poliitilisi eesmärke, on see pikas perspektiivis Ukraina sõja lõpetamise püüdlustele hoopis kahjulik.
Just sellist kaalutlust on pidanud tegema paljud maailma liidrid, eriti Trumpi teise ametiaja jooksul: millal vastata samaga, kui USA president ründab, ja millal alla neelata oma uhkus, et mitte „karu torkida”.
Aastaid nägid liitlasriikide presidendid ja peaministrid suurt vaeva, et mitte ärritada Trumpi, kes eelistab lepitusele pigem olukorra teravdamist. Viimastel kuudel – eriti pärast Trumpi ähvardust osta eelmisel talvel Gröönimaa – on liidrid aga ilmutanud vähem alandlikkust ning rohkem valmidust kindlaks jääda.
Kanada peaminister Mark Carney on asunud vastupanu eesotsa, trotsides Trumpi katseid survestada Ameerika põhjanaabrit kaubandusalastele järeleandmistele. Selle asemel et taganeda – nagu juhid Trumpi esimesel ametiajal sageli tegid –, otsustas Carney „vastu lüüa” ja kehtestas vastumeetmena samaväärsed tollitariifid.
Volodõmõr Zelenski olukord on aga keerulisem. Trump on Ukraina suhtes olnud tõrges juba oma esimesest ametiajast peale, olles nõunike kaudu veendunud, et Kiiev sekkus 2016. aasta valimistesse tema kahjuks – tegemist on alusetu väitega, mida luureteenistused on nimetanud Venemaa desinformatsiooniks. Tema 2019. aasta katse survestada Zelenskit algatama uurimist tema demokraadist rivaali Joseph Biden noorema vastu viis Trumpi esimese ametist tagandamise menetluseni (impeachment), mille põhjuseks oli võimu kuritarvitamine.
Teise ametiaja suund sai paika juba varsti pärast seda, kui Trump eelmisel aastal võimule naasis ja Zelenskit Valge Maja ovaalkabinetis toimunud tulisel kohtumisel teravalt kritiseeris. Toona näitas Zelenski, et ta ei karda presidendile vastu astuda. Kuid Euroopa liidrite ja parlamendis Kongressis leiduvate liitlaste soovitusel on Zelenski sellest ajast peale püüdnud otseseid vastasseise pigem vältida.
Viimased kaks nädalat on seda aga raskendanud, kuna Trump – kellel on Putiniga pikka aega olnud sõbralikud suhted – on pöördunud veelgi järsemalt Moskva poole. Muu hulgas on Trump ja tema meeskond sõlminud kokkuleppe Venemaa diislikütuse ostmiseks, tühistanud teatud sanktsioonid ning vabastanud Venemaa teistest piirangutest, mis sisalduvad tema äsja allkirjastatud õigusaktides. Samuti on nad piiranud Kiievile antavat luure- ja satelliitabi, viivitanud tõrjerakettide tarnimisega ning aidanud vahendada tehingut, millega müüakse tulusad Venemaa naftavarad isikutele, kes on seotud Trumpi lähikonnaga.
Trump on viimastel päevadel korduvalt Zelenskit rünnanud, nimetades Ukraina rünnakuid Venemaa naftatöötlemistehastele „häbiväärseks” ja nõudes, et need „kurat küll lõpetataks”. Ta süüdistas taas Zelenskit sõjas, mille algatas Putin, ning väitis, et „Venemaal läheb hästi” – seda ajal, mil Venemaa intensiivistuvad raketi- ja droonirünnakud tapavad Ukrainas tsiviilelanikke rohkem kui kunagi varem pärast täiemahulise sissetungi algust.
Trump läks koguni nii kaugele, et nõudis Ukrainalt Zelenski asemel „uue presidendi” leidmist. Seevastu Putini aadressil pole tal ühtegi karmi sõna – ta on öelnud, et ei soovi teha „midagi sellist, mis võiks rumalal kombel Venemaa läbirääkimislaua tagant eemale peletada”.
Teise demokraatliku riigi liidri ametist kõrvaldamise otsene nõudmine ületab tunduvalt diplomaatilise protokolli piire. Kui aga Zelenski reageeris sellele, nimetades diislikütusega seotud sammu „nõrgaks otsuseks”, väljendas tunnet, et teda on „reedetud”, ning viitas, et Washington näib üritavat „veenda Ukrainat kapituleeruma”, asus Trump ise solvunud osapoole rolli.
Vaid mõni tund enne Oslo kohtumist pani ta vastutuse rahu saavutamise eest taas Ukraina, mitte Putini õlule – kuigi Putin võiks sõja juba homme lõpetada, peatades rünnakud oma naabri vastu. „Zelenski peab tahtma selle sõja lahendada,” ütles Trump Washingtonis ajakirjanikele. „Ja kui ta seda ei tee, siis on see minu arvates väga halb.”
Trumpi väide, et rahu takistajaks on Zelenski, mitte Putin, solvab nii ukrainlasi kui ka eurooplasi. Zelenski rõhutas Oslos, et lõppkokkuvõttes on just tema rahvas see, kes on pommitamise all.
„Me kaotame inimesi – kuna Venemaa ründab, kaotame nii inimesi kui ka aega. See on äärmiselt kurb, sest meie lastel puudub normaalne elu ja lapsepõlv – ausalt öeldes kehtib see kõigi inimeste kohta,” sõnas ta. „Seepärast peame selle sõja võimalikult kiiresti lõpetama. Loodan, et meie partnerid – ameeriklased ja eurooplased – aitavad meid.”
