Keskkooliõpilased ja üliõpilased Arthur, Adrien, Anouk ja Soukeyna on erineva taustaga, kuid kõik olid sadade tuhandete rahumeelsete meeleavaldajate seas, kes laupäeval, 17. oktoobril tänavatel marssisid. Need Pariisist, Bordeaux’st, Besançonist ja Angers’ist pärit noored, nagu tuhanded teised üle Prantsusmaa viimase nelja nädala jooksul, nõudsid paremaid õpitingimusi ning vähem stressirohket ja pealetükkivat haridussüsteemi. Le Monde’ile päev pärast proteste, mille käigus mitmes suurlinnas toimus vandalismi ja rüüstamist, antud intervjuus väljendasid kõik oma otsustavust liikumist jätkata, „kuni valitsus meie nõudmistele vastab”.
Kuigi nad mõistsid hukka märatsejate tegevuse, ilmutasid need mobiliseerunud noored teatud mõistmist. Arthur Lévêque, geograafia teise kursuse üliõpilane ja üliõpilasühenduse UNEF liige Lääne-Prantsusmaal Angers’is, sõnas, et tema aktivism ei sisalda vägivalda. „Kuid olukord oleks võinud olla veelgi hullem,” märkis ta, lisades, et tema linnas oli korrakaitsjatel puudus tööjõust ning nende reageering viis selleni, et tekkis mitu eraldiseisvat rongkäiku.
„Kui bussiootepaviljonid saavad kahjustada, maksab selle kinni JCDecaux [reklaamiettevõte], kes teenib samal ajal terve aasta oma reklaamide pealt tulu. Purunesid prügikastid ja vaateaknad, kuid inimesed viga ei saanud,” sõnas ta, ehkki nii meeleavaldajate kui ka korrakaitsjate seas esines siiski vigastusi. Aktivist tunnistas, et tulekahju Limoges’i raekojas oli muljetavaldav. „Kuid kas avalike teenuste kahjustamine pole samuti vägivalla vorm?” küsis ta, viidates eelarvekärbetele. Tema hinnangul näitas laupäeval toimunu, et üliõpilasi ja gümnaasiumiõpilasi pole juba mitu nädalat kuulda võetud – täpselt nii, nagu ei võetud kuulda kollaveste ja teisi enne neid.
Pariisi äärelinnas Aubervilliers’is elav keskkooliõpilane Joseph veetis laupäeva Pariisis Place de la République’il ja Boulevard Sébastopolil jalutades. (Eesnimepidi tsiteeritud õpilased palusid anonüümseks jääda.) Ta ütles, et pole kunagi näinud nii palju vägivalda ega nii palju pisargaasi. Ta leidis, et rüüstajad oleksid pidanud vahet tegema väikeettevõtete ja suurte kaupluste vahel. „LVMH rüüstamine häirib mind vähem. Bernard Arnault [tegevjuht] saab asjad kergesti korda teha,” ütles teismeline.
Vastuseks laupäevastele vandalismitegudele viitasid küsitletud gümnaasiumi- ja üliõpilased valitsuse institutsionaalsele vägivallale. „Riik on vägivaldne ja vara kahjustamine on rahva vastus sellele vägivallale,” ütles 22-aastane Adrien, CentraleSupéleci tudeng, kes saabus Pariisi meelt avaldama koos umbes 60 kursusekaaslasega oma insenerikoolist. „Siiani pole ma näinud ühtegi politseinikku, kes oleks kaotanud hambad, käe või silma [viide vigastustele, mida gümnaasiumiõpilased on varasematel meeleavaldustel saanud]. Tänavavägivald on suunatud vara, mitte inimeste vastu.”
Adrieni hämmastas laupäeval Place de Clichy väljakule jõudes eriti politsei käitumine. „Politsei oli piirkonna sisse piiranud, jättes väljapääsuks vaid ühe tänava. Seejärel viskasid nad granaate,” kirjeldas inseneritudeng, kes tunnistas, et tundis hirmu. „Sädemed lendasid vaid mõne meetri kaugusel minust.” Ta rääkis, et sattus politsei esimest pealetungi keskele ning seejärel kiskus rahvamass ta endaga kaasa, mistõttu otsis ta varju ühes restoranis, et oodata olukorra rahunemist.
Negatiivsed kogemused õiguskaitseorganitega olid korduvaks teemaks Le Monde’i kogutud kirjeldustes. 18-aastane Soukeyna rääkis, et Bordeaux’s lasti tema pihta pisargaasi juba enne meeleavalduse algust. „Ometi marssisime me rahumeelselt – laulsime, hüüdsime loosungeid ja naersime,” sõnas Sciences Po esimese kursuse tudeng. Ta oli varemgi pisargaasiga kokku puutunud, kuid seekord oli see eriti vägivaldne. Soukeyna märkis samuti, et teda liigutas rahvahulga suurus.
Üliõpilane avaldas kahetsust, et meedias kajastati ainult rüüstamisi ja tulekahjusid, kuigi tema hinnangul sümboliseeris see päev rahvast, kes suudab ühineda ja solidaarsust üles näidata. Sama meelt oli Anouk, kes õpib Université Sorbonne-Nouvelle’is teatri- ja filmiteadust. Ta meenutas päeva algust kui eriti liigutavat hetke: ta marssis koos kooliõpilaste, üliõpilaste ja tervishoiutöötajatega ümber Trooja hobuse, mille olid ehitanud Ecole Boulle’i õpilased.
Marssimise käigus liitus nendega puhkpilliorkester ning möödudes paljud inimesed hõiskasid. „Selles hetkes oli midagi sügavalt rõõmustavat – jõu- ja solidaarsustunnet,” sõnas ta. Anouk ütles, et loodab võitluse jätkumist: „Inimesed on juba mitu päeva rääkinud, et meie liikumine on hoogu kaotamas, kuid see, mida ma eile kogesin, tõestas vastupidist. Me laulsime ja tantsisime tunde, olime koos – ja see annab meile lootust.”
Le Monde’iga suhelnud kolm peamist kooliõpilaste ühendust, kes liikumise taga seisavad, ning üliõpilasorganisatsioon UNEF kutsusid üles proteste jätkama, kuid ei täpsustanud, millise vormi edasised aktsioonid võtavad. „Kuni meie kümmet nõudmist ei ole täidetud ja vabariiklikku lubadust pole tegelikult ellu viidud, jätkub ka võitlus,” hoiatas kooliõpilaste organisatsiooni juht Lydia Hamadene. „Noorte lootust tuleb kuulda võtta, mitte lämmatada. Meie pühendumust tuleb austada, mitte maha suruda,” ütles Renouveau Lycéeni juhatuse esimees Nathanaël Combary.
Ida-Prantsusmaal Besançon’s viibis kohalike kooliõpilaste esindaja Justine Lamome laupäeval alates kella kümnest linna „kollaste vestide” ringteel, kuid märkis, et tal pole veel olnud aega oma kaasaktivistidega järgmisi samme arutada. Tema hinnangul peavad protestid jätkuma ka pühade ajal, et näidata jätkuvalt – „oleme valmis oma hääle kuuldavaks tegema”. Arthur teadis aga juba, et osaleb esmaspäeval Lääne-Prantsusmaal Angers’is oma ülikoolis toimuval üldkoosolekul. „Näeme, kas 17. oktoobri protestid peletasid inimesi eemale või innustasid hoopis suuremale mobiliseerumisele; alles siis saame tagajärgi hinnata,” sõnas ta.
Sõltumata sellest, mis edasi saab, muudab see liikumine paljud inimesed poliitiliselt teadlikuks, ütles Pariisi Hélène-Boucheri gümnaasiumi lõpuklassi õpilane Louise, kes loodab, et rüüstamised ei heida protestidele halba varju. „Oleme mõistnud, kui paljud inimesed meid toetavad ja kui tähtis on poliitika meie ühiskonnas. Pärast seda on noored tõenäolisemalt valmis hääletama,” oli ta veendunud. Louise ei ole 2027. aasta 18. aprillil ja 2. mail toimuvateks presidendivalimisteks veel 18-aastane. Kuid seni kavatseb ta kindlalt jätkata oma õiguse kasutamist meelt avaldada.
