Parkimismajades on tavapärane praktika mitte määrata konkreetsetele sõidukitele kindlaid parkimiskohti, selle asemel võivad kuutasu maksvad kliendid parkida ükskõik kuhu parkimismaja piires.

Sellistes parkimismajades toimub järelevalve tavaliselt kaamerate abil, mis fikseerivad sõidukite numbrimärgid nii sisenemisel kui ka väljumisel, vahendab Iltalehti.

Siiani on kasutusel ka vanemaid süsteeme, kus kindlad parkimiskohad on reserveeritud konkreetsetele sõidukitele ning teistel autodel pole lubatud neid kasutada.

Just sellise reserveeritud kohaga oli seotud juhtum, kus igakuise parkimisõiguse omanik sai parkimistrahvi – õigemini kaks trahvi – oma määratud kohale parkimise eest.

Kõnealune parkimismaja nõuab parkimisloa kasutamist – luba peab olema sõidukis nähtaval kohal, näiteks armatuurlaual.

Klient – ​​keda nimetame siinkohal Nikoks – oli loa küll autosse jätnud, kuid ei olnud veendunud, et see on väljastpoolt selgelt nähtav.

Eelmise 2025. aasta eelviimasel päeval leidis Niko oma auto esiklaasilt kaks nõudeavaldust – rahvakeeli parkimistrahvi. Need puudutasid kahte järjestikust päeva.

„Luba oli märkamatult nihkunud esiklaasi alumisse serva. Selle nihkumise põhjustas tõenäoliselt külmast ilmast tingitud niiskus, härmatise teke või ukse sulgemisel tekkinud õhuvool,” selgitab Niko.

Ta võttis ühendust järelevalvet teostava ettevõttega Parkkipate ja selgitas, et tal on selle parkimismaja jaoks igakuine parkimisõigus. Luba oli lihtsalt liiga kaugele alla libisenud.

Sellest polnud aga kasu. Järelevalve ettevõte jäi oma seisukohale kindlaks ja nõudis kahe 60-eurose trahvi tasumist.

Niko ei leppinud olukorraga, vaid andis asja lahendamiseks tarbijavaidluste komisjoni. Oli ta ju täitnud oma peamise kohustuse – tasunud parkimise eest.

Ta selgitas komisjonile, et tema auto oli ainus, mis seda parkimiskohta kasutas. Seega seisis auto täpselt õiges kohas ega häirinud teisi. Tal polnud kavas reegleid eirata.

Niko selgitas ka võimalikke põhjuseid, miks parkimisluba oli nähtavalt kohalt nihkunud. Intsidendiga ei kaasnenud pahatahtlikkust.

Komisjon nõuab otsuse tegemise taotluse toetuseks alati kõiki võimalikke kirjalikke tõendeid. Nikol oli neid piisavalt.

Ta esitas kirja, mis oli dateeritud aasta varasemasse aega ja milles seisis, et kõnealune parkimiskoht oli talle broneeritud juba mais. Lisaks sai ta esitada arve, mis tõendas, et ta maksis koha eest 50-eurost kuutasu. Kõigele lisaks esitas Niko komisjonile fotosid.

Niko pidas kokku 120-eurost trahvisummat ebamõistlikuks. Ta nõudis, et trahvi määranud ettevõte tagastaks talle 90 eurot. Nõude suurus põhineb trahvisumma sellel osal, mis ületab 30 eurot, seisab dokumendis.

Lõppkokkuvõttes ei nõudnud Niko kogu summa tagastamist. Tundub, et ta nõustus tasuma 30 eurot, tunnistades oma hooletust, mille tõttu parkimisluba oli nähtavalt kohalt nihkunud.

Järeleandmatu trahve määrav ettevõte jäi oma seisukohale kindlaks ja lükkas Niko nõude tagasi. Ettevõte väitis, et 120-eurose kogusumma määramiseks oli põhjendatud alus.

Trahvi määramise põhjuseks oli parkimine ilma vastava piirkonna parkimisloata. Nagu tarbija ise tunnistab, polnud parkimisluba trahviteate väljastamise hetkel selgelt nähtav, vastas Parkkipate.

Komisjon pidi nüüd otsustama, kas Niko oli rikkunud parkimismaja tingimusi, jättes parkimisloa sõidukis nähtavale kohale asetamata. „Pooled on ühel meelel, et parkimisluba ei olnud tarbija esiklaasil nähtaval,” märkis komisjon.

Sellest võiks järeldada, et rikkumine pandi toime. Seejärel käsitles komisjon uuesti „põhikohustuse” mõistet – terminit, mida ta oli kasutanud ka varasemates vaidlustes.

Komisjon nentis, et parkimine kõnealuses piirkonnas põhineb kehtival parkimiskoha üürilepingul, mille kohaselt on tarbija põhikohustuseks tasuda rendileandjale parkimisõiguse eest 50 eurot kuus.

Tuginedes arvele, mille Niko tarbijavaidluste komisjonile esitas, leidis komisjon, et tõendatud on tema õigus parkida oma auto konkreetsel kohal parkimismajas – just seal, kus sõiduk järelevalveametniku saabudes asus.

Kuna ei väidetudki, et Niko oleks rikkunud lepingu põhikohustust – igakuise tasu maksmist –, pidas komisjon ebamõistlikuks tarbijale kõrvalkohustuse rikkumise eest määratud 120-eurost järelevalvetasu.

„Seetõttu peab komisjon mõistlikuks, et järelevalvet teostav ettevõte vähendaks 120-eurose kogusumma 30 eurole,” otsustas komisjon.

Asja arutamise alguses viidati vanamoodsale parkimiskorraldusele, mille puhul on igale sõidukile ette nähtud kindel parkimiskoht. Samuti on ajale jalgu jäänud olukord, kus järelevalveametnik ei suuda seostada sõidukeid neile määratud kohtadega. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab seda teha sõiduki registreerimisnumbri alusel.

Tõenäoliselt arvestas komisjon ka seda asjaolu, hinnates Nikole määratud järelevalvetasude põhjendatust. Komisjoni hinnangul on loa nähtavale kohale asetamine vaid kõrvalkohustus.