Väljaanne Euractiv on avaldanud satiirilise loo selle kohta, kuidas aastal 2050 võtab Euroopa Liit vastu 137. sanktsioonipaketi Venemaa vastu, aga see ei muuda jätkuvalt mitte midagi. Järgneb analüüs, milles purustatakse jutt sanktsioonirežiimi edukusest.

Lugu on järgmine:

On aasta 2050.

Ursula von der Leyen, kes on kriitikutele (ja meediakajastustele) trotsi kiuste kindlustanud endale enneolematu seitsmenda ametiaja Euroopa Komisjoni presidendina, astub Berlaymont’i hoone pettumust valmistavalt tagasihoidlikku „VIP-nurka”. Kohalviibiv ajakirjanike seltskond jääb otsekohe vaikseks.

„Kakskümmend kaheksa aastat pärast täiemahulise sissetungi algust pole Venemaal ilmselgelt õnnestunud Ukrainat alistada,” sõnab von der Leyen. Tema üllatavalt reibas hääl ei reeda, et ta on nüüdseks 92-aastane. „Seetõttu esitame täna oma 137. sanktsioonipaketi.”

Paus. Keegi ei räägi. Üks ajakirjanik haigutab.

Meetmed, jätkab von der Leyen, hõlmavad kahe Venemaa naftatankeri „varilaevastiku” nimekirja lisamist – lisaks neile ligikaudu 4000-le, millele on juba sanktsioonid kehtestatud.

Samuti sisaldavad need ekspordikeelde vähestele Venemaa sõjaväe kasutatavatele toodetele, mida veel Euroopas valmistatakse (peamiselt Saksa napsiklaasid); reisikeeldu Venemaa puurivõitlejatele ja karutaltsutajatele; ning impordipiiranguid Venemaa õllele, boršile ja enamikule juustusortidele (välja arvatud Vene mozzarella, mida prantslased nüüd kummalisel kombel armastavad).

„Meie sanktsioonid avaldavad jätkuvalt tugevat ja valusat mõju,” lisab von der Leyen. „Need nõrgestavad Venemaa sõjategevuse majanduslikku alust. Varem või hiljem peab Venemaa – eelkõige just meie sanktsioonide surve all – läbirääkimiste laua taha tulema.”

Ta lohiseb minema.

Nagu ikka, pole küsimused lubatud.

Keeld on tarbetu. Pärast 136 paketti ei vaevu ükski ajakirjanik enam isegi proovima.

Kahjuks on see hüpoteetiline stsenaarium vaid veidi vähem absurdne kui Euroopa tegelik olukord. Kui jätta kõrvale üheksakümnendates eluaastates komisjoni president, on need tegelikult masendavalt sarnased.

Eelmisel kuul tegi von der Leyen ametliku ettepaneku järgmise Venemaa-vastase sanktsioonipaketi kohta – see on bloki 21. (jah, kahekümne esimene) pakett pärast seda, kui Vladimir Putin alustas 2022. aasta veebruaris täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Pakett on suures osas identne sellele eelnenud kahekümnega. See sisaldab mitmeid täiendavaid nimekirju nn varilaevastiku laevadest (seekord 30); tehingukeelde Venemaa pankadele (seekord 31) ja kolmandate riikide ettevõtetele (seekord 20); ning mõningaid täiendavaid ekspordipiiranguid (peamiselt metallidele).

Paketi tõeliselt uudsed meetmed on ootuspäraselt ka kõige vastuolulisemad.

Näiteks Brüsseli üleskutse piirata Venemaa kala importi on tekitanud Saksamaal ja teistes suurtes importijates muret alternatiivsete (ja odavate) tarneallikate leidmise pärast. Ettepanek keelata Venemaa sõjaväelastel EL-i siseneda on pannud Prantsusmaa ja Itaalia – riigid, kuhu laekub enim Venemaa kodanike viisataotlusi – selle õigusliku ja praktilise teostatavuse üle vaidlema. Ning ettepanek kehtestada sanktsioonid Vene Õigeusu Kiriku pea patriarh Kirillile on leidnud ägedat hukkamõistu Bulgaarias – õigeusu riigis, mille peaminister nimetas seda sammu tagasipöördumiseks „ristisõdade ajastusse”.

Sellest hoolimata eeldab valdav enamik EL-i diplomaate ja ametnikke, et pakett – mille peavad ühehäälselt heaks kiitma kõik 27 EL-i liikmesriiki – saab rohelise tule lähinädalatel.

Seda seetõttu, et teatud mõttes peab see nii minema.

15.juulil peaks EL-i nafta hinnalagi – mis keelab EL-i ettevõtetel pakkuda teenuseid Venemaa naftatankeritele, kes müüvad toornafta teatud künnisest kõrgemal – hüppama 44 dollarilt barreli kohta enam kui 60 dollarile. Oluline on see, et see on kõrgem kui Venemaa peamise ekspordisegu Uurali toornafta praegune hind, mis on praegu umbes 56 dollarit barreli kohta. (Hüppe põhjuseks on see, et lagi põhineb viimase kuue kuu turuhindadel, mis on Iraani sõja tõttu olnud stratosfäärilised.)

Teisisõnu, veidi alla kahe nädala pärast keelab EL sisuliselt olematu käitumise. Hinnalagi on sama tõhus kui ajas reisimise keeld.

Kui just midagi ette ei võeta. Seetõttu on Brüssel haruldase ettenägelikkuse ja kavalusega teinud ettepaneku külmutada EL-i praegune naftahinna lagi kuueks kuuks osana 21. paketist. Mugavalt on see korraldanud ka EL-i välisministrite kohtumise 13. juuliks – diplomaatide sõnul kiidetakse pakett tõenäoliselt ametlikult heaks.

„21. sanktsioonipakett … tuleb otsustada juulis toimuval välisasjade nõukogul,” ütleb üks EL-i kõrge diplomaat. „Mida madalam on [hinnalagi], seda parem, et Putini sõjamajandus ei võidaks ja majanduslik silmus Venemaa kaela ümber oleks aina tihedam.”

See aga viitab sügavamale probleemile EL-i sanktsioonipoliitikas ja üldisemalt selle lähenemisviisis Venemaale: sanktsioonid iseenesest ei saavuta vähemalt Brüsseli eesmärki sundida Putin läbirääkimiste laua taha. Sanktsioonisilmust saab küll tihedamaks tõmmata, aga Vene karu ei lämbu.

Pärast ligi nelja ja poolt aastat kestnud täieulatuslikku sõda – perioodi, mis on olnud pikem kui Esimene maailmasõda – ja arvukalt valesid ennustusi Venemaa peatsest majanduslikust kokkuvarisemisest (tasub meenutada, et von der Leyen ütles, et Moskva finantssektor oli juba 2022. aastal „juhtmete küljes”) peaks see olema ilmne.

Võib väita, et see oleks pidanud olema selge juba sõja alguses.

Nagu märgib Londonis asuva mõttekoja Royal United Services Institute vanemteadur Richard Connolly, leidub ajaloos vaevu näiteid riikidest, kes oleksid ainuüksi majandusliku surve tõttu sõjapidamisest loobunud. (Tasub meenutada, et Saksamaa ja Jaapan olid vastavalt esimese ja teise maailmasõja ajal karmide sanktsioonide all, kuid jätkasid sellest hoolimata võitlust.)

„Sõjapidamisest loobutakse harva vaid seetõttu, et see muutub kulukaks,” märgib Connolly. „Venemaa praegune olukord järgib seda laiemat mustrit. Riigi majandus on surve all, kuid see surve ei osutu tõenäoliselt määravaks.”

Murettekitaval kombel näib Venemaa majandus mõnes mõttes isegi paranevat. Inflatsioon on viimase aasta jooksul poole võrra langenud, jõudes 5,3 protsendini – see on vaid veidi üle keskpanga seatud 4-protsendilise sihttaseme. Kremli ulatuslikud sõjalised kulutused pärast täiemahulise sissetungi algust on samuti turgutanud tarbijate kindlustunnet ja ootusi tööturul, samal ajal kui reaalpalk on tõusnud rekordtasemele.

Siiski ei saa öelda, et Venemaa majandusel hästi läheks. Vastupidi – mitmes mõttes on olukord lausa katastroofiline.

Keskpanga baasintressimäär on erakordselt kõrge – 14,25% –, mis pärsib hädavajalikke investeeringuid. Ukraina kaugmaadroonide rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele on tõsiselt kahjustanud riigi kütuseeksporti, mis on selle peamine tuluallikas. Majanduskasv on samuti aeglane ning tööjõupuudus – mida sõjategevus veelgi süvendab – on muutunud peaaegu üldiseks probleemiks.

On aga äärmiselt ebatõenäoline, et need probleemid sunniksid Putinit lähiajal alandlikult läbirääkimiste laua taha naasma.

Nagu märkis eelmisel nädalal ajakiri Economist – mis ise kirjutas neli aastat tagasi, et „kindlus-Venemaa“ on „kokku varisemas” –: „Vladimir Putini sõjamajandusel on probleeme, kuid kokkuvarisemine seda ei ähvarda.”

Što delat? Mida teha?

Üks asi, mida EL peaks tegema, on oma praegust sanktsioonirežiimi uuendama.

Euroopa Poliitikaanalüüsi Keskuse (CEPA) mitteresideeriv vanemteadur Alexander Kolyandr märgib, et EL-i juhid pole mõistnud Venemaa majanduse põhjalikku muutumist viimase nelja aasta jooksul. Kui 2022. aastal oli Moskva peamine väljakutse leida oma ekspordile ja impordile Euroopa-väliseid turge, siis nüüd on peamised probleemid valdavalt makromajanduslikud.

Kolyandri hinnangul võiks neid probleeme süvendada kapitali väljavoolu ja noorte venelaste „ajude äravoolu” kiirendamine. See aga eeldaks venelaste Euroopasse reisimise soodustamist, mitte takistamist – ehk siis täpselt vastupidist sellele, mida Euroopa praegused sanktsioonid teevad.

„Kui keelata venelastele massiliselt ligipääs Euroopasse, kulutavad nad oma raha lihtsalt Sotšis või mujal Venemaal, selle asemel et teha seda välismaal – mis tähendaks kapitali väljavoolu,” ütleb Kolyandr.

„Ja ma näeksin pigem tarka vene füüsika- või matemaatika-doktoranti tegemas midagi kasulikku Münchenis, Pariisis või Londonis, kui rügamas Moskvas ja kasvatamas riigi SKP-d ning tootlikkust.”

Veelgi olulisem kui see, et Brüssel ületaks oma kõhklused venelaste Euroopasse lubamise (või rikastele venelastele EL-i luksuskaupade ostmise võimaldamise, mis samuti suurendaks kapitali väljavoolu) osas, on ilmselge tõsiasja tunnistamine: lõppkokkuvõttes määrab selle, kas ja millal on Putin valmis läbirääkimisteks, Ukraina edu lahinguväljal, mitte majanduslik surve.

„Arvan, et on aeg peatuda, asja uue pilguga vaadata ja praegune sanktsioonirežiim ümber vaadata,” ütleb Koljandr.

EL-i liidrid peaksid seda arvesse võtma. Loodetavasti teevad nad seda enne 2050. aastat.