David M. Cattler on Euroopa Poliitika Analüüsi Keskuse (CEPA) transatlantilise kaitse ja julgeoleku programmi vanemteadur. Ta on transatlantilise julgeoleku ekspert, kellel on enam kui 35-aastane töökogemus USA valitsuses, NATOs ja luurekogukonnas. Hiljutisel Riia konverentsil vestles ta LSM-i ajakirjaniku Anton Tšernetskiga mitmetel aktuaalsetel teemadel. Vestluse stenogramm on toodud allpool.
LSM: Kõigepealt tahaksin rääkida veidi Ukrainast ja NATO-st, kuna teame, et Ukraina räägib palju soovist ühel päeval NATO-ga liituda. Kas näete sellist võimalust tulevikus? Ja milliseid tingimusi on selleks vaja?
Loodan küll. Loodan, et NATO kutsub Ukraina liikmeks. Poliitilised avaldused on tehtud juba aastaid tagasi. Siiski puudub kindel standard. Arvan, et see ongi osa väljakutsest. See on poliitiline otsus, mille peavad langetama kõik 32 liitlast. Kuid kindlasti on Ukraina õige koht tulevikus euroatlantiliste riikide kogukonna liikmena.
Aga mis on teie arvates praegu peamine takistus? Kas asi on vaid selles, et käib sõda, või on põhjus milleski muus?
Arvan, et mõne jaoks on see ehk võtmeküsimus. Käib sõda. Samas tasub märkida, et Saksamaa oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja jagatud, kui Lääne-Saksamaa NATO-ga liitus. Sõlmiti poliitiline kokkulepe Ida-Saksamaa taasintegreerimise kohta. See on vaid üks näide strateegilistest otsustest, mida on võimalik langetada. Mul on raske öelda, millised konkreetsed tingimused kehtiksid, kuid pean oluliseks taas rõhutada, et suund ja kavatsus on paigas – küsimus pole selles, kas, vaid millal Ukrainast saab NATO liitlane.
Vähemalt Ukrainas on levinud arvamus, et Ukraina armee on praegu nii kogenud ja tugev, et võib-olla ei vajagi Ukraina NATO-t nii väga, vaid hoopis NATO vajab Ukrainat veelgi enam. Milline on teie seisukoht sellise arvamuse suhtes?
Ma ei sõnastaks seda päris nii. Minu arvates on selge, et NATO-l ja Ukrainal on ühine tulevik. Ukraina oleks alliansile tohutu täiendus – ja seda kindlasti paljudel põhjustel, mida te just mainisite: lahingutes karastunud, uuendusmeelne ja paindlik; noor ja digitaalne ühiskond; ühiskond, mis jagab NATO põhikirja põhiväärtusi, nagu suveräänsus, inimõigused ja enesemääramisõigus. Seetõttu ütlengi, et Ukraina koht on selgelt euroatlandi kogukonna liikmena. Ja taas – poliitiline suund näeb ette, et Ukrainast saab tulevikus NATO liige.
Arutelu selle üle, mida Ukraina teeb ja milline on tema roll, on äärmiselt oluline. Samuti võib julgelt öelda, et alliansil on Ukrainalt palju õppida: olgu selleks uuendused lahinguväljal, kaitsevaldkonna ja tööstusliku võimekuse ühtlustamine, ühiskondlikud muutused või tsiviilühiskonna vastupidavus. Need on kõik aspektid, millest allianss võidaks, kui neid paremini mõistaks või isegi oma tegevuses rakendaks.
Samas on ka Ukrainal NATO-lt palju õppida nii poliitilise kui ka sõjalise korralduse osas. Need 32 liitlast moodustavad majandusliku, poliitilise ja sõjalise võimekuse poolest terviku, mille mastaapi ühel riigil – nagu Ukraina – üksi lihtsalt ei ole. Seetõttu ei pea ma õigeks küsimuseasetust, kes keda vajab või kumb vajab teist rohkem. Mõlemad pooled on väljendanud soovi liikuda ajapikku ühises suunas. Ja minu arvates on just see kõige olulisem.
Tahaksin rääkida veidi täpsemalt NATO-st. Nagu näeme Ukrainas ja Venemaal, muutub tänapäevase sõja olemus väga kiiresti. See on muutunud ja muutub iga päevaga. Ukraina relvajõudude endine ülemjuhataja Valeri Zalužnõi on avaldanud arvamust, et NATO vajab teatavat ümberkujundamist. Kas nõustute sellega? Ja kui nõustute, siis milline konkreetne muudatus peaks praegu NATO jaoks prioriteetne olema?
Arvan, et NATO peab alati muutuma ja NATO ka muutub. Tegelikult on alliansil selleks otstarbeks – olukorra jälgimiseks, kogemustest õppimiseks ning kogu alliansile strateegiliste suuniste andmiseks seoses sõja olemuse muutumise, uute tehnoloogiate ja uute juhtimisviisidega – loodud spetsiaalne suur organisatsiooniline üksus: NATO transformatsiooniväejuhatus (Allied Command Transformation) Ameerika Ühendriikides. Seega nõustun kindral – ja nüüdse suursaadiku – Zalužnõi avalduse põhimõttelise sisuga, kuid mitte tingimata sellega, kuidas see praktikas väljenduma peaks.
Aga mis on siin peamine õppetund? Arvan, et peamine õppetund seisneb selles, et sõja või konflikti puhkedes ei taga võitu ainuüksi parim tehnoloogia. Üha enam tagavad võidu kaks omavahel tihedalt seotud tegurit – justkui ühe mündi kaks külge. Ühelt poolt on suurem tõenäosus vastu pidada ja lõpuks võita sellel riigil, kes suudab kõige kiiremini kogemustest õppida, nendega kohaneda ning uued võimekused või sõjapidamisviisid oma relvajõududes kasutusele võtta.
Mündi teine pool on vajadus tööstusliku võimekuse järele, mis võimaldaks täiendada laskemoonavarusid, varustada sõjaväge ning rakendada tehnoloogiaid tegelikes lahinguväljal kasutatavates süsteemides. Minu jaoks ongi see peamine õppetund. Asi pole mitte konkreetses tehnoloogias, vaid põhimõttes, et peame olema väga kohanemisvõimelised, kiired ja paindlikud.
Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, kas Venemaa võiks teoreetiliselt soovida testida NATO valmisolekut, korraldades hübriidrünnaku mõnele liikmesriigile, näiteks Lätile. Kas teie arvates on võimalik, et Venemaa on millekski selliseks valmis? Kuid mis kõige tähtsam – kas teie arvates on NATO selliseks stsenaariumiks valmis?
Jagagem see küsimus kaheks osaks. Minu hinnangul tõendab olukord, et Venemaa juba viibki sellist hübriidkampaaniat läbi. Veelgi enam – Saksamaa valitsus teatas alles eelmisel nädalal avalikult, et Leipzigi rünnak ei olnud lihtsalt isoleeritud juhtum ühe lennujaama vastu, vaid osa strateegilisest kampaaniast, mida Moskva Saksamaa ja teiste NATO liitlaste vastu orkestreerib ja juhib. Oleme juba aastaid näinud GPS-signaali häirimist, mõrvu ja sabotaaži, rünnakuid kriitilise tähtsusega taristule ning küberrünnakuid. Seega usun, et teie kirjeldatud kampaania on juba täies hoos.
Teie küsimuse teine pool taandub sisuliselt sellele, kas heidutus toimib. Siinkohal on oluline rõhutada, et strateegiline heidutus – seda nii tuumasõja kui ka mis tahes mastaabis tavarelvastuses toimuva rünnaku ärahoidmiseks NATO liitlase vastu – toimib. Selle tõestuseks on asjaolu, et kuigi hübriidkampaania on ilmselgelt käimas, ei ole NATO liitlaste vastu toime pandud ühtegi tavarelvastuses rünnakut – seda eriti alates Venemaa ebaseadusliku sõja laiendamisest Ukraina vastu 2022. aastal.
Samas on selge, et me ei suuda hübriidrünnakuid ära hoida. Üheks põhjuseks on raskused rünnaku olemuse, tähenduse ja teostaja tuvastamisel. Just seetõttu on Saksamaa hiljutised sammud äärmiselt olulised, sest Moskva püüab leida uusi viise kahe eesmärgi saavutamiseks: õõnestada ja takistada Euroopa, USA ja NATO toetust Ukrainale ning ühtlasi sundida muutma Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Kui nad ei saa rünnata tavarelvastusega, siis otsivad nad selleks teistsuguseid võimalusi. Minu arvates püüab Moskva leida ründeviisi, mis võimaldaks saavutada strateegilisi eesmärke – selliseid, mis on piisavalt kaalukad ja mõjukad, kuid samas oma ulatuselt ja sihtmärgilt piisavalt piiratud, et mitte esile kutsuda tavarelvastusega vastulööki, mida nad ilmselgelt vältida soovivad. Ühtlasi tahetakse säilitada piisav ebamäärasus, et saaks jätkata oma tavapärast retoorikat: „Meie see polnud; väide, et selline rünnak üldse toimus, on puhas vale. Ja isegi kui see toimus, ei saa te tõestada, et just meie selle taga olime. Te ei saa esitada tõendeid meie süü kohta enne, kui asute mingeid samme astuma.”
Kas see ei tähenda, et Venemaa on praegu sellistes operatsioonides edukas?
Ma ei arva, et see tõendaks Venemaa edu. Viitan taas Saksamaa avalikule vastutuse omistamisele. Usun, et edasiliikumise võti on jätkata luureinfo jagamist, olukorra paremat mõistmist ja strateegilise kommunikatsiooni kasutamist; samuti tuleb suhelda inimestega, tagada nende teadlikkus ja vastupidavus, julgustada neid juhtumitest teatama ning õpetada, kuidas sellistes olukordades käituda. Kuid kõige tähtsam on minu arvates see, et sellega kaasnevad tagajärjed. Kui vastutus omistatakse, peavad järgnema ka tagajärjed, sest just tagajärjed, selgus ja kindlameelsus on need, mida Moskva minu hinnangul kõige enam austab. Praegu on vaja panna nad oma käitumist muutma, et taastada heidutus hübriidrünnakute vastu. Praegu aga on ilmne, et see heidutus ei toimi vajalikul tasemel. Me soovime kindlasti, et need rünnakud lõppeksid.
Mainisite, et Venemaa mõistab jõu keelt. Selles kontekstis tekib küsimus: kas usute, et Ameerika Ühendriigid võivad – kui mitte just NATO-st lahkuda, siis vähemalt suurema osa vägedest Euroopast välja viia – ja millisesse olukorda see piirkonna julgeoleku asetaks? Kas härra Putin ei peaks seda nõrkuse märgiks?
Ma ei usu, et Ameerika Ühendriigid NATO-st lahkuvad. Muidugi kuulen ma samu poliitilisi avaldusi, mida teisedki. Kuid minu arvates tõestavad vastupidist Ameerika püsiv roll NATOs ja tema panuse olulisus – seda nii praegu kui ka tulevikus. Samuti on korduvalt kinnitatud Ameerika Ühendriikide pühendumust viiendale artiklile. Usun, et just see on paljude NATO liitlaste jaoks kõige olulisem küsimus.
Samas on äärmiselt tähtis, et pealinnad võtaksid – nagu paljud ongi teinud – tõsiselt arvesse kohustust kulutada kaitsele 5% SKPst. Korralik panus NATO ühistesse võimekustesse ning valmisoleku-, investeeringute ja tehnoloogilise arengu eesmärkide täitmine on eluliselt tähtsad mitte ainult tõelise sõjalise võimekuse demonstreerimiseks pikemas perspektiivis, vaid ka poliitilise üksmeele tagamiseks, mis on samuti NATO alliansi edu seisukohalt hädavajalik.
Teisisõnu – Balti riikide elanikel pole praegu põhjust võimaliku Venemaa rünnaku pärast paanikasse sattuda?
Mina ei satuks paanikasse. Kas ma jätan paanikas inimese mulje? Ma ei arva, et Balti riikide elanikud peaksid paanitsema. Minu arvates on arukas olla valvas ja teadlik. Nad teavad, milline naaber on Venemaa, nad tunnevad ajalugu. Nad näevad tõendeid Ukrainas, Gruusias, Tšetšeenias ja paljudes teistes paikades üle maailma. Ja neil on igati õigus oma muret väljendada.
Üks olulisemaid asju, mida ma NATO-s töötades õppisin, oli seotud just selle ajalooga. Ida-Euroopas on alati rõhutatud, et Venemaal on vastav sõjaline võimekus, kuid ühtlasi ka kavatsus taastada impeerium – taastada Nõukogude Liit. Seetõttu peame olema valvsad ja ettevaatlikud. See ei tähenda paanikat. See tähendab sihikindlat ja arukat tegutsemist. Tuleb valmistuda, heidutada ja seejärel olla valmis end kaitsma. Ning kui õige hetk saabub, tuleb astuda vajalikke samme nii poliitilisel kui ka sõjalisel tasandil.
Just see on minu arvates see tõeline meelekindlus, mida Balti riigid, Ida-Euroopa ja allianss tervikuna on aastate jooksul nii selgelt üles näidanud ning mida kindlasti tuleb ja saab säilitada ka tulevikus.
