Richard Shirreff on erru Briti erukindral ja Oxfordi ülikooli vilistlane, kes on kogu oma karjääri vältel spetsialiseerunud Venemaa juhtkonna strateegilisele mõtlemisele. Soome Iltalehti ajakirjanik kohtus temaga ning ta andis praegusele olukorrale otsekohese hinnangu, kirjeldades ohustsenaariumi, mis on eriti kõhedust tekitav Kagu-Soome jaoks.
Oma sõjaväelase karjääri jooksul tõusis Shirreff NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja (DSACEUR) ametikohale.
Enne ohvitserikarjääri lõpetas Shirreff maineka Oxfordi ülikooli, kus ta õppis peaainena uusaja ajalugu. Ta tunneb põhjalikult Venemaa sõjalist mõtlemist nii teoorias kui ka praktikas.
Venemaa president Vladimir Putin ja tema lähikondlased räägivad sageli „algpõhjustest” kui rahu takistavatest teguritest.
Väljaandele Iltalehti antud intervjuus selgitab erukindral Shirreff, mida need Kremli nimetatud algpõhjused tegelikult tähendavad. „Sõja algpõhjus on see, et Putin soovib taastada Vene impeeriumi,” sõnab ta.
Briti kindral rõhutab, et Putini avaldusi, kõnesid ja kirjutisi tuleb võtta sõna-sõnalt. Alles siis on võimalik mõista, mida Venemaa praegune juhtkond oma algatatud sõjaga saavutada soovib.
„Ärge kunagi unustage, et tegemist on mehega, kes ütles, et Euroopa jaoks sobivaim julgeolekukorraldus on uus Jalta,” sõnab Shirreff, luues sellega tausta oma analüüsile Putinist.
1945. aasta veebruaris võõrustas Nõukogude diktaator Jossif Stalin Krimmi linnas Jaltas USA presidenti Franklin D. Roosevelti ja Briti peaministrit Winston Churchilli. Jalta konverentsil loovutasid Roosevelt ja Churchill sisuliselt Balti riigid ja Ida-Kesk-Euroopa venelastele.
„Me kõik mäletame, mida Jalta Stalinile 1945. aastal andis. See andis talle Ida-Euroopa. Just seda soovib Putin taas venelaste jaoks,” hoiatab Shirreff. Ta toob välja hulgaliselt tõendeid.
2021. aasta detsembris tegi Venemaa välisministeerium ettepaneku uue julgeolekukorra kehtestamiseks Euroopas. Muu hulgas nõudis Venemaa, et NATO kaitseallianss taanduks piirideni, mis kehtisid 1997. aasta mais. Toona olid NATO ja Venemaa Pariisis allkirjastanud dokumendi, milles sätestati nende suhete alused, kuid mis ei välistanud NATO laienemise võimalust.
„Ühe hoobiga jääksid välja kõik riigid, kes liitusid NATO-ga 2004. aastal – ja isegi need, mis liitusid 1999. aastal. See puudutaks näiteks Balti riike ja Poolat ning tähendaks alliansi lõppu ja hävingut,” märgib Shirreff.
Poola, Tšehhi ja Ungari liitusid NATO-ga 1999. aastal. Viis aastat hiljem järgnesid neile Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Eesti. „Ja see ongi sõja algpõhjus.”
Shirreff peab NATO laienemist suurepäraseks asjaks. Ilma selleta oleks mõnel eelmainitud demokraatlikul riigil suur oht oma iseseisvus kaotada.
„Olgem ausad: Putin ei kavatse peatuda Ukrainas. Kui ta peaks Ukraina vallutama – mida ta aga kunagi ei tee –, suunaks ta pilgu Balti riikidele, kus elavad venekeelsed vähemused. Paljud venelased peavad Balti riike Vene aladeks, täpselt nagu nad peavad Ukrainat Venemaa vasallriigiks,” hindab Shirreff.
Shirreff kirjeldab, kuidas ta NATO väeülemana puutus kokku kindral Valeri Gerassimoviga, kes on praegu Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülem. „Gerassimov on vana kooli Nõukogude kindral. Juba meie esimesest kohtumisest peale oli selge, et nad peavad meid oma vaenlasteks.”
Shirreffi sõnul leiab Putini ja Gerassimovi geopoliitiline mõtteviis Venemaal laialdast toetust. „Venemaa DNA-sse on sügavalt juurdunud arusaam, et Venemaa ei saa kunagi eksisteerida teisiti kui impeeriumina,” analüüsib Shirreff.
Seejärel jõutakse intervjuu kõige olulisema osani. Kindral Shirreff soovib hoiatada Soome riigijuhte ja rahvast – ehkki ta eeldab, et nad on Vene ohu tõsidusest juba teadlikud. „Soome kuulus tsaaririigi koosseisu,” lausub Shirreff.
2022. aasta juunis võrdles Putin end tsaar Peeter Suurega (1672–1725) ja kuulutas oma missiooniks selle tsaari rajatud slaavi impeeriumi taastamise. Putini-meelses propagandas kordub väide, et niinimetatud „Vana-Soome” kuulub õigusega Venemaale.
See mõiste tähistab alasid, mille Rootsi kuningriik kaotas Vene impeeriumile Uusikaupunki (1721) ja Turu (1743) rahulepingutega. Suurvene imperialistlike ambitsioonide kontekstis saaksid sellised linnad nagu Hamina, Kotka, Kouvola, Lappeenranta ja Savonlinna – putinistide vaatevinklist – osaks Putini uuest impeeriumist.
„Võtke seda surmtõsiselt ja eeldage, et Putin mõtleb täpselt seda, mida ta ütleb, sest Putini jaoks on Venemaa eksisteerinud vaid impeeriumina. Putin näeb end Peeter Suure, Katariina Suure ja Stalinina,” analüüsib Shirreff.
Shirreffi hinnangul on sünge põhjus, miks Venemaa nõudis 2021. aasta detsembris, et NATO kaitseallianss ei võtaks vastu uusi liikmeid. Kreml soovis hoida Soomet NATO-st eemal.
„Kui Kagu-Soome kuulus kunagi Peeter Suure impeeriumi koosseisu, siis Putin soovib seda kindlasti näha Vladimir Vladimirovitš Putini impeeriumi osana.” Seda tuleb eeldada, rõhutab Briti kindral.
Shirreff rõhutab, et soovib säästa oma laste ja lastelaste põlvkondi suurest Euroopa sõjast. Tema hinnangul lasub vastutus putinistide peatamise eest Euroopa noorema põlvkonna poliitikutel.
„Noored poliitikud peavad vaatama oma valijatele silma ning NATO riikide juhid peavad vaatama kõigile oma kodanikele silma ja ütlema: „Meeldib see teile või mitte, kuid me oleme praegu Venemaaga sõjas.” Venemaa peab meie vastu varjatud sõda,” ütleb Shirreff.
Kui Venemaad Ukrainas sõjaliselt ei peatata, ootab ees midagi palju hullemat. Shirreff hindab, et see varjatud sõda on osa Venemaa ettevalmistustest tavakonflikti ehk konventsionaalse sõja alustamiseks.
Esimeses etapis külvab Venemaa demokraatlikes riikides lõhesid ning püüab õõnestada Euroopa Liitu ja NATO-t. „Venemaa püüab nõrgestada meie riikide ja liitude ühtsust seestpoolt – rakendada põhimõtet „jaga ja valitse” ning saavutada oma eesmärke allpool tavasõja läve,” ütleb Shirreff, kirjeldades protsessi, mis on kestnud juba üle kümne aasta.
Venemaa strateegiaga hästi kursis olev Shirreff tunneb muret, et demokraatlikud riigid ei pruugi Kremli strateegiat täielikult mõista. „Venemaa käsitleb praegust olukorda kui tavasõjale eelnevat ettevalmistusfaasi. Seega seisame silmitsi eksistentsiaalse ohuga,” ütleb Shirreff.
Demokraatlike riikide – nagu Shirreffi kodumaa Suurbritannia – kodanikud ei taha leppida reaalsusega, kus elatustase langeb seetõttu, et raha tuleb kulutada relvastusele. Briti kindrali hinnangul mõistavad NATO riikidest ohu tõsidust vaid soomlased, eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad.
„Kui soovime rahu, peame sõda ennetama,” rõhutab Shirreff. Ennetamine hõlmab mitut paralleelset tegevussuunda, millega tuleb tegeleda samaaegselt.
Venelastele tuleb demonstreerida jõudu ja lahinguvalmidust. Seda ei saavuta sõnadega, vaid tegudega, nagu näiteks NATO ulatuslikud õppused. Vene piiri lähedale tuleb reaalselt paigutada kümneid tuhandeid sõdureid, rasketehnikat ja sadu hävituslennukeid ning lisada sellele avalik kinnitus, et need jõud on valmis Venemaa rünnakule vastu astuma.
NATO on seda tõepoolest teinud selliste õppuste käigus nagu „Cold Response”, „Spring Storm” („Kevadtorm“) ja „Ramstein Flag”. „Tuleb olla tugev,” ütleb Shirreff, võttes kokku Kremlis Euroopat hinnates tehtavad järeldused.
Briti kindral ei usu, et rahu on võimalik seni, kuni Putin Venemaad juhib. „Ma ei näe sellele sõjale lõppu, kuni Putin jääb võimule. Seetõttu peame rakendama sellist majanduslikku ja rahanduslikku strateegiat, mis tekitab Venemaale nii ränga šoki, et keegi – ausalt öeldes – laseb Putinile kuuli kuklasse ja kõrvaldab ta võimult,” ütleb Shirreff.
Shirreff peab ebatõenäoliseks, et Putin vabatahtlikult võimust loobuks. „Ta ei tagane kunagi.“
Isegi kui eelnevalt pole nähtavaid märke, näitab ajalugu, et Venemaa autokraatlikud valitsejad peavad elama pidevas hirmus.
Kui osa sakslasi mõistis, kuhu Adolf Hitler nende riiki viib, tekkis mitmeid vandenõusid diktaatori kukutamiseks. Kahjuks need ebaõnnestusid – osalt juhuse tõttu. Seetõttu ei tasu hellitada lootusi Putini kukutamisele.
Shirreff ei soovi tegelikkust ilustada. Tema hinnangul on vajalikud lahendused sõjalist laadi. „Minu jaoks on eesmärgiks vaba, turvaline ja ühtne Euroopa, mis seisab vastu Venemaale, kes keeldub loobumast oma ambitsioonist luua impeerium ja pühkida Ukraina kui suveräänne riik maailmakaardilt.”
Shirreffi hinnangul on see eesmärk realistlik – ja demokraatlike riikide jaoks ainus võimalik –, kuid selle saavutamiseks peavad olema täidetud teatud eeltingimused. „Üks eeltingimus on Venemaa lüüasaamine Ukrainas. Vene väejuhid peavad mõistma, et neil ei õnnestu kunagi muuta Ukrainat Venemaa osaks,” rõhutab Shirreff.
Demokraatlikud riigid peaksid suurendama Ukrainale antavat sõjalist abi ja tegema seda eelistatavalt kiiresti. Edu ei jää sõltuma ukrainlaste motivatsiooni või suutlikkuse puudumisest. „Ukrainlastel on leidlikkust ja tõelist tehnilist taiplikkust. Nad oskavad venelaste vastu võidelda, kuid on ka muid asju, mida saame neile pakkuda.”
Shirreff loetleb mitmesuguseid meetmeid: investeeringud Ukraina kaitsetööstusesse ja innovatsiooni; laskemoona, logistilise toe ja relvasüsteemide tarnimine; samuti luureinfo, sõjaline väljaõpe ja nõuandjad kõrgeimale sõjaväelisele juhtkonnale.
Shirreffi arvates on Ukraina iseseisvuse säilitamine hädavajalik, et takistada Venemaad ründamast NATO idatiiba oma impeeriumi loomise püüdlustes.
Veidi pikemas perspektiivis peab olema täidetud veel teinegi eeltingimus. „Euroopat peab kaitsma Läänemerest Musta mereni ulatuv kaitseliin ja tugev NATO, kuhu kuulub ka Ukraina,” rõhutab Shirreff.
Skeptikutele ja küünikutele tuletab kindral ja ajaloolane meelde, et 1980. aastatel uskusid vähesed, et Kesk- ja Ida-Euroopa saavutab vabaduse ja liitub NATO-ga.
„Olen alati optimist. Kui demokraatlikud riigid teevad koostööd, on nad lõppkokkuvõttes tugevamad kui ükski autokraatia,” sõnab ta.
