Tänavuse 2026. aasta esimesel poolel ületas surmade arv Ukraina kontrolli all oleval territooriumil sündide arvu neljakordselt.

Sellest rääkis Hromadske raadiojaamale Ukraina Riikliku Teaduste Akadeemia M. V. Ptuhha nimelise demograafia ja elukvaliteedi uuringute instituudi juhtivteadur ja demograaf Svitlana Aksjonova.

Tema sõnul on demograafiline olukord Ukrainas praegu väga keeruline. Samas on sarnast surmade ja sündide suhet täheldatud teatud piirkondades ka varasematel aastatel.

„Tõepoolest, seisame silmitsi väga keerulise demograafilise olukorraga. On tõsi, et 2026. aasta esimesel poolel ületas surmade arv Ukraina valitsuse kontrolli all olevatel aladel sündide arvu neljakordselt. Siiski tahaksin märkida, et konkreetseid piirkondi vaadates võis selliseid erinevusi – või isegi veel suuremaid – täheldada juba 2025. ja 2024. aastal,” sõnas demograaf.

„Mulle annab lootust võimalus – minu hüpotees –, et see statistika ei hõlma naisi, kes otsustasid lapse turvalisuse nimel välismaale minna. Teisisõnu, teatud hulk lapseootel naisi leidis, et turvalises keskkonnas sünnitada on parem, ja lahkus riigist. Seetõttu näemegi nii suurt lõhet,” märkis ta.

Ta lisas, et rahvaarvu vähenemine toob iseenesest kaasa sündide arvu languse. Samas võib pärast sõja lõppu oodata sündimuse teatavat tõusu.

„Sõda on sõda ja igasuguste vapustuste ajal – olgu selleks siis sõda, looduskatastroof või majanduskriis – on tavapärane lükata lapse saamine edasi turvalisemasse aega. Seetõttu loodan endiselt, et pärast sõja lõppu näeme sündimuse kasvu. Ootan seda väga,” ütles Aksjonova.

Demograafi sõnul näitavad uuringu tulemused, et turvalisus on üks peamisi tegureid, mis mõjutab pere otsust laste saamise kohta. Samas kujundab seda otsust terve rida erinevaid asjaolusid.

„Minu uuritud ja arvesse võetud küsitluste põhjal on julgeolekuküsimus järjepidevalt esikohal. Tegelikult hõlmavad mured julgeoleku pärast – võiks öelda – mitte ainult esimest, vaid ka teist ja kolmandat kohta. Samas mõistame, et iga pere puhul mängib rolli tegurite kogum, mitte vaid üksainus tegur. Nende hulka võivad kuuluda majanduslikud kaalutlused, eluasemega seotud küsimused ning väljakutsed karjääri ja lapse kasvatamise ühitamisel. Esineda võib ka terviseprobleeme, eriti seoses reproduktiivtervisega.

See võib olla isegi lihtne abikaasadevaheline arusaamatus, mis samuti viib lapse sünni edasilükkamiseni. Teisisõnu mängib rolli väga lai tegurite spekter – tegurid, mis mõjutavad just konkreetseid otsuseid,” selgitas Aksionova.

Samal ajal märkis demograaf, et samad asjaolud võivad ajendada erinevaid peresid tegema vastandlikke otsuseid. Mõned lükkavad laste saamist edasi, samas kui teised otsustavad mitte oodata sõja lõppu.

„Ühest küljest lükkavad mõned pered lapse saamist edasi, samas kui teised otsustavad, et parem on laps just praegu saada. Näiteks sõjaväelaste abikaasad eelistavad praegusel ajal sünnitada. Kui ma nendega rääkisin ja küsisin, mis ajendab neid last saama just nüüd, selle asemel et oodata, vastasid nad enamasti: „Mul on hirm – mis siis, kui mu abikaasaga midagi juhtub? Mis siis, kui ta hukkub? Tahan saada lapse mehega, keda armastan.” Minu jaoks oli see lihtsalt… vau, nii võimas.

Mõned inimesed on lihtsalt ootamisest väsinud; nad ei taha asju edasi lükata. Nad soovivad murda „edasilükatud elu” nõiaringi. Nad tahavad olla emad ja isad – saada lapse just praegu ja tulla üheskoos toime probleemidega.

On neid, kes ei usu, et olukord pärast sõda paraneb. Needsamad tegurid panevad mõned otsustama ootamise kasuks – või ehk isegi loobuma teisest lapsest –, samas kui teiste jaoks saavad samad tegurid põhjuseks laps just praegu saada,” selgitas ta.

Aksjonova märkis samuti, et mõne inimese jaoks võib sõda suurendada teadlikkust elu väärtusest.

„Üks tegur on näiteks see, kui suurt väärtust lapsele omistatakse. Mõne inimese jaoks paneb ainuüksi teade surmast ja hävingust mõistma, kui habras on inimelu ja et laps on kõige tähtsam. Seda silmas pidades otsustavad nad saada veel ühe lapse.

Sõda on meile justkui õpetanud, et inimelu ei saa millegagi võrrelda – kindlasti mitte materiaalse varaga. Just see väärtustunne ajendabki neid last – veel üht last – saama,” ütles demograaf.

Aksjonova leiab, et riiklik poliitika ei peaks olema suunatud sündimuse otsesele suurendamisele, vaid pigem selliste tingimuste loomisele, milles pered saavad saada soovitud arvu lapsi.

„Ma ei poolda sõna stimuleerimine, kuid igakülgne toetus peab olema tagatud nii rahu- kui ka sõjaajal, mis tahes olukorras. Isegi nii keerulisel ajal peab see olema veelgi tugevam. Riik peab veelgi paremini ja jõulisemalt hoolitsema nende eest, kes otsustavad lapse saada,” rõhutas ekspert.

Tema sõnul tuleks praegu erilist tähelepanu pöörata Ukrainasse jäävatele väikelastega peredele ja lapseootel peredele.

„Peamiselt on küsimus rahalises abis, ehkki see võib avalduda mitmel moel. Viimasel ajal intervjuusid andes rõhutan ikka ja jälle, et meid hoiatatakse pidevalt eelseisva talve raskuste eest – et tulemas on elektrikatkestused ja häired kütmisega.

Seetõttu peab riik hoolitsema perede eest, kes näiteks ootavad last, nende eest, kes ei saa või ei soovi välismaale minna, vaid eelistavad jääda Ukrainasse ja siin sünnitada, või nende eest, kellel on juba väikesed lapsed ja kes ei saa talveks lahkuda. Just neid inimesi tuleb tingimata aidata,” sõnab ta.

Demograaf selgitab, et tingimused, milles pere kogeb lapse sündi ja tema esimest eluaastat, võivad mõjutada otsuseid järgmiste laste saamise kohta.

„Kui kõik läheb hästi ja pere tuleb esimese lapse sünni ning kasvatamisega suhteliselt hõlpsasti toime, otsustatakse suurema tõenäosusega ka teise lapse kasuks.

Just nii – hoolides peredest, kes on juba otsustanud lapsi saada või seda plaanivad, ja neid toetades – saame kindlustada tulevikku. See tähendab, et sellised pered on hiljem altimad otsustama veel ühe lapse kasuks,” märkis Aksjonova.

Ta rõhutas, et riiklikku toetust on vaja just praegu, mitte pärast sõja lõppu.

„Ütlen juba praegu, et selle küsimusega tuleb tegeleda, seda ei saa edasi lükata. Meil ​​on suured lootused selle suhtes, mis saab pärast sõda. Oodata on kasvu – olgugi et tagasihoidlikku –, kuid me eeldame, et see siiski toimub. Väga palju sõltub sellest, millistel tingimustel sõda lõpeb ja kui suur on sellega kaasnev läbipaistvus – teisisõnu, millised on Ukraina väljavaated. Kui Ukrainal on paljulubav tulevik, siis kujundavad just need väljavaated ka selliseid demograafilisi tegureid nagu sündimus. Siiski tunneme praeguste negatiivsete suundumuste mõju veel väga-väga pikka aega,” võttis demograaf jutu kokku.