Kui Ühendkuningriik satuks ootamatult sõtta, kas teaksite, mida teha? Kas teate, mida teilt oodatakse?

Valitsus soovib, et me kõik hakkaksime valmistuma oma elu tõsisteks häireteks. Meilt oodatakse konservide ja joogivee varumist, kodanike vastupidavuse suurendamist ja sõjavõimalusega arvestamist. Alustatud on tööd valitsuse niinimetatud sõjaplaanide kogumiku (ingl war book) kallal, mida pole aastakümneid uuendatud, vahendab BBC.

Ühendkuningriigi kõrgeim sõjaväelane on löönud häirekella. Kaitseväe juhataja Richard Knighton ütles sel nädalal, et Venemaa ohu tõttu elab Suurbritannia läbi oma 35-aastase sõjaväekarjääri kõige ohtlikumat perioodi.

Kuid milles see oht seisneb? 1940. aastal oli Saksamaa sissetung Ühendkuningriiki väga reaalne oht. Tõenäosus, et Vene tankid veerevad mööda valitsuse kvartalit Whitehalli, on aga kindlasti kaduvväike.

„Muretsema ei pea mitte tankide pärast,” ütleb ajaloolane Margaret MacMillan, raamatu „War: How Conflict Shaped Us” („Sõda: kuidas konfliktid on meid kujundanud”) autor.

„Muretsema peab pigem ookeanipõhjas asuvate kaablite läbilõikamise ja süsteemidesse häkkimise pärast, millest sõltub nii palju. Asümmeetrilise sõja ja kübersõja võimalus kasvab hüppeliselt.“

Kuid kas me oleme valmis? Kas oleme ühiskonnana psühholoogiliselt valmis sõjaks pärast 80 aastat kestnud rahu oma kodumaal? Kas oleme valmis heaks kiitma kaitsekulutuste märkimisväärset suurendamist ja sellega kaasnevaid võimalikke ohverdusi riigielu muudes valdkondades? Või tundub oht liiga ebatõenäoline, et olla reaalne?

„Arvan, et oleme harjunud mõttega, et rahu on normaalne olukord ja et see jääb püsima,” ütleb McMillan. „Seega ei, ma ei usu, et oleme psühholoogiliselt valmis… kuid usun küll, et hakkame mõistma: sõda on meile lähemal kui tahaksime uskuda.”

Arhiivikaadrid, millel on näha 1913. aasta britte hobuste võiduajamisi nautimas või kriketit vaatamas, pakuvad teravat kontrasti sellele, mis järgnes Esimese maailmasõja õudustes.

„Teatud mõttes meenutab praegune olukord 1914. aasta eelseid Edwardi ajastu suvesid, mil sõjast räägiti palju, kuid mõte tegelikust sõjast tundus nii uskumatu ja kauge, et seda peeti lausa võimatuks – ja ma arvan, et just sellises seisus oleme praegu,” ütleb Briti erukindral Richard Shirreff, endine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja.

Euroopa ei ole alati olnud sõja suhtes nii tõrges. 1914. aastal olid värbamispunktid tulvil vabatahtlikest, kes soovisid innukalt oma riiki teenida. Suurbritannias kasvas see põlvkond üles impeeriumi rajamist käsitlevate kangelaslugude toel, milles sõda kujutati kui hiilgavat ratsaväerünnakut, mis toob kiire võidu ja võimaldab kõigil jõuludeks koju naasta.

Kuid kogemus sellest, mida hakati nimetama suureks sõjaks, sööbis sügavalt inimeste teadvusse ja püsib tänini meie kollektiivses mälus.

Iga kaheksas Suurbritannias sõjaväkke astunud mees jättis oma kondid Flandria ja Prantsusmaa, Mesopotaamia ja Gallipoli väljadele. Ellujäänud jäädvustasid oma sõnulseletamatu leina maastikku, püstitades tuhandeid sõjamälestusmärke. See valu puudutas iga kogukonda kogu maal.

Margaret MacMillani sõnul muutis see konflikt põhjalikult Euroopa suhtumist sõtta. „Esimese maailmasõja kogemus näitas, kui kohutav on tänapäevane sõda… Ja arusaam, et sõda võiks olla glamuurne, ei taastunud pärast seda enam kunagi.”

Eurooplased – ja eriti Lääne-Euroopa juhtivad eliidid – on langenud aastakümneid kestnud „uskumatuse kriisi” küüsi, väidab Poola päritolu Ameerika akadeemik ja Florida ülikooli Hamiltoni kooli strateegiliste uuringute professor Andrew Michta.

Ta leiab, et Ühendkuningriigis – nagu paljudes teisteski Euroopa riikides – on psühholoogiline valmisolek väga madal ning võimud ei räägi ähvardavatest ohtudest avameelselt. „Sakslased on viimase 30 aasta jooksul täielikult desarmeerunud. Ka Ühendkuningriik on suuresti desarmeerunud – ja mis kõige tähtsam: vaimselt. Puudub valmisolek toimuvaks, sest poliitiline eliit ei kõnele avalikkusega viisil, mis tunnistaks ausalt olukorra tõsidust,” ütleb Michta.

Kui Nõukogude Liit 1990. aastate alguses kokku varises, hakkasid paljud Euroopa riigid oma sõjalist valmisolekut aastakümnete vältel vähendama ja kärpisid järsult kaitsekulutusi, uskudes, et oht Venemaa poolt on kadunud.

Michta toob eraldi välja Saksamaa suure sõltuvuse Venemaa energiast – täpsemalt Nord Streami gaasijuhtmetest, mis vedasid tohutus koguses gaasi Läänemere põhja kaudu Venemaalt Saksamaale –, viidates ekslikule usule, et Berliin suudab suhteid Moskvaga korraldada poliitiliste ja majanduslike vahendite abil.

„Euroopas on seega elatud üle 20 aasta kestnud järeleandmispoliitika ajastul, mille taga oli eliidi tahtmatus või julguse puudumine… sõnastada, kuidas olukord muutus ja kui kiiresti see toimus.”

Kindral Richard Shirreff väidab, et Venemaa esimene sissetung Ukrainasse 2014. aastal oli tõeline pöördepunkt – hetk, mil Venemaa ilmutas end Lääne julgeolekule tõsise ohuna. „Tegelikkuses usub Venemaa, et on olnud NATO-ga sõjaseisukorras alates 2014. aastast. See pole küll tavapärane sõda, vaid sõda, mille eesmärk on õõnestada sihtriikide või liitude terviklikkust. Ma ei alahindaks venelasi kunagi. Poleks võimatu, et nad üritavad NATO-t destabiliseerida, püüdes näiteks hõivata Teravmäed [Norrale kuuluvas Svalbardi saarestikus] või korraldades mõne muu kaudse rünnaku. Just selleks peamegi valmis olema.”

Üha valjenevad üleskutsed kaitsekulutuste suurendamiseks põhinevad veendumusel, et parim viis sõda ära hoida on olla selleks valmis – nii psühholoogiliselt kui ka sõjaliselt. Kõik sellega siiski ei nõustu.

Keskse tähtsusega on veendumus, et meid ähvardab oht, märgib psühholoog Jim Orford, Birminghami ülikooli kliinilise ja kogukonnapsühholoogia emeriitprofessor. „See on minu hinnangul lihtsustav mõtlemine. Et kaaluda sõtta mineku võimalust, peame mõtlema lihtsustatult. Vaenlaste ja kangelaste kategooriates. Peame pidama Venemaad vaenlaseks. Kõik need narratiivid on lihtsustatud.

Sõjaks [psühholoogiliselt] valmistumine on esimene etapp. Sõja kaalumine on teine ​​faas ja tegelik sõjategevus kolmas. Usun, et oleme juba jõudsalt „sõja kaalumise” faasis.”

See „uskumatuse kriis”, nagu Michta seda nimetas, ei ole ühtlaselt jaotunud. Mida enam itta liikuda ja mida lähemale jõuda Vene piirile, seda valvsamad on inimesed ohu suhtes ja seda paremini on nad selleks psühholoogiliselt valmistunud.

Rootsi pole pidanud sõda 200 aastat. Riik on sajandeid järginud neutraliteedipoliitikat. Kuid pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal sellest loobuti ning väga lühikese ajaga on Rootsist saanud üks psühholoogiliselt kõige paremini valmistunud riike Euroopas.

„Venemaa on ilmselgelt ohtlik,” ütles Rootsi ametist lahkuv peaminister Ulf Kristersson eelmisel kuul väljaandele Economist. „Me ei tea, millal see [sõda Ukrainas] lõpeb, kuid selle lõpplahendus määrab julgeolekuolukorra meie maailmaosas vähemalt ühe põlvkonna vältel.”

Rootsis kehtib osalise ajateenistuse süsteem, mille kohaselt peavad kõik kooli lõpetajad end sõjaväeteenistusse registreerima. Kaitsejõud valivad välja ja kutsuvad teenistusse parimad kandidaadid. Ajateenijad läbivad kuni 15-kuulise kohustusliku väljaõppe, enne kui naasevad tsiviilellu – tööle või kõrgkooli. Ühtlasi saavad nad osaks riigi ulatuslikust reservväest.

„Kodanike kaasatus on suur,” ütleb Stockholmi Ida-Euroopa uuringute keskuse (SCEEUS) analüütik Minna Alander. „Aastatel 2022 ja 2023 oli lausa omamoodi internetinaljaks see, et kõik soovisid kutset teenistusse. Mõnikord tunnevad inimesed pettumust, kui neid pole pikka aega teenistusse kutsutud. See on kindlasti ootus.”

„Rootsi on näiteks kaardistanud tsiviilsektori insenere, kellel on vastavad oskused – näiteks elektrivarustuse vallas –, ja keda saaks kriisiolukorras rakendada. Nii on Rootsil ligipääs sellele inseneride reservile, kes teavad, mida nad teha saaksid ja kuidas neid vajadusel kaasata,” lausus ta.

Kui peaminister Kristerssonilt küsiti, kas Venemaad tuleks pidada võimalikuks agressoriks ka pärast Ukraina sõja lõppu, vastas ta: „Jah. Meil ​​on sellega paarisaja aasta pikkune kogemus… Me tunneme Venemaad üsna hästi.”

Ka kolm Balti riiki – Leedu, Eesti ja Läti – tunnevad Venemaad üsna hästi. Nad taastasid oma iseseisvuse Moskva võimu alt alles 1990. aastatel. Saksa väed tungisid 1940. aastatel Leetu, kuid on nüüd taas Leedu pinnal – seekord kutse alusel –, et tugevdada riigi kaitsevõimet idast lähtuva ohu vastu. Samal põhjusel juhib tuhatkond Briti sõdurit Eestis paiknevat rahvusvahelist väeüksust.

Aga suur osa Euroopat vaatab soomlaste poole, et õppida massipsühholoogilist valmisolekut ja kodanike vastupidavust.

Soome lähenemine kaitsele ja julgeolekule põhineb samuti ajaloolisel kogemusel. Teises maailmasõjas hukkunud 100 000 Põhjamaade kodanikust 90% olid pärit Soomest. Nad hukkusid aastatel 1939–1940 Nõukogude Liidu vastu peetud nn Talvesõjas. See väike riik tõrjus oma hiiglasliku naabri rünnaku ja säilitas iseseisvuse.

Soomel on praegu Venemaaga 1287 kilomeetri pikkune piir. Pärast 2022. aastal toimunud täiemahulist sissetungi Ukrainasse loobus Soome kiiresti oma ajaloolisest neutraalsusest ja ühines koos naaberriigi Rootsiga NATO-ga.

Soomes kehtib meestele üldine ajateenistuskohustus ning teenistusse astuvad vabatahtlikult ka mõned naised. Pärast teenistuse lõppu kuuluvad nad Soome reservväkke. See aitab vähendada lõhet elukutselise sõjaväe ja tsiviilelanikkonna vahel.

„Kui ajateenistus on hästi korraldatud, seob see iga perekonna riikliku julgeoleku mõtteviisiga. Sinu vanaisa, vanavanaisa ja pojad – nad kõik läbivad sama sõjaväeteenistuse,” ütleb Soome kaitseministeeriumi endine kantsler, erukindral Arto Räty.

„Me kaasame kogu ühiskonna sõjaväe toetamisse. Igal haiglal on oma kriisiülesanded. Samuti igal veevarustusettevõttel. Huvitaval kombel on Soomes praegu kõige suurema avalikkuse usaldusega organisatsioonid just sõjavägi, kaitsejõud ja politsei. Enamikus riikides see nii ei ole,” lausus ta.

Soome kaitsejõud korraldavad igal aastal kursusi ka ühiskonna juhtfiguuridele – parlamendiliikmetele, valitsusministritele, eraettevõtete ja kommunaalteenuste pakkujate juhtidele, tervishoiutöötajatele ning isegi vabaühenduste ja kirikute esindajatele.

„Me koolitame neid kriisijuhtimises, et nad mõistaksid, kuidas ühiskond kriisiolukorras toimib. Oleme seda teinud igal aastal alates 1960. aastast,” lisas ta.

5,5 miljoni elanikuga Soomel on 23 000-liikmeline elukutseline kaitsevägi. Võrdluseks: Suurbritannias on 66 miljoni elaniku juures 70 000 tegevväelast. Samas on Soomel ligi miljoniline väljaõppe saanud reservvägi ja riik suudab lühikese etteteatamisajaga mobiliseerida 280 000-mehelise reservarmee.

2025. aastal kulutas Soome kaitsele 2,5% oma SKPst, mis on võrreldav Ühendkuningriigi sama aasta 2,3%-lise kulutusega.

Kas ülejäänud Euroopa peaks võtma ette kulutused, et järgida Soome eeskuju, kui tõenäosus sattuda Venemaaga tavakonflikti näib äärmiselt väike?

„70 000-liikmelisest armeest lihtsalt ei piisa sellises sõjas, millega meil tuleb silmitsi seista,” ütleb kindral Richard Shirreff. „Seega ma ei näe, kuidas me suudaksime vajalikku sõjalist võimekust luua ilma mingisuguse ajateenistuseta.”

Ta märgib, et Norra mudel võiks aidata muuta brittide suhtumist sõjandusse. „Seal registreeritakse iga koolilõpetaja ajateenistusse… nad läbivad aastase väljaõppe, suunduvad seejärel ülikooli ning kui nad hiljem töökohtade nimel konkureerivad, peetakse neid – juhul kui nende CV-s on kirjas ajateenistus – parimateks kandidaatideks… Just sellist lähenemist peaksime kaaluma.”

Ta lisab: „Poliitilised juhid peavad olukorda ausalt selgitama; nad peavad inimestele otse silma vaatama ja ütlema: „See tuleb ära teha, et tagada meie julgeolek.””