Briti mereväe tippkindral Gwyn Jenkins külastas eelmisel nädalal Leedut ja teisi Balti riike, samal ajal kui Ühendkuningriik jätkab kümne riigi ühise ekspeditsioonijõu (JEF) – nn tahte koalitsiooni – arendamist, et kiirendada otsustusprotsessi võimaliku Venemaa rünnaku korral.
„Ma ei külva paanikat. Keegi ei maali katastroofistsenaariume sellele, mis võiks Baltikumis juhtuda,” ütles ta, lisades, et Venemaa jätkab „nõrkuste otsimist”, kui NATO riigid just jõudu ei näita.
Eksklusiivintervjuus portaalile LRT.lt rääkis kindral Jenkins Klaipėda sadama tähtsusest, Briti juhitavast JEF-ist kui tahte koalitsioonist ja kasvavast ohust, et Venemaa võib Baltikumis „midagi rumalat” korda saata.
Mainisite sõna „paanikaõhutamine”. Seda kohtab praegu palju, eriti rahvusvahelises meedias. Kas teie hinnangul on märgata märke, mis nõuaksid varasemast suuremat valvsust?
Olen elukutselt sõjaline strateeg. Meie ülesanne on olla valmis – see tähendab, et võtame kõiki ohte, mida näeme, väga tõsiselt, kuid see ei anna põhjust kujutada venelasi suurema jõuna kui nad tegelikult on.
[…] Venemaa kannab Ukrainas suuri kaotusi. Ta on teinud tohutu strateegilise vea, alustades Euroopa pinnal jõhkrat ja ebaseaduslikku sõda suveräänse riigi vastu, keda me kõik toetame.
Kuni sõda kestab, ei usu ma, et Venemaal oleks võimekust asuda ellu viima neid äärmuslikke stsenaariume, millest mõned räägivad. Nad mõistavad, et kujutame endast tohutut jõudu, kui nad oleksid nii rumalad, et vallandaksid NATO 5. artikli kohaldamist nõudva olukorra.
Kuid kas muret valmistab just see, mis võib juhtuda allpool seda läve?
Kui mul on Venemaa suhtes mingeid kõhklusi, siis peamiselt seetõttu, et ma ei pea neid kuigi professionaalseks. Usun, et neil on suur oht valearvestusi teha. Jälgides olukorda Läänemerel, Põhjamerel, Briti saarte ümbruses ja mujal, näen, et ebaprofessionaalne käitumine võib teatud olukordi eskaleerida.
Murekoht seisneb just selles, kuidas me olukorda ohjeldame ja suudame asju kontrolli all hoida, kui nad peaksid tegema midagi rumalat, ebaseaduslikku või jõhkrat. See on hoopis midagi muud kui eelnevalt kavandatud ulatuslik sissetung Euroopasse.
See oht on väga tõsine. Tunnen muret Venemaa käitumise pärast – nii selle pärast, mida nad võivad teha sõja ajal, kui ka selle pärast, mis saab pärast Ukraina sõja lõppu ja mis ootab Vene riiki edaspidi.
[…] Kui vaatan 15 aastat tagasi – olin parasjagu sõjaväeakadeemias õppimas, umbes samal ajal, kui Põhja-Iirimaal toimus G8 tippkohtumine ja seal viibis Vladimir Putin. Kohtusin temaga isiklikult, kuna olin peaministri sõjaline nõunik.
Toona, kõigis meie sõjamängudes ja õppustel kujutas sõjaeelset olukorda just see, mida me praegu [Euroopas] kogeme. Kui oleksite küsinud 15 aasta taguselt minult, milline näeb välja olukorra ettevalmistamine vastasseisuks NATO-ga, siis just selles me praegu olemegi. See ei tähenda sõja ennustamist, kuid annab märku, et me ei tohi valvsust kaotada.
Mida te Putinist mäletate?
Ta on väga lühikest kasvu – midagi sellist, mida fotodelt ei pruugi märgata. Ta on väga intensiivne ega loo inimestega kuigi vahetut sidet. Samas ei veetnud ma temaga kuigi palju aega.
Suwałki koridori küsimus pälvib palju tähelepanu. Mida oskate selle kohta öelda mereväe või Ühendkuningriigi vaatenurgast?
Maismaad pidi toimuv varustamine on ilmselgelt ülioluline nii teie riigi, kõigi Balti riikide kui ka meie eesliinil asuvate maavägede jaoks – olgu nendeks siis Ühendkuningriigi väed Eestis või siinsed Saksa üksused. Kui sõjaline strateegia ja ajalugu on mulle midagi õpetanud, siis seda, et ei tohi sõltuda vaid ühestainsast ühendusteest.
Mereteed ja meie võimekus varustust üle Läänemere kohale toimetada on äärmiselt tähtsad. Minu hinnangul on teil ühed Balti regiooni parimad sadamarajatised, tegemist on väga olulise taristuga, mille kaitstuse peame tagama.
Kas sellest te siinsetel kohtumistel rääkisitegi?
Jah, oleme küll, sest oleme Ukrainalt palju õppinud nii nende sadamataristu kaitsmise võimekuse kui ka nende kogetud väljakutsete osas. Samuti oleme viimasel ajal saanud palju teadmisi Pärsia lahe piirkonna konfliktist selle kohta, kuidas kaitsta sadamataristut mitmesuguste võimalike rünnakute eest.
Soovin väga, et jätkaksime arutelusid selle üle, kuidas seda siin teha ja kuidas me saame üksteist selles toetada, sest see on meile kõigile oluline. See on olnud ka üks keskseid teemasid minu siinsetes aruteludes.
Neile, kes ei tea, mis on Ühendkuningriigi juhitav ühine ekspeditsioonivägi (JEF) – millesse kuulub ka Leedu – kas see on omamoodi kaitsemehhanism kriisideks, mis ei küündi NATO põhikirja 5. artikli rakendamiseni?
Minu arvates on JEF-i puhul kõige olulisem see, et see täiendab NATO-t. Teeme JEF-i kaudu tihedat koostööd NATO planeerijatega, et selgitada välja, kuidas JEF saab NATO plaane toetada. JEF-i eeliseks on see, et meid on kümme ja me ei vaja tegutsemiseks konsensust.
Kas see on sisuliselt „tahte koalitsioon”?
Põhimõtteliselt küll. Olukorra arenedes võimaldab JEF-i paindlikkus meil kõigil panustada viisil, mis tõepoolest toetab NATO plaane.
Kui vaadata praegust NATO planeerimisprotsessi – kus NATO alles kujundab konsensust, püüab mõista toimunut ja otsustab vastusammu üle –, siis JEF-i riikidena on meil võimekus üksteise toetuseks üsna kiiresti tegutseda.
Tean, et poliitilisel tasandil rõhutatakse meelsasti, et JEF ei konkureeri NATO-ga. Kuid arvan, et paljudele inimestele Baltimaades pakuks kindlustunnet teadmine, et meil on olemas teatud laadi piirkondlik liit, mis võimaldab riikidel ohu korral kiiresti tegutseda.
See peakski kindlustunnet pakkuma, sest JEF on olnud meile kõigile väga kasulik koostöövorm. See ulatub Läänemerest kuni Kaug-Põhjani ning kõik mereväed ja riigid, kellega suhtleme, on sellest väga huvitatud.
Milline on siis Leedu roll? Kas kaitsta Klaipėdat iga hinna eest?
Arvan, et JEF-i plaanide väljatöötamisel võetakse kindlasti arvesse kriitilise tähtsusega taristut – nii seda, millest sõltume meie riiklikult, kui ka seda, millest sõltub NATO –, ning kaalutakse, kuidas erinevates olukordades ressursse suunata.
Kui ma hiljuti Norfolkis [NATO ja USA mereväebaasis] nendega vestlesin, […] siis nad tervitasid sellist lähenemist väga.
