Kagu-Eestis asuvas Võru väikelinnas on kiires tempos toimuv militariseerimine ilmne. Kohalikud on harjunud sellega, et selle baarides viibivad Briti, Prantsuse ja USA sõdurid või mööda munakivitänavaid sõidavad sõjaväeveokid.
Vaenlane — Venemaa — on vaid 30 kilomeetri kaugusel. Ning hirm võimaliku sissetungi ees – mida Eesti võimud sugugi ei välista – on elanike seas üha tuntavam. Sellest annab tunnistust see, et paljudel 12 000 Võru elanikust on autos paagitäis kütust ja kohver kõige vajalikuga valmis, juhuks kui nad peaksid kiiresti põgenema, vahendab El País.
Üsna lähedal, Taara sõjaväebaasis rõhutab kolonel Mati Tikerpuu – Balti riigi armee kahest brigaadist ühe komandör –, et vaenlase sissetungi korral on tema kavatsus „tegeleda sissetungijatega niipea kui võimalik”.
Kolonel räägib väljaande El País ajakirjanikuga ohvitseride klubis. Mundril kannab ta kahte embleemi: ühel Eesti, teisel Ukraina lipp. Lisaks Tikerpuu juhitava jalaväebrigaadi staabile on Taara baasis värvatute väljaõppekeskus (Eestis on sõjaväeteenistus meestele kohustuslik) ning seal asuvad roteeruvad väed Ühendkuningriigist, USA-st ja Prantsusmaalt: kolmest NATO tuumariigist.
Venemaa sõda Ukrainas – eriti tsiviilisikute tapatalgud – on taaselustanud stalinismi traumad koos hirmuga Kremli ekspansionismi ees Eestis, Lätis ja Leedus, mis on ainsad kolm endist liiduvabariiki, mis on integreeritud EL-i ja Atlandi alliansiga. Just selles kontinendi piirkonnas on NATO usaldusväärsus kõige enam ohus. 2022. aasta veebruaris alanud ulatusliku Ukraina sissetungi esimestel kuudel hõivas Vene armee 120 000 ruutkilomeetrit, mis on peaaegu kolm korda suurem territoorium kui Eesti, mille pindala on võrreldav Šveitsi, Hollandi või Taaniga.
Balti vabariikide haavatav olukord – kolm Venemaa poolt eriti ohustatud liitlast, kellel kõigil puudub strateegiline sügavus ja suured armeed – on viimase 24 kuu jooksul sundinud NATO-t regiooni kaitsestrateegiat ümber kujundama. Alates 2022. aastast kehtivate sätete kohaselt hõivavad vaenlase väed sissetungi korral osa territooriumist, enne kui rahvusvahelised väed need tagasi tõrjuvad operatsiooni käigus, mis võib kesta mitu kuud. Eelmisel aastal Leedus Vilniuses toimunud NATO tippkohtumisel võeti vastu uued plaanid Eesti, Läti ja Leedu iga tolli kaitsmiseks, suurendades samal ajal NATO vägede kohalolekut piirkonnas.
„Me suudaksime sissetungile vastu seista paar nädalat,” hindab Tikerpuu, „piisavalt kaua, kuni saabub liitlaste abijõud.” Eesti kaitseministeeriumi korraldatud reisi käigus rääkis kolonel väljaandele El País, et suur osa 2022. aastal Eestist vaid mõne kilomeetri kaugusel olnud 19 000 Vene sõdurist on praegu Ukrainas ehk surnud. Sellegipoolest teatasid Eesti luureteenistused värskes raportis, et Moskva plaanib lähiaastatel suurendada oma vägede kohalolekut piiri lähedal ligi 40 000-ni.
Eestis on vaid 4500 elukutselist sõjaväelast koos 90 000 reservväelasega. Vaatamata sellele, et kaitsekulutused on tõstetud üle 3,5% SKT-st (üks kõrgeimaid protsente NATO liikmete seas), pole tema armeel ainsatki tanki, veel vähem lahingulennukit. Ja kogu selle vaid 1,3 miljoni elanikuga riigi elanikkond on võrreldav Venemaa relvajõudude sõdurite arvuga (ametlikel andmetel).
Tallinna ja Moskva suhted on viimasel kümnendil tugevasti halvenenud. 2014. aasta septembris, mis langes kokku NATO Walesis toimunud tippkohtumisega, mille käigus arutasid riigijuhid Ida-Euroopa liitlaste kaitsmise plaane pärast Ukrainale kuuluva Krimmi poolsaare ebaseaduslikku annekteerimist, röövisid Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse FSB agendid piiril Eesti politseiniku. Lõpuks vahetati ta Kremli spiooni vastu. Kuid sellest ajast peale on Eesti võimud hukka mõistnud lugematuid „hübriidsõjarünnakuid”. Nende hulka kuuluvad veealuste kaablite saboteerimine, GPS-signaalide desinformatsioonikampaaniad ja Venemaalt pärit küberrünnakud.
Eesti peaminister Kaja Kallas kinnitab, et Venemaa peab „varjusõda” Lääne vastu. Liberaalsest poliitikust, kes soovib saada Hispaania poliitiku Josep Borrelli järglaseks Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana, on tõusnud üks peamisi kulle Brüsselis, kus ta nõuab Moskva-vastaste veelgi karmimate sanktsioonide heakskiitmist. Kallas – kes on harjunud sõjaõhutajaks tembeldamisega Euroopa uuesti relvastamise ja Ukrainale palju suurema sõjalise abi saatmise nõudmise pärast – kanti Venemaa võimude poolt tagaotsitavate nimekirja veebruaris.
Luhamaal – ühes neljast avatuks jäänud piiripunktist EL-i territooriumi ja Venemaa vahel – kannatavad Eesti ja tema hiiglasliku naabri vahelise pinge tagajärgede all kümned veokijuhid ja üksikud erasõidukitega pered. Nad püüavad varuda kannatust olukorras, kus piiriületus jääb liikumatuks. Sõidukid seisavad: mõni ootab seal mitu tundi, teine peab aga mitu päeva tühikäigul veetma, kuni järjekord saabub. Eesti agendid kontrollivad hoolikalt kaupa igas veokis, millest peaaegu kõik on registreeritud Serbias või Kesk-Aasia riikides (Venemaa ei luba Euroopa numbritega kaugsõidukite liiklust). Hea päevaga, kui teisel pool pole liiga palju takistusi, läbib piiripunkti umbes 60 sõidukit. „Venelased lõpetasid meie telefonikõnedele vastamise 2022. aasta aprillis,” ütleb piirivalveülem Peter Maran.
Eesti rajab Luhamaa ümber kõrget piiritara, mis varustatakse kaamerate, andurite ja radariga. Lisaks tara ehitamisele (mis peaks valmima järgmisel, 2025. aastal) plaanib valitsus rajada 600 punkrist koosneva võrgustiku piki 300 kilomeetrit, mis eraldab riiki Venemaast. Mai lõpus leppisid kolm Balti riiki koos Norra, Soome ja Poolaga kokku koordineeritud droonisüsteemi loomises oma idapiiri äärde. Paar päeva varem eemaldasid Vene piirivalvurid Eesti vetest 25 Narva jõe piiri tähistavat poid.
Lisaks sõjaliste kulutuste kahekordistamisele on Eesti üks liitlasi, kes on Ukrainale enim abi andnud (1,7% SKT-st). Eesti kaitseministeeriumis leiab enamik ametnikke, et sellised riigid nagu Saksamaa, Itaalia ja Hispaania peavad rohkem pingutama, et takistada Kremlit Ukrainas oma eesmärke saavutamast.
Erinevad Lääne luureteenistused on ühel meelel võimaluses, et Venemaa ründab NATO liikmesriiki järgmise viie kuni kümne aasta jooksul. Nad ei mõtle tervesse riiki tungimise võimalusele, vaid pigem maapealsele operatsioonile, mille käigus hõivatakse maariba, et testida kollektiivkaitse põhimõtet, mis on Atlandi-ülese organisatsiooni nurgakivi.
Eesti kaitseväe rahvusvahelise koostöö sektsiooni ülem kolonelleitnant Meelis Vilippus usub, et Venemaa säilitab „imperialistliku hoiaku, millest ta pole kunagi loobunud alates 17. sajandist”, kui teda Ukrainas ei alistata. „Nad võivad meid rünnata kahe-kolme aasta pärast,” ennustab Vilippus.
