Rööpapaarid kitsenevad üheks liiniks, suundudes Venemaa piiri poole Lappeenrantas asuvas Vainikkalas – seal lõpeb Soome territoorium kontrollsilla juures.

Soome ei soovi sulgeda silla alt läbi minevat teed, kuigi idapiir on muidu suletud. Suvel avaldatud siseministeeriumi memorandumi kohaselt kasutatakse Vainikkala piiripunkti Venemaalt tuumakütuse sisseveoks nii siseriiklikuks tarbeks kui ka partnerriikidele tarnimiseks ning selleks puuduvad alternatiivsed marsruudid, vahendab Helsingin Sanomat.

„Tarnete katkemine võib tekitada märkimisväärseid raskusi mitmele Kesk-Euroopa riikide tuumaelektrijaamale,” seisab memorandumis. Sellest hinnangust võib järeldada, et mitme Kesk-Euroopa tuumaelektrijaama kütusetarned sõltuvad EL-i piiril asuvast raudteeühendusest.

Kas Euroopa tuumaelektrijaamad satuksid raskesse seisu, kui rongid ei saaks Vainikkalat läbida?

Mitte päris. Sõltuvus Venemaa tuumakütusest puudutab neid Euroopa riike, kus kasutatakse Venemaal projekteeritud VVER-tüüpi tuumareaktoreid. Need asuvad Bulgaarias, Tšehhis, Soomes, Ungaris ja Slovakkias.
Eurostati andmetel importisid lisaks Soomele eelmisel 2025. aastal Venemaalt tuumakütust ka Tšehhi, Ungari ja Slovakkia. Sellise impordi koguväärtus ulatus viimase pooleteise aasta jooksul ligikaudu 600 miljoni euroni.

Statistika ei näita, kas kogu Euroopasse saabuv kütus liikus läbi Vainikkala. Siiski selgub Soome kiirgus- ja tuumaohutuskeskuse (STUK) – mis kontrollib tuumakütusevedusid – väljastatud transpordilubade otsustest aastateks 2021–2026, et tuumakütust on lubatud vedada Venemaalt läbi Soome Ungarisse, Slovakkiasse ja Tšehhi. Soomes impordib Fortum Venemaalt tuumakütust oma kahele Loviisa elektrijaama plokile. Impordi- ja transpordiluba kehtib kuni 2030. aastani.

Tolli statistika kohaselt oli eelmisel aastal Venemaalt Soome imporditud tuumakütuse väärtus ligi 30 miljonit eurot. Materjali veeti raudteed pidi, mis praktikas tähendab vedu läbi Vainikkala. Tänavu jaanuarist juunini tuumakütust Venemaalt Soome ei imporditud.

Vainikkalast sai tuumakütuse rahvusvaheline transporditee pärast seda, kui Venemaa alustas 2022. aastal täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Varem oli Vainikkala kaudu liikuv tuumakütus mõeldud üksnes Loviisa elektrijaamale, ütleb Soome kiirgus- ja tuumaohutuskeskuse (STUK) tuumajäätmerajatiste järelevalve osakonna juhataja Mia Mäntynen.

Tuumakütust toodab TVEL – kütuseettevõte, mis kuulub Venemaa riiklikule kontsernile Rosatom. Mäntyneni sõnul transporditi materjali varem otse EL-i riikidesse, kasutades muu hulgas lennutransporti.

Sanktsioonide tõttu on Venemaa lennuettevõtjatel keelatud EL-i lennujaamu kasutada. Tuumakütus ise sanktsioonide alla ei kuulu.

Mäntynen märgib, et suurem osa Vainikkalasse saabuvast tuumakütusest liigub edasi teistesse sihtkohtadesse. Ta ei avalda saadetiste täpset mahtu, vaid mainib vaid, et saadetised saabuvad ligikaudu kord kuus. Turvakaalutlustel hoiab STUK transpordimarsruudid ja -graafikud saladuses.

Euroopa kaarti vaadates tundub „Soome marsruut” igati loogiline. Sõja tõttu ei saa tuumakütust transportida läbi Ukraina, märgib LUT-i ülikooli tuumatehnika professor Juhani Hyvärinen. Samuti peab ta ebakindlaks marsruuti läbi Valgevene Poolasse – riiki, kus tuumaenergiat ei kasutata. „See tekitab kergesti ettenägematuid probleeme.”

Tuumakütuse transport on rangelt reguleeritud, mistõttu kaasneb suurema arvu transiidiriikidega ka rohkem bürokraatiat.

Hyvärineni sõnul on Soome tuumaenergia küsimustes usaldusväärne partner. Siit saab tuumakütust lennutada otse sihtriiki. „See on kõige probleemivabam lahendus.”

Venemaa võib aga selle marsruudi toimimist takistada. Juuli alguses sulges Venemaa Värtsilä piiripunkti, mis on Niirala piiripunkti vasteks. Kuni selle ajani veeti väetisi ja nende toorainet Soome just Niirala kaudu.

Samal ajal tõstis Venemaa – teatud eranditega – Soome suunal toimuvate raudteevedude tariife kaheksakordselt. Tuumakütuse veod nende erandite hulka ei kuulu.

Soome kiirgusohutuskeskus (STUK) kinnitab, et veod on jätkunud ka pärast 1. juulit. Marsruudiga seoses on ka praktilisi muresid. Siseministeeriumi memo kohaselt põhineb Vainikkala ja Loukko (Buslovskaja) piirijaamade vaheline liikluskorraldussüsteem 1960. aastate Nõukogude-aegsel tehnoloogial, millele pole enam varuosi saada.

Tarneahela haavatavus on hästi teada. Oma plaanis loobuda järk-järgult Venemaa energiast peab Euroopa Komisjon äkilisi poliitikamuutusi riskiks. Komisjoni hinnangul tuleb kiirendada alternatiivsete kütuste kasutuselevõttu VVER-tüüpi tuumajaamades.

Ülemineku aeglane tempo tuleneb osaliselt Venemaa tootjaga sõlmitud pikaajalistest lepingutest. Samuti on tuumakütuse vahetamine nõudlik ja kulukas protsess, kuna kütuseelemendid valmistatakse ülitäpse tehnoloogia abil.

„Täpsusega kuni millimeetri murdosadeni,” kirjeldab professor Hyvärinen.

Uue kütusetehase rajamine võtab aega viis kuni kümme aastat. Olemasolevate rajatiste laiendamine käib kiiremini, kuid sellega kaasnevad kulud. Hyvärinen märgib, et ettevõtted investeerivad alles siis, kui neil on kliendid olemas. Lisaks võtab kütuse litsentsimisprotsess aastaid.

Euratomi tarneagentuuri andmetel on kõik EL-i VVER-reaktorite käitajad sõlminud lepingud alternatiivse kütuse tarnimiseks hiljemalt 2025. aasta lõpuks.

Hyvärinen märgib siiski, et piisavas koguses Lääne kütuse laialdase kättesaadavuse ajakava on omaette teema. Venemaast vabanemine võtab aastaid.

Soome Fortum on hea näide sellest, kui aeglaselt see üleminek kulgeb. Ettevõte laadis USA firma Westinghouse’i toodetud kütust Loviisa tuumajaama teise plokki aastatel 2024 ja 2025 ning see töö jätkub tänavu sügisel toimuva iga-aastase hooldusseisaku ajal.

Fortumi kommunikatsiooni- ja avalike suhete asepresident Pauliina Vuosio märgib, et tänavu on enam kui pool teise ploki kütusest pärit läänest. Seevastu esimese ploki kütus on endiselt täielikult Venemaalt pärit.

Jaama tõhusa töö tagamiseks vahetatakse korraga välja veerand kütusest. „Tavaliselt kulub kogu reaktori kütusevaru väljavahetamiseks neli aastat,” ütleb Vuosio.

Fortumil on kehtivad tarnelepingud Venemaa kütusetarnijaga nii Loviisa 1 (kuni 2027. aastani) kui ka Loviisa 2 (kuni 2030. aastani) jaoks. Vuosio sõnul ei saa neid lepinguid ühepoolselt lõpetada. „Ei tasu eeldada, et kütuse eest maksmisest saab pääseda lihtsalt tarnest keeldumisega.”

Fortum valmistab ette hankeprotsesse lepingute sõlmimiseks perioodiks pärast 2030. aastat. Eesmärk on tagada Loviisa jaamale mitu litsentsitud kütusevalikut, kaotades nii sõltuvuse ühest tarnijast.

Aprillis sõlmisid Fortum ja kolm teist energiaettevõtet Prantsuse firmaga Framatome lepingu Euroopas toodetava kütuse arendamiseks. Regulaarsed tarned võiksid alata 2030. aastate alguses. Juhani Hyvärineni hinnangul ei oleks tuumakütuse tarnete katkemisel Venemaalt Euroopasse kohest drastilist mõju.

Põhjuseks on asjaolu, et tuumaelektrijaamades vahetatakse kütust vaid kord aastas või harvem. STUK-i esindaja Mia Mäntynen märgib, et elektrijaamades hoitakse tavaliselt kütusevaru, millest piisab üheks täielikuks kütusevahetuseks.

Hyvärineni hinnangul hakkaksid elektrijaamad tarnete katkemise korral tootmist vähendama. Sõltuvus fossiilkütustest suureneks, mis tooks kaasa heitkoguste kasvu. Elektrihinnad võivad tõusta.

Pauliina Vuosio sõnul on Loviisa jaama tootmine tagatud ka tarnete katkemise korral: olemas on kütusevaru ja kasutusel on lääne päritolu alternatiiv.

Tuumakütust veetakse lühikeste, vaid mõnest vagunist koosnevate rongikoosseisudega. Sellise saadetise märkamine Vainikkala raudteejaamas on pigem juhuse asi.

Septembri alguses teatas toll, et energiatoodete import Venemaalt Soome on peatunud. Üksuse juht Olli-Pekka Penttilä selgitab, et see puudutab selliseid kaupu nagu maagaas, toornafta ja muu sarnane, tuumakütus kuulub aga teise kategooriasse.

Soome Välispoliitika Instituudi juhtivteadur Marco Siddi peab võimalikuks pingete edasist eskaleerumist EL-i ja Venemaa vahel, mis võib mõjutada tuumakütuse kaubandust.

Siddi hinnangul on ebatõenäoline, et EL kehtestaks praegu Venemaa tuumakütusele sanktsioone, arvestades tuumaelektrijaamade sõltuvust sellest. Ta märgib, et tuumakütus oleks Venemaa jaoks piiratud mõjujõuga vahend, kuna selle tarnete peatamine ei vallandaks vahetut kriisi.

„Majanduslikult poleks see mõttekas,” märgib ta. Lõppude lõpuks liigub tuumakütuse eest Venemaale raha.