Orbán: NATO sooritab sõda õhutades enesetapu

NATO mõte on rahu, mitte lõputu sõda. NATO sooritab sõda õhutades enesetapu, kirjutab väljaandes Newsweek Ungari peaminister Viktor Orbán.

Orbán kirjutab, et alanud on ettevalmistused NATO operatsiooniks Ukrainas ja NATO liikmesriikide sõdurid on juba Ukraina rinde lähedal.

Järgneb Orbáni arvamuslugu:

NATO läheneb veelahkmele. Tasub meeles pidada, et maailma ajaloo edukaim sõjaline liit sai alguse kui rahu projekt ning selle edasine edu sõltub rahu säilitamise võimest. Kuid täna on rahu asemel päevakorras sõja õhutamine; kaitse asemel on see rünnak. Kõik see on vastuolus NATO alusväärtustega. Ungari ajalooline kogemus näitab, et sellised muutused ei vii kunagi heas suunas. Tänane ülesanne peaks olema liidu kui rahu projekti säilitamine.

Neil juhtudel, kui meil on vaja NATO kohta avaldusi teha, oleme meie, ungarlased, erilises olukorras. Meie liitumine NATO-ga oli esimene kord mitme sajandi jooksul, kui Ungari ühines vabatahtlikult sõjalise liiduga. Meie liikmelisuse tähtsus saab selgeks alles Ungari ajaloo valguses.

Ungari 20. sajandi ajalugu on kahjuks ka sõdades saadud lüüasaamise ajalugu. Meie kollektiivne kogemus on sõdadest, mida perioodiliselt peetakse alliansisüsteemides, mille osa me algselt ei tahtnud olla ja mis loodi teatud vallutamise vormi silmas pidades – või vähemalt mingi selgesõnaliselt militaristliku eesmärgiga. Ükskõik kui palju me püüdlesime kahest maailmasõjast eemale hoida ja kui tahes kiivalt püüdsime hoiatada neid riike, kellega olime sunnitud liituma, tõi iga kord kaasa lüüasaamise, mis peaaegu kustutas Ungari maamuna pealt.

Kuigi halvim ei juhtunud, olid meie kaotused siiski kolossaalsed. Need sõjad võtsid Ungarilt kontrolli oma tuleviku üle. Pärast 1945. aastat sai meist nõukogude bloki ja seega ka Varssavi pakti, tollase idabloki sõjalise liidu soovimatu osa. Ungarlased protestisid meie kõigi nimel. Andsime endast kõik, et Varssavi pakt laguneks. 1956. aastal lõi meie revolutsioon esimese naela kommunismi kirstu; ja kuna see süsteem lõpuks kukutati, oli meie toonane peaminister esimene endise idabloki liider, kes teatas (Moskvas!), et Varssavi pakt tuleb laiali saata. Ülejäänu on ajalugu. Meile peale surutud sõjaline liit lagunes peaaegu kohe ja juba paar päeva pärast seda kuulsat kohtumist Moskvas viibis Ungari välisminister Brüsselis ja pidas läbirääkimisi meie NATO-ga liitumise protsessi alustamise üle.

Kui Ungari rahvas NATO-ga ühines, ei olnud ta pikka aega – võib-olla isegi viissada aastat – olnud sõjalise liidu vabatahtlik liige. Selle asjaolu olulisust ei saa üle tähtsustada. Lisaks meie loomulikule soovile vabaneda Nõukogude võimu alt ja ühineda läänega, muutis NATO meie jaoks atraktiivseks eriline tegur: lõpuks ühinesime sõjalise alliansiga, mis oli pühendunud mitte sõda pidama, vaid rahu hoidmisele, mitte ründavale laienemisele, vaid iseenda ja üksteise kaitsele. Ungari vaatenurgast poleks me midagi paremat tahtnudki.

Oleme endiselt sellel seisukohal ja siiani pole kunagi olnud asjaolusid, mis oleks selle kahtluse alla seadnud. Siiski tasub põgusalt puudutada, miks 25 aastat tagasi nägime NATO-s oma rahu ja kaitse garantiid. 20. sajandi teisel poolel lõigati Ungari ära oma loomulikust tsivilisatsioonilisest keskkonnast – läänest – ja täpsemalt kogu Euroopast. Hea oleks meenutada USA presidendi Harry Trumani sõnu, kes alliansi asutamisel võttis selle olemuse kokku järgmiste sõnadega:

Selle paktiga loodame luua kaitsekilbi agressiooni ja agressioonihirmu vastu – kaitseseina, mis võimaldab meil edasi minna valitsuse ja ühiskonna tegelike asjadega, mille eesmärk on saavutada kõigi meie kodanike täisväärtuslikum ja õnnelikum elu.

President Trumani sõnad langesid kokku Ungari ajaloo püüdlustega: rahu. Neid täna lugedes on selge, et NATO kontseptsioon oli rõhutatult sõjalise kaitseliidu kontseptsioon. Selle esmane ülesanne oli luua geopoliitiline keskkond, milles alliansi liikmed üksteist vastastikku kaitseksid. See pole mitte ainult turvatagatis, vaid ka konkurentsieelis. Vastastikused tagatised võimaldavad igal liikmesriigil suunata oma ressursse pigem majandusarengule kui sõjaliste ohtude tõrjumisele. Kuid president Trumani kõnes oli veel üks oluline element: NATO ei paku mitte ainult kaitset ja heidutust, vaid rahustab ka väliseid osalejaid.

Vaadates 25 aastat tagasi, võin kindlalt öelda, et see, mis lõpuks veenis ungarlasi ühinema – koos üldise sooviga integreeruda osana läänest – oli NATO rahulubadus. 25 aastat tagasi, 16. septembril 1999, olin peaministrina kohal, kui NATO peakorteris Brüsselis heisati Ungari lipp. Võtsin kokku selle, mida maailma suurima sõjalise liiduga liitumine meie jaoks tähendas: „Ungari jaoks tähendab NATO-ga liitumine ka rahu. Noh, sõja pidamiseks – isegi edukaks – on vaja ainult vaenlasi; aga kestva rahu loomine ilma liitlasteta on selles maailmanurgas võimatu.” Sellest ajast saadik olen tähelepanelikult jälginud alliansi tulevikuvisiooni kujunemist ja viisi, kuidas Ungari on täitnud liitumisel võetud kohustusi. Olen teinud seda mitte ainult üldisest poliitilisest vastutustundest Ungari ees, vaid ka oma isiklike mälestuste ja otsese osaluse tõttu.

Autunne ja huvide selge mõistmine nõuavad, et kui riik astub vabatahtlikult sõjalisse liitu, on tema minimaalne kohustus täita selle liidu ees võetud kohustusi. Seda mitte ainult seetõttu, et NATO algne eesmärk – tagada rahu – nõuab jõudu, sihikindlust ja kogemusi. Ja Ungari on teinud kõik endast oleneva, et suurendada oma jõudu, näidata oma sihikindlust ja saada kogemusi rahu säilitamisel. Nii osalesime koos oma NATO liitlastega ISAF-i missioonil Afganistanis, kus Ungari asus viimastest liikmesriikidest esimesena maakondliku ülesehitusmeeskonna juhi rolli. Oleme olnud Kosovo rahuvalvemissiooni KFORi liige alates 1999. aasta esimesest päevast ning Ungari on selles missioonis kohapealsete jõudude poolest suuruselt neljas. Lisaks pakub Ungari õhutõrjet veel kahele NATO liitlasele Slovakkiale ja Sloveeniale ning rotatsiooni korras Balti riikidele. Samuti võõrustame Kesk-Euroopa peakorteri rahvusvahelise divisjoni keskust, mis on NATO idatiiva osaks oleva sõjalise koostöö süsteemi võtmeelement.

Ungari on samuti seisukohal, et lisaks missioonidel osalemisele saame teistelt NATO liikmesriikidelt solidaarsust nõuda vaid siis, kui suudame end kaitsta. See on suveräänsuse põhiküsimus. Ungari kaitsevõime taastamiseks moodustasid meie kaitsekulutused 2023. aastal juba 2 protsenti SKT-st, mis on kooskõlas eelmisel aastal Walesis NATO tippkohtumisel võetud kohustustega. Juulis Washingtonis toimuvaks NATO tippkohtumiseks on selle nõude täitnud lisaks Ungarile ka kaks kolmandikku liikmesriikidest. 2016. aastal alustas Ungari ka laiaulatuslikku vägede moderniseerimisprogrammi ja me kulutame 48 protsenti kaitse-eelarvest vägede arendamiseks, mis on üle kahe korra rohkem kui NATO nõue. See on viinud meid 10 kõige edukama liikmesriigi hulka. Ostame Ungari kaitseväele kaasaegseima varustuse. Meie sõdurid kasutavad juba Leopardi tanke, uusi Airbusi helikoptereid ning Lynxi ja Gidráni soomukeid ning oleme soetanud NASAMSi õhutõrjesüsteemi üksused. Tänu soetamisega paralleelselt toimuvale organisatsioonilisele moderniseerimisele on Ungari kaitsejõud tõstetud lahingutasandilt operatiivtasandile.

Käimas on ka Ungari kaitsetööstuse ülesehitamine. Sõda Ukrainas on näidanud, et Euroopa NATO liikmesriigid seisavad silmitsi tõsise sõjatööstuse võimsuse puudujäägiga. Meie kaitsetööstuse arendamine algas Ungari majandusarengu plaanide raames juba ammu enne sõja puhkemist, kuid sellest ajast on saanud NATO tulevase positsiooni võtmetegur. Ungari kaitsetööstus keskendub kuuele prioriteetsele sektorile: lahingu- ja muude sõjaväesõidukite tootmine, laskemoona ja lõhkeainete tootmine, raadio- ja satelliitsidesüsteemid, radarisüsteemid, väikerelvade ja miinipildujate tootmine ning kosmosetööstus ja droonide arendus.

Ungari relvajõudude ja kaitsetööstuse tugevdamine ei too kasu mitte ainult Ungarile, vaid NATO-le tervikuna. Ungari on liitlane, kes on lisaks lojaalseks partneriks olemisele valmis ka aktiivseks koostööks alliansi teiste liikmetega, et saavutada oma eesmärgid säilitada rahu ja tagada prognoositav areng.

Tänapäeval on NATO nii kaitsekulutuste kui ka sõjaliste võimete poolest ülekaalukalt võimsaim sõjaline liit maailmas. Ungari, nagu nägime, lööb oma kaitsevõime arendamisel, missioonidel osalemisel ja sõjaliste jõudude arendamisel üle oma kaalu. Aga mis puudutab NATO tulevikku, siis me ei ole enamiku liikmesriikidega täielikult nõus. Tänapäeval väljendab NATO-s üha rohkem hääli sõjalise vastasseisu vajalikkust – või isegi vältimatust – maailma teiste geopoliitiliste jõukeskustega. See vältimatu vastasseisu tajumine toimib nagu isetäituv ennustus. Mida enam NATO juhid konflikti vältimatuks peavad, seda suurem on nende roll selle esilekutsumisel.

Tänapäeval on selle vastasseisu ennustuse isetäituv iseloom muutumas üha ilmsemaks, uudistega, et on alanud ettevalmistused võimalikuks NATO operatsiooniks Ukrainas, ja isegi kõrgetasemeliste teadete kohta, et NATO liikmesriikide sõdurid on juba Ukraina rinde lähedal. Õnneks on Ungari jõudnud NATO-ga olulisele kokkuleppele, tunnistades meie olulist rolli alliansis, vabastades meid otsesest toetamisest Ukrainas, olgu see siis sõjaline või rahaline. Rahuarmastava riigina mõistame NATO-t kui kaitseliitu – mida käesolev leping aitab tagada. Need, kes väitlevad vastasseisu poolt, tuginevad oma argumentides tavaliselt NATO ja läänemaailma sõjalisele paremusele.

Suur ajaloolane Arnold Toynbee väitis, et „tsivilisatsioonid surevad enesetapu, mitte mõrva tõttu”. Kui tugevaim sõjaline liit, mis maailmas on kunagi olnud, ei peaks me kartma lüüasaamist ühegi välisvaenlase käest. Välisvaenlane, kui tal vähegi mõtet on, ei julge alustada rünnakut ühegi NATO liikmesriigi vastu. Kuid me peaksime väga kartma meie enda taganemist väärtustest, millest meie liit sündis. NATO loomise eesmärk oli rahu kindlustamine stabiilse majandusliku, poliitilise ja kultuurilise arengu huvides. NATO täidab oma eesmärgi, kui võidab rahu, mitte sõja. Kui ta valib koostöö asemel konflikti ja rahu asemel sõja, sooritab ta enesetapu.

Loomulikult on iga liikmesriigi kohustus tuua strateegiaruumi uusi teadmisi oma maailmavaate ja kogemuste kõrval; kuid nende maailmavaadete aluseks on eri riikide erinevad kogemused. Selles suhtes on lääneriikide ühtne kogemus võidukas – nad on järjest võitnud möödunud sajandite sõdu. Kui rääkida sõjast või rahust, siis pole ime, et nad on vähem ettevaatlikud. Kuid Ungari ajalooline kogemus näitab, et kui sõjaline liit keskendub kaitse asemel rünnakule, konflikti vältimiselt konflikti otsimisele, ostab ta endale pileti lüüasaamiseks. Nii juhtus meie, ungarlastega, 20. sajandil meile peale surutud alliansisüsteemidega. Need liidusüsteemid eelistasid konflikte ja sõda ning sõjas ebaõnnestusid nad põhjalikult. Seevastu NATO on algusest peale eksisteerinud kaitseliiduna. Seetõttu on meie ülesanne säilitada see sellisena, nagu see loodi: rahu projektina.

Kommentaarid
(Külastatud 1,044 korda, 1 külastust täna)