Kui suur summa on riigikaitseks piisav? Seda küsimust tasub praegu esitada, kuna kärpeid tehakse nii heaoluosakondade (sotsiaal- ja tervishoiuteenuste korraldajate), Kela hüvitiste, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste, töötute toetuste kui ka toimetulekutoetuste arvelt, samal ajal kui kaitsekulutused kasvavad.

Aastakümneid püsisid kaitsekulutused selgelt alla kahe protsendi SKP-st. Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu on kaitsekulutused tõusnud ligikaudu 2,5 protsendini ning Soome on lubanud Donald Trumpile ja NATO-le, et tõstab kaitse- ja julgeolekukulutused kokku viie protsendini. Tõenäoliselt kasutame need vahendid suure hulga Ameerika relvastuse ostmiseks – samm, mis valmistab Trumpile heameelt, kirjutab Janne Saarikivi väljaandes Helsingin Sanomat.

Soomlased usaldavad teadust ja uudiseid vähem kui varem, kuid 90 protsenti neist usaldab kaitseväge ja politseid. Ükski erakond ei sea relvahankeid kahtluse alla. Julgeolekuasutustele antakse uusi volitusi infosüsteemide jälgimiseks ja välisluureoperatsioonide läbiviimiseks.

Võib küsida, kas see usaldus julgeolekuasutuste vastu põhineb teadmistel või teadmatusel. Teadus ja meedia toimivad avatud süsteemidena, samas kui kaitseküsimused on suures osas saladuselooriga kaetud. Eliidi esindajaid on riigikaitsekursuste kaudu meelitatud, võimaldades neil heita pilku saladuseloori taha. Küll aga tekitavad helde rahastus ja salastatus alati valearvestuste ja korruptsiooni riski. Miks peaks kaitsevägi selles osas erinema Kittilä vallavolikogust, Gardeni areeni projekti eestvedajatest või ametnikest, kes väljastasid keskkonnaload Talvivaara kaevandusele? Soovin teha väikese prao sellesse üksmeele müüri ja öelda: ma ei pruugi julgeolekuasutusi ja kaitseväge üldse usaldada.

See pole mõeldud paha pärast – mõistan rahvusvahelise olukorra tõsidust. Kui puhkeb sõda, kaitsen Soomet oma parimate võimete kohaselt. Soome ohvitserid on kahtlemata pädevad professionaalid. Ometi on nad oma väljaõppe ja maailmavaate vangid sama palju kui minagi – ühesuguse taustaga rühm, keda on õpetatud probleeme relvade abil lahendama. Nad näevad julgeolekuriske seal, kus jurist, aktivist või ajakirjanik näeb inimõigusi, ideoloogiaid või tolmuseid patriootlikke loosungeid.

Kuidas kaitsealased hanked julgeolekut suurendavad? Selle üle tasub järele mõelda mineviku valguses.

Suomenlinna merekindlus oli tohutu kaitseinvesteering. Selle ehitamine neelas aastakümnete vältel märkimisväärse osa Rootsi riigieelarvest. Seejärel, 1808. aasta kevadel, saabus tõehetk: Viapori alistus peaaegu võitluseta. Nii palju siis sellest maksumaksjate rahast. Sama saatus tabas ka investeeringuid teisel pool piiri. Venemaa oli rajanud ja tugevdanud kindlustusi piki Rootsi piiri – Kyminlinnas ja Fort Slavas praeguse Kotka alal, samuti Haminas ja Lappeenrantas. Ka seal ei toimunud mingit lahingutegevust.

Pärast Esimest maailmasõda rajas Prantsusmaa kogu Saksamaa-piiri ulatuses maailma parima kindlustusteliini – Maginot’ liini. See oli astronoomiliselt kallis ja seda peeti vallutamatuks. Nagu selgus, polnud vajadust sellest läbi murda. Sakslased ründasid lihtsalt läbi Belgia, möödudes kindlustustest, et siseneda Prantsusmaale ja vallutada Pariis.

1920. aastatel peeti Soomes debatti selle üle, kas investeerida mereväkke või õhuväkke. Sisuliselt jäi peale merevägi, mis sai endale kaks rannikukaitse-soomuslaeva. Kui aga sõda lõpuks puhkes, osutusid need alused ajale jalgu jäänud relvadeks. Ilmarinen sattus miinile ja hukkus 271 meremeest, kuid laevast endast polnud suurt praktilist kasu. Väinämöinen veetis suurema osa sõjast ankrus; allveelaevade ja lennukite ohu tõttu peeti selle merele viimist liiga riskantseks.

Seevastu vajadus hävituslennukite järele ilmnes juba Talvesõja esimestel päevadel. Nõukogude Liit pommitas linnu, põhjustades tsiviilohvreid. Soome ostis kiiruga Suurbritanniast kalleid hävituslennukeid, kuid need ei jõudnud konfliktis õigeks ajaks kohale.

Milliseid õppetunde saab neist sõjaajaloo seikadest ammutada? Vähemalt selle, et kaitseinvesteeringud võivad viia tohutu raiskamiseni. Lisaks rahastusele ja tahtele riiki kaitsta on vaja mõista tulevase sõja olemust – ja just sellest jääbki puudu.

Vaadelgem, kuidas käib käsi heldelt rahastatud armeedel. Venemaal ei ole õnnestunud alistada kehvasti varustatud Ukrainat. Põhjuseks pole mitte kehvem relvastus, vaid asjaolu, et salastatud luureteenistustel oli ekslik arusaam Ukraina rahva võitlusvaimust. Seetõttu läksid sõjalised investeeringud raisku – mis antud juhul on kahtlemata hea asi.

Hamas – organisatsioon, mida peeti nõrgaks – ründas 2023. aasta sügisel Iisraeli, hoolimata Iisraeli hiiglaslikest investeeringutest relvastusse ning Gaza jälgimisest müüride ja droonide abil. Ameerika Ühendriigid, maailma juhtiv sõjaline suurvõim, taandus nii Iraagist kui ka Afganistanist saba jalge vahel, olles kulutanud neile konfliktidele sadu miljardeid dollareid. Nüüd on USA andnud löögi Iraanile, ammendanud oma täppisjuhitavate rakettide varud ja kaotanud usaldusväärsuse oma Lähis-Ida liitlaste silmis. Sõjal ei paista lõppu tulevat, rääkimata võidu võimalusest.

Suurriikide eksimused näitavad, et relvastusse pandud tohutud rahasummad ei taga sõjas võitu, kui varjatud luureohvitserid ja ideoloogiast pimestatud juhid teevad vigu. Kas meie väikerahva juhtkond on selles osas parem?

Praegu pikendab valitsus idapiiri sulgemist ja niinimetatud tagasisaatmis- ehk piirilt tagasipööramise seaduse kehtivust. Seadust põhjendati väitega, et selle olemasolu võimaldab Vene piiri avada. See võeti vastu vaatamata inimõigustele spetsialiseerunud juristide ja põhiseaduse ekspertide üksmeelsele vastuseisule. Väljendatud hirm seisneb selles, et üle piiri võivad saabuda „instrumentaliseeritud” varjupaigataotlejad.

Kas ma usaldan julgeolekuasutuste hinnangut selles küsimuses? Kuidas seda üldse teada saada, kui hinnang on salastatud? Ometi püsib piir nii Norras kui ka Eestis avatuna ning varjupaigataotlejaid ei suunata sealt massiliselt nendesse riikidesse. 1939. aastal, vahetult enne Talvesõda, olid Soome ja Nõukogude Liidu suhted kõike muud kui harmoonilised, kuid ka siis oli piir avatud.

Kas piiri sulgemine on seotud tõelise julgeolekuga või on tegemist tarbetu militariseerimise ja liialdatud vaenlasekujudega? Suur osa vastavast teabest on salastatud, mistõttu on seda võimatu hinnata – eeldatakse lihtsalt, et usaldame ametkondi. Siiski võib küsida, kas tänapäeva Soome on tõesti nii nõrk, et – erinevalt 1939. aasta Soomest või tänasest Eestist – ei suuda ta eristada põhjendamata varjupaigataotlejaid ja spioone tavalistest piiriületajatest.

Ja kuidas on lood relvahangetega – kas valikud on seekord õiged, erinevalt olukorrast enne Talvesõda?

Taas on mereväele hangitud suuri uusi aluseid. Samal ajal on Ukraina suutnud ainuüksi droone kasutades Venemaa Musta mere laevastiku põhja lasta või sadamasse blokeerida. Soome on ostnud USA hävituslennukeid, mille lahinguline väärtus sõltub andme- ja relvasüsteemide uuendustest – mis omakorda sõltuvad Ameerika ettearvamatute juhtide tujudest.

Oleme küll tanke hankinud, kuid Ukraina sõjas näib valitsevat tõrksus nende kasutamise suhtes, kuna konfliktis domineerivad raketid ja droonid. Droone satub aeg-ajalt ka Soome – tavaliselt teatavad neist Iitti pensionärid või Pellingi kalurid. Ilmselgelt pole kaitsejõud neid droone ei tuvastanud ega alla tulistanud.

Kas olen ainus, kes leiab, et miljarditesse ulatuvate eelarvete juures tuleks seda küsimust lahendada ilma pensionäridele ja kaluritele lootmata?

Sõjaks valmistumine on mõistlik, kuid mitte kõik kaitse nimel tehtav pole seda. Peab olema midagi, mida tasub kaitsta, ning kaitsetegevuses peab valitsema terve mõistus.

Kaitset väärivate väärtuste hulka kuuluvad näiteks õigusriik ja demokraatia. Kui need julgeolekuasutuste volituste laiendamise käigus nõrgenevad, jääb riigis vähemaks seda, mida tasub kaitsta. Sama kehtib olukorras, kus kaitsekulutuste rahastamiseks kärbitakse sadade tuhandete soomlaste sotsiaalset põhiturvalisust.

Kui julgeolekuasutustele antakse rohkem raha ja volitusi, on hädavajalik suurendada läbipaistvust ja järelevalvet. Kaitseküsimusi ümbritsev üksmeel ei ole hea asi, isegi riigikaitse vaatepunktist. Kõige ohtlikumad vead tekivad organisatsioonides, mis koosnevad samamoodi mõtlevatest inimestest – ja alati salajas.

Alustuseks teen ettepaneku: kui uue sõjatehnika hankimine tähendab järeleandmisi hooldekodudes virelevate varasemate sõdade ohvrite eest hoolitsemisel, siis jätkem need hankimata. Ostkem neile pigem piisavalt mähkmeid, enne kui soetame järgmise sõja tarbeks kasvõi ühe uue „Taaveti lingu” (David’s Sling) süsteemi. Sest rahvas, kes ei õpi mineviku sõdadest, ei tule toime ka tulevastes sõdades.